„Eile nägin ma Eestimaad, kuradi jõhker oli!“ – selliste sõnadega lõpetab Õhtulehes oma järjekordse kirjatüki, mis sedakorda kannab pealkirja „Hüääni moraal ja šimpansi kombed”, Eestis elav soome ajakirjanik Sami Lotila. Viimased viisteist aastat Eestis elanud põhjanaabrite esindaja lajatab armutult ja ilustamata nii eestlaste moraali kui ka ühiskonnakorralduse pihta, arvustab halastamatult Eesti poliitikat ja poliitikuid ning teeb meie sotsiaalpoliitika lausa pihuks ja põrmuks. Tagatipuks soovitab soomlane koguni igal eestlasel, kellel see vähegi võimalik, Eestist minema kolida.
Soomlase väljaütlemised on äärmuslikud ning nii mõnedki on Õhtulehte süüdistanud, et seesuguseid soperdisi üldse avaldada võtnud. Ent kui salvavalt Sami Lotila ei esineks, tuleb paraku tunnistada, et tal on paljuski õigus. On see siis kõrvaltvaataja objektiivsus, alasti tõde või on autor meelega soovinud eestlasi tuimusest äratada. Igatahes külmaks ei saa need kirjatükid küll kindlasti kedagi jätta.
„Eestis on piiks-piiks-laenud ja peaks-peaks-poliitikud,” kõlab üks soomlase üldistustest. Kes suudaks vastu vaielda?
Eestlaste moraali arvab aga Sami Lotila olevat allpool igasugu arvestust. „Suurem osa eestlastest vaevalt teabki, mis tähendab sõna moraal,” leiab ta ning peab põhjuseks eelkõige seda, et Eesti koolides pole Nõukogude pärandina usuõpetust. „Kangelastraktoristil ja meisterlüpsjal pole vaja kristlikku eetikat”.
Olles kuulnud ja lugenud, et Eesti on ka praegu üks vähem religioosseid riike maailmas, ei saa selleski Sami Lotilale vastu vaielda. Pole siis ime, kui metslus vohama kipub. „Euroopas pole vist teist riiki, kes on nii mitu korda imetud tühjaks nii moraalsest kui ka rahalisest kapitalist, nagu Eesti,” ütleb Lotila.
Soomlase arvates on aga lausa andestamatu see, kuidas Eesti suhtub oma nõrgematesse. „Eesti ühiskond on nagu hüään, kes armutult rebib lõhki nõrgad ja jätab preeriasse surema. See preeria võib olla Tallinnas Kopli, Tartus Hiinalinn või Kagu-Eesti tervikuna,” leiab ta ning teeb nukra järelduse: „Eesti on valinud oma tee ega hooli vaestest, haigetest ja vanuritest.” Selle tõdemusega jõuab autor taas moraali juurde, pidades vajalikuks tähendada: „Kallid eestimaalased: kõrge moraal tähendab õiglust, seda, et abivajajaid aidatakse igal juhul ja igal ajal. Ühiskond ja kaaskodanikud ei jäta kedagi üksi oma muredega. Iga inimene on tähtis, rahakoti sisust olenemata.” .
Kuidas saakski teisiti olla. Tsiviliseeritud riikides nii ju toimitaksegi. Võimatu on ka siin Lotilale vastu vaielda. Kahjuks on viimasel ajal meil eriti palju kuulda ja lugeda just vastupidist. Kuidas vaevu ametipostile asuda jõudnud lapseohtu sotsiaalminister solvab põhjendamatult puudega inimesi. Kuidas näiteks amputeeritud jalaga memm visatakse üksi ja abituna kütmata korterisse surema ning ametnik leiab, et see pole tema asi. Kuidas üks vallavanem peab justkui loomulikuks, et tema piirkonnas on inimese eluasemeks kartulikelder, sest ta pole paremat küsima tulnud ja pealegi on ka mujale sisse kirjutatud. Näiteid on küll ja küll, kuidas bürokraatia tundub olevat justkui kõikvõimas ja läbimurdmatu ning inimesest olulisem. Kõige hullem on ametnike toorus ja suhtumine laadis: „Ta polegi paremat väärt”. Lamajat ei lööda – see tuntud ütlus peaks ikka jääma üheks elementaarsemaks inimlikkuse mõõdupuuks kõikjal ja kõiges. Loomadele halastatakse vahest siiski rohkem. Neil on varjupaigad, kuhu koguni tekke-patju viiakse ja loomadega jalutamas käiakse.
Kriisiaeg ja vaesus ei peaks andma põhjust hundimoraali süvenemiseks ja hingelt vaesemaks muutumiseks. Pigem on just nüüd aeg inimlikke väärtusi ülimaks pidada.
iii
VAIKE KÄOSAAR
