Rakvere Teater toob tänavu välja suisa kaks suvelavastust. Üks neist — Anthony Burghessi kultusromaanil põhinev “Kellavärgiga apelsin” — esietendub täna Rakvere raudteeäärsel tööstusalal asuvas Nortsu angaaris. Selles tükis võib mängimas näha ka Jõgevalt pärit teatritudengit Karl Sakritsat.
“Kellavärgiga apelsin” on karm materjal. Kes romaani lugenud või Stanley Kubricku 1971. aastal vändatud filmi näinud pole, neile olgu öeldud, et loo peategelaseks on Alexi-nimeline nooruk, kes õhtuti oma kamraadide ehk “kärssade” seltsis piimabaaris jõlkudes (aga see, mida nad seal tarbivad, pole mitte tavaline piim, vaid nn nugadega piim, st mõnuaine) ning vägivaldseid tegusid korda saates. Need annavad noorukitele võimaluse end erilisena, n-ö maailma valitsejana tunda.
Lõpuks lendab Alex aga pokri ning et sealt enne tähtaega välja pääseda, nõustub ta olema katsejäneseks riiklikus programmis: tema peal katsetatakse meditsiinilisi võtteid, mis peaksid välistama tema edaspidised vägivallateod. Umbes nii, nagu joodikutele pannakse naha alla ampull, mis takistab neid edasi joomast. Katse justkui õnnestub, ent siis selgub, et koos vägivaldsusega on Alex kaotanud ka võime inimlikke tundeid tunda ja kõlbelisi valikuid teha: ta on muutunud masinaks, nn kellavärgiga apelsiniks.
Alexi juhtumi puhul vastanduvad üksikisiku ebaseaduslik vägivald ja riiklik, seadustatud vägivald ning tekib küsimus, kumb neist hullem on. Millise lahenduse lugu leiab, ei hakka siinkohal ära rääkima, aga möödunud reedest läbimängu osaliselt näinuna julgen öelda, et noor lavastaja Ringo Ramul pole keerulist materjali ette võttes endale “näppu lõiganud”. Ta oskab kujundeid luua ning puhast ja esteetilist (mis siis, et mõnikord karmi alatooniga, aga ikkagi esteetilist) lavapilti genereerida. Tükati on tunne, nagu vaataksid hea operaatori üles võetud kinopilti.
Kuus rolli
“Kellavärgiga apelsini” lavastaja Ringo Ramul lõpetab kümne päeva pärast Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna. Ta õppis lavastajasuunal ning “Kellavärgiga apelsin” ongi tema diplomilavastus, mille tal aitavad näitlejatena teoks teha tema kursusekaaslased Grete Jürgenson, Märten Matsu, Getter Meresmaa, Karl Robert Saaremäe, Karl Sakrits, Eduard Tee, Martin Tikk ja Tanel Ting. Viimane kehastab Alexit, kõigil ülejäänutel on täita mitu rolli. Karl Sakritsal on näiteks mängida kuus rolli.
“Usun, et olen kõigi kuue tegelase olemuse lahti harutada suutnud, ent tehnilises mõttes on rollivahetused küll keerulised, sest aega on napilt. Mõnikord on abiline, uus kuub käes, juba lava taga valmis, kui mina alles eelmist stseeni lõpetan,” kirjeldas Karl Sakrits.
Rakverest pärit Ringo Ramul ütles, et ta oleks võinud “Kellavärgiga apelsini” ka koolis välja tuua, ent teatris olid selleks siiski paremad võimalused – nii rahalises kui ka muus mõttes.
“Niisiis pakkusin seda materjali Rakvere Teatrile. Au neile, et nad mind jutule võtsid: neil oli ju juba üks suvelavastus välja tulemas,” sõnas Ringo Ramul.
Ka mängupaiga otsingud kandsid vilja: raudtee-äärses tööstuspiirkonnas leidus mitu aastat tühjalt seisnud angaar, milles kunagi uksi-aknaid toodeti. See sobis tüki õhustikuga suurepäraselt.
“Pidime ainult ühe vaheseina maha lõhkuma ja vaatajate jaoks tribüüni ehitama – ning “teatrimaja” oligi valmis. Tõsi, alustada tuli siiski koristamisest. Algul oli siin nii tolmune, et inimestel hakkasid silmad kipitama. Pärast tänavapuhastusmasina visiiti läksid asjad pisut paremaks,” sõnas Ringo Ramul.
Nortsu angaar on hea mängupaik mitte ainult atmosfääri poolest, vaid ka tehnilises mõttes: angaari üks ots on nimelt vahelaega poolitatud ja tänu sellele on teatrirahval võimalus arendada tegevust korraga kahel eri tasandil.
“Kui me alles Viljandis proove tegime, püüdis Ringo küll meile seletada, mismoodi see ruum välja näeb. Ta joonistas isegi midagi tahvlile, aga me ei saanud ikka aru, et kuidas see “lava” kahekorruseline saab olla. Aga kui Rakverre proove tegema tulime, sai kõik selgeks,” ütles Karl Sakrits.
Õpetama ei tüki
Kui enamik “Kellavärgiga apelsini” osalisi on näitlejasuuna üliõpilased, siis Karl on õppinud, nagu Ringogi, lavastajaks.
“Ega ma Ringot õpetama küll ei tüki. Aga kui mul mõni hea idee välja käia on, siis ma keelt hammaste taga ei hoia,” sõnas Karl.
Nii tema, Ringo kui ka Alexit kehastav Tanel Ting on tugeva kooliteatritaustaga: Karl tegi kaasa Jõgeva kooliteatris Liblikapüüdja, Ringo Rakvere gümnaasiumi teatriansamblis ja Tanel Ting Saaremaa ühisgümnaasiumi luuleteatris Krevera.
“Mina käisin Jõgeval Betti Alverile pühendatud luulepäevadel “Tähetund” ja “Tuulelapsed” ühtekokku seitse korda ja mul on neist käikudest kõige paremad mälestused,” ütles Ringo Ramul.
“Kellavärgiga apelsin” on tema teine lavastus. Esimene oli Ugala teatris möödunud aasta detsembris välja toodud lastelavastus “Võlur Oz”. “Kellavärgiga apelsini” kohta ütles Ringo Ramul, et tema jaoks on see lugu headuset ja kurjusest ning sellest, kui tähtis on teha oma valikud ise.
“Aeg, milles tüki tegevus toimub, pole päriselt meie aeg ja maailm pole päriselt meie maailm. Ollakse justkui paralleeldimensioonis, aga sellel on meie praeguse maailmaga üllatavalt palju kokkupuutepunkte,” sõnas lavastaja. Tema sõnul sobib tükk eriti hästi vaatamiseks neile nooremapoolsetele inimestele, kellele mõistus pähe tulema hakkab või hiljuti tulnud on. Aga vaadata võivad loomulikult ka vanemad. Neljateistkümneaastastest noorematele pole tüki vaatamine soovitav, sest nad võivad sellest valesti aru saada.
Kui minul tuli möödunud reedel Nortsu angaarini jõudmiseks mööda künklikke tagahoove ukerdada, siis tänaseks peaks olema üks Nortsu teelt angaarile lähenemist takistanud aed maha lõhutud ning viidad välja pandud. Angaari on sisse seatud kohvik ning samas saab näha ka vabakutselise visuaalkunstniku Erik Alalooga näitust “A clock-work orange” ehk “Kellavärgiga apelsin”. Tema interaktiivsed installatsioonid “kõlksuvad” kokku teatritüki vaimuga.
Täna esietenduvat lavastust mängitakse Nortsu angaaris 14 korda. Viimane etendus on 2. juulil.
RIINA MÄGI
