Peipsi ääres Rannal lõppes üle-eestiline kooliteatrite suvekool, kus said kasulikke teadmisi nii õpilastruppide näitlejad kui ka juhendajad. Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja ellu kutsutud suvekoolide traditsioon on osutunud elujõuliseks: kui miski juba kahekümne neljandat korda toimub, peab see olema väga vajalik.
Kui võhivõõras inimene kooliteatrite suvekooli ajal Ranna puhkebaasi satuks, võiks ta üpris üllatunud olla: igalt poolt – muruplatsidelt, välilavalt, järve äärest – võib leida nii umbes tosina liikmelisi noortegruppe, kes jooksevad ringi, hüppavad, häälitsevad, võtavad kummalisi poose jne.
Veider näeb see mõnikord välja tõesti, aga tegelikult aitavad need mängud ja harjutused, mida professionaalsed teatri-, tantsu- ja muusikainimesed noortega teevad, viimastel paremini oma lavapartnerit ja laval toimuvat tunnetada, aga ka enese sisse vaadata ning ümbritsevat maailma mõista.
Üheteistkümne õpetaja hulgas oli ka tänavu uustulnukaid. Üks neist oli rahvusooperi Estonia solist Reigo Tamm. Tema jaoks oli Rannale tulek koolipõlveunistuse täitumine uuel tasandil.
„Tahtsin juba koolipoisina Rannale tulla, sest olin siinsest suvekoolist palju kuulnud, aga kuna Tapal ei olnud kooliteatrit, jäigi see ainult sooviks. Nüüd olen paradoksaalsel kombel ikkagi siin, ainult et teises rollis – õpetajana,“ ütles Reigo Tamm. Tema sõnul tehakse suvekoolis umbes selliseid harjutusi ja etüüde, mida lavakunstikoolis esimesel õppeaastal. Olles ise laulja, pööras Reigo tähelepanu ka tööle häälega.
Puhas energia sütitab
„Siin teeb õpetajaameti pidamise lihtsamaks asjaolu, et koos on noored, kes tahavad teatrit teha ning teadmisi ammutada, mitte sellised, kes igavledes tunni lõppu ootavad,“ tõdes Reigo. „Samas ei pea kõik, kes siin teatriõpet saavad, sugugi lavakunstikooli minema. Eneseväljendusoskus ja võime oma mõtteid edasi anda on vajalik ka teistel elualadel. See käib üldse terve vaimuga ja avatud inimeseks olemise juurde.“
Tallinna Vene teatri näitleja Eduard Tee oli suvekoolis õpetajana teist korda, üldse aga kolmandat korda. Esimest korda sattus ta Rannale hoopis tõlgina: nelja aasta taguses laagris koolitas kooliteatrite juhendajaid Moskva teatripedagoog Tatjana Tarasova ja Eduard tõlkis tema räägitut eesti keelde.
„Suvekooli kahetunnine õppetund tuleb küll ette valmistada, aga mõned harjutused sünnivad siiski improvisatsiooni korras – lähtudes sellest, milline on konkreetne seltskond, kellega tunnis tegelda tuleb,“ sõnas Eduard. „Täna olid kõik aktiivsed ja avatud, aga tavaliselt on igas seltskonnas mõni laps, kes aeglasemalt käivitub. Samas võib ta saada palju kasu ka teiste jälgimisest. Kui meie arvame, et tal pole asja vastu huvi, siis tegelikult vajab ta lihtsalt turvatsooni, kus viibida.“
Eduard tõdes, et laste siiras ja puhas energia sütitab ja temal on neiltki midagi õppida, mitte ainult neil temalt.
„Siinses laagris on eriliselt vaba ja mänguline atmosfäär. Siin toimub kogu aeg midagi, kogu aeg käiks nagu mingi etendus, kogu aeg nagu vahetataks rolle. Ühest küljest on see tore, aga teisest küljest tuleb endale anda ka rollivaba aega, st lihtsalt inimene olla. Kõige ilusam on siin ikkagi see, kuidas viimasel õhtul laagrile ja üksteisele küünlavalgel nende võrratute päevade eest aitäh öeldakse,“ tunnistas Eduard.
Hetk, mil laagriplatsil ja järvel sajad küünlad süüdatakse, on alati üks suvekooli tipphetki. Aga selle kõrvale mahub ka palju muud: vabalava õhtud, lustakas spordivõistlus, Rannapiiga ja Rannaviidika valimine, kokatädi Koidu maitsvad toidud ning uute ja vanade sõpradega koos olemine. Kooliteatrinoored ütlevadki tavaliselt ühe esimese asjana, et nad saavad Rannalt uusi huvikaaslastest sõpru. Seda ütlesid tänavuses suvekoolis ka Lisete Stamm Jõgeva kooliteatrist Liblikapüüdja ja Kalli Kask Kolga kooliteatrist.
„Uusi sõpru leiab siin kindlasti, sest õpperühmad koosnevad eri truppide noortest,“ lisas Lisete. „Ja iga õpetaja tunnist leiab midagi kasulikku,“ täiendas Kalli. „Tahaksin väga teatriga edasi tegelda, aga ma ei tea, kas see Tallinna teeninduskoolis, kuhu ma edasi õppima lähen, võimalik on.“
Et võidaksid kõik
Nagu tavaliselt, said Rannal koolitust ka kooliteatrite juhendajad. Maarius Pärn tutvustas neile improteatri põhimõtteid, Margus Mikomäe eestvedamisel arutleti, mis on teater ja miks on teater, Martin Algus õpetas, kuidas laval dünaamilist lugu jutustada ning Urmas Lennuk pühendas kuulajad dramatiseeringu loomise saladustesse.
Kohe esimesel suvekoolipäeval heideti aga tele- ja raadioajakirjaniku ning koolitaja Märt Treieri juhtimisel pilk meedia telgitagustesse, st otsiti vastust küsimusele, miks nn suur meedia kooliteatrisündmuste vastu tavaliselt erilist huvi ei ilmuta või kui ilmutab, siis võimendub sündmuse kajastuses mingi negatiivne detail, mille on edastanud „anonüümsust palunud lapsevanem“.
Treier tõdes, et sellise loo puhul on võitja ainult meediakanal, kellel on vaja toota teatud kindlat formaati ning kelle jaoks on tähtis klikke koguda või hoida vaatajat oma kanalil. Ent Treieri sõnul on võimalik teha ka nii, et kõik võidaksid: nii meediakanal, kooliteatrisündmuse korraldajad kui ka vaatajad. Selleks tuleb korraldajatel lihtsalt pressiteate laiali saatmise asemel põhjalikumalt kodutööd teha ning leida see detail, vaatenurk, kujund või kõneisik, kes/mis kõnetaks nii ajakirjanikku kui ka lugejat-vaatajat.
Märt Treier esitas ka küsimuse, kas üldse on vaja, et meedia kooliteatrisündmusele kohale tuleks, ning vastas sellele ise jaatavalt, sest kooliteatritel on tema sõnul suur missioon täita: mitte ainult noori luulest ja kirjandusest üldse huvituma panna, vaid ka võõrkeelte mõjul üha risustuvat emakeelt kaitsta.
„Mina sain Treieri jutust sõnumi, et kooliteatriinimestel tuleb ise oma tööst uhkusega rääkida, siis hakkab seda väärtustama ka meedia. Ja kui meediaga suhtlema hakata, peab olema kodutöö tehtud. Kooliteatri sündmus, eriti veel iga-aastane, ei kipu ju uudiskünnist ületama. Aga kui tead, mida tahad, ja hoolitsed selle eest, et ka reporteril huvitav oleks, võib sündida lugu, mis kõnetab kõiki,“ ütles Eesti Harrastusteatrite Liidu esindajana suvekoolis viibinud Kristiina Oomer.
Ranna kooliteatrite suvekool, mille Liblikapüüdja lavastaja Lianne Saage-Vahur 23 aastat tagasi käima tõmbas ja mida tal nüüd aitavad korraldada juba Liblikapüüdja vilistlased ja noored näitlejad, on muidugi nähtus, mida on raske ühe leheloo või uudistesaate lõiguga lahti seletada. Sest see pole tavaline sündmus, vaid, nagu näitleja Meelis Põdersoo mulluses suvekoolis ütles, väärtuste kogum.
RIINA MÄGI
