Lõppenud aasta lummavaimaks muusikaelamuseks oli siinkirjutajale Suure-Jaani muusikafestivali raames jaanilaupäeva varahommikul Hüpassaares toimunud rabakontsert. Selle traditsioonilise lõpupala, Edvard Griegi “Hommikumeeleolu” esitas seekord saksofonil soleerides Raivo Tafenau, keda võib juba poolenisti jõgevamaalaseks nimetada: päriskodu on tal küll Tallinna lähedal Tabasalus, ent viimasel viiel aastal on ta märkimisväärse osa ajast veetnud oma Puurmani vallas Tammiku külas asuvas maakodus.
Mustlas sündinud ja Audrus kasvanud Raivo Tafenau on selle eest, et tast muusik sai, osalt tänu võlgu oma onule Ilmarile, kes talle omal ajal väikese 12-bassilise bajaani kinkis. Ta nägi ära, et poisil seda pilli näppides silmad särama läksid, ning ta ütles: “Kui kuulmise järgi “Mustamäe valsi” refrääni ära mängid, saad pilli endale.” Poiss sai pärast väikest pusimist looga maha ja pill oligi tema oma.
Kui vana olite, kui see lugu juhtus?
Täpselt ei mäleta, aga ilmselt olin 8-9-aastane, kui onu minuga selle “diili” tegi. Minu arvates oli see kasvatuslikult väga õige samm: ta andis mulle õnge, mitte kala. Kui naljaga pooleks öelda, siis praeguseks olen neid “kalu” püüdnud tonnide viisi. Onult saadud pill andis tõuke fanatismiks. Hiljem Pärnu lastemuusikakoolis akordioni õppides sattusin ka väga hea erialaõpetaja käe alla. Nii see kõik läkski.
Nagu paljud muud asjad, olid ka muusikainstrumendid omal ajal suur defitsiit. Poolteist aastat tagasi ETV eetris olnud “Tähelaeva” saates rääkis Teie isa, kuidas Te Tallinnas Narva maantee muusikariistade poes väikese kontserdi andsite ning saite tänu sellele endale ühe kahest sinna müügile tulnud akordionist.
i
Et see ülesastumine suisa kontserdi mõõtmed oleks võtnud, seda ma ei mäleta. Pigem mängisin lihtsalt paar efektset lugu, aga sarnaseid ülesastumisi oli mul isa soovil üsna tihti ja mitmel pool. Ühest küljest oli tal vahel vaja mõnd tähtsat tegelast “moosida”, teisalt oli ta ilmselgelt uhke mu saavutuste üle. Mina sain aga kogemusi oma tulevase lavakarjääri tarvis.
Mis tookord Narva maantee poest saadud pillisse puutub, siis see oli mingi Vene “pann”. Kui võrrelda seda minu praeguse akordioni, Itaalias tehtud “Dino Baffettiga”, siis on see umbes nii, nagu panna kõrvuti murutraktor ja Lamborghini.
Ehkki mängite ka praegu aeg-ajalt akordioni, tuntakse Teid siiski rohkem saksofonistina. Millega see pill Teid ära võlus?
Kohver koos saksofoniga anti mulle kätte siis, kui õppisin Pärnus Koidula-kooli lõpuklassis. See pill oli orkestris lihtsalt üle jäänud, sest eelmine saksofonist lõpetas keskkooli. Tol hetkel ei teadnud ma sellest pillist mitte midagi. Olin nagu väike laps uue mänguasjaga. Muusikakoolis saadud elementaarharidus tegi saksofonimängu omandamise märkimisväärselt lihtsamaks ja nii algas minu järgmine fanatismiperiood — hoopis uue ja hoopis teistsuguse pilliga. Tollal ei osanud ma arvata, et mängin saksi ka siis, kui saan 49 ja tunnen ikka, et pole kõikidele saladustele veel jälile saanud.
Miks on Teie põhistiiliks kujunenud just džäss?
i
Arvan, et džässmuusikud läbivad muusikakoolituse kõige põhjalikumalt. Nad oskavad otse laval muusikat luua ehk improviseerida džässikeeles. Selline muusikaga “hullamine” tekitab sõltuvust, millele puudub ravim. Aga ma ei põlga ära ka väga head popmuusikat.
Džässi kõrval oletegi teinud ka teistsugust muusikat, näiteks ansambli Nemo koosseisus Anne Veskiga tuuril käies. Mida sedalaadi musitseerimine Teile andis?
i
Vabakutselise muusikuna tean hästi, et üksnes džässiga pole võimalik endal hinge sees hoida. Anne Veskiga mööda Venemaad tuuritamine ning tuhandete inimese ees esinemine andis mulle sellise elukogemuse, millele võrdset vastu panna pole võimalik. Harjutasin hotellides pidevalt saksofoni, sest midagi muud polnud seal lihtsalt teha. Anne Veski oli tollal üks kuulsamaid lauljaid Venemaal ning Dnepropetrovskis toimunud staadionikontserti tuli kuulama 17 000 inimest. Selline publikuhulk jääb mul džässmuusikuna kindlasti ületamata.
Millised on olnud Teie kui muusiku karjääri tipphetked? Millised on olnud põnevamad paigad, kus esinenud olete? Ja kes prominentseimad lavapartnerid?
i
Loodan väga, et mu karjääri tipphetked on veel ees. Olen esinenud maailmas väga palju, Fääri saartest kuni Madridini, Ottawast kuni Novosibirskini. Igal kontserdikohal on oma võlud ja oma publik. Olen andnud kontserti nii neljale kui ka kahele tuhandele inimesele. Minu jaoks suurt vahet pole, üritan oma asja teha alati nii hästi kui võimalik. Üritan olla alandlik muusika vastu, mida mängin, ja publiku vastu, kes mind kuulab.
Eesti muusikutest olen lava jaganud pea kõigiga. Välismaistest tõstaksin esile Sergio Bastost Brasiiliast, kellega juba kümme aastat ühes ansamblis oleme tegutsenud, Önder Focanit Türgist, Dominic Bukowskit Poolast, Mikko Helevät Soomest jt. Häid muusikuid on minu ümber väga palju.
Möödunud aastal hakkas Tallinnas Mustpeade majas tegutsema Teie järgi nime saanud džässiklubi? Milliseid ülesandeid Te seal täidate ja kui tihti ise seal esinete?
Taff-klubi idee andis mulle Marko Lõhmus Tallinna filharmooniast. Mõtlesin päris pikalt, enne kui nõusoleku andsin. Nüüdseks on möödunud peaaegu aasta esimesest kontserdist. Kõrgete kaartega keldriruum, kus klubi tegutseb, meenutab veidi 1950. aastate New Yorki. Üritan ka programmi selle aja stiili järgides koostada. Ise mängin seal ainult korra poole aasta jooksul, muul ajal annan võimaluse teistele muusikutele. Taff-klubis on hästi õdus ja hubane õhkkond.
Kuidas ja millal leidsite Puurmani lähedale maakodu?
Viis aastat tagasi ostsime abikaasa Signega endale uue ja võimsama mootorratta ning otsustasime teha ühe pikema sõidu.
Viibin talus peaaegu iga nädal, sõltumata aastaajast. Igatsen seda seletamatut rahu, mis seal valitseb. Harjutan pilli, loen raamatuid. Loomulikult tuleb seal väga palju füüsilist tööd teha, aga ma ei põlga, vaid pigem hoopis vajan seda, sest tegelen ju valdavalt vaimse alaga. Mulle meeldib väga seltskond, kellega ma maakodus lävin. Need on jahimehed, kalamehed, põllumehed, metsamehed ja teised, kelle töö ja adrenaliin on seotud maa ja metsaga. Seal kohtab igal pool ausat abivalmidust, ei mõelda kogu aeg ainult rahast. Linnas on kõik vastupidi, iga liigutuse eest pead maksma.
Kui logistika kõikidele muusikutele sobib, siis teeme Sarapuu talus ka proove, kuid valdavalt siiski parandame maailma, ainsaks saatemuusikaks jõevulin. Ka minu pojad Fred ja Ramuel on Sarapuu talu väärtusest aru saanud ning aeg-ajalt on see paik nende ja nende sõprade päralt.
“Tähelaevas” oli juttu sellest, et Teie abikaasa peab saunaraamatut ning et peatselt on täitumas 365 saunakorda, mis tähendab, et oleksite justkui terve aasta saunas viibinud. Nüüd peaks see “aasta” ammu täis olema.
i
Saunakordi on nüüdseks kogunenud 450 ja külaliste tehtud sissekandeid on seal samuti paarisaja ringis, nii et esimene saunaraamat hakkab juba täis saama. See pisike jõeäärne saun on pidanud tõesti palju “läbi elama”, ja need jutud, mis seal on aetud…!
Mootorratas on Teil praegu ilmselt talvekorteris?
i
Jah, aga suvel tuiskame sellega alatasa ringi ja vaimustume sellest, kui ilus on Eestimaa. Soovitan südamest kõigile enne välismaale puhkama põgenemist üks tiir ümber Eesti ära teha. Mootorrattaga sõites lisanduvad silmade kaudu saadavatele elamustele veel lõhnad, mis on eriti hurmavad varasuvel.
Kuidas õnnestus jõulupühade eelne kontsert Puurmani lossis, kus esinesite koos Liisi Koiksoni ja Jürmo Eesperega?
Julgen öelda, et Puurmani loss on Eesti kõige ilusam loss. Hea akustikaga saal mahutab kuni 200 inimest, mis on väga hea näitaja võrreldes teiste mõisate-lossidega. Tahan seal igal aastal vähemalt ühe kontserdi anda, sest tänu sealsetele inimestele tunnen ennast Puurmanis nagu kodus ja mis võiks olla meeldivam, kui mängida head muusikat omadele inimestele. Tänan siinkohal Arvit, Maarja-Liisat, Margitit ja Liat, kes aitasid seda kontserti korraldada. Saal oli meil täis.
Kus võtsite vastu uue aasta? Ning mida ootate 2013. aastalt inimese ja muusikuna?
Jõulude ajal olin Sarapuu talus, aastavahetuse, mis mul esimest korda üle 20 aasta vabaks jäi, veetsime koos Signega kahe sõbra seltsis Väänas. Ilutulestikku vaatasime Tabasalu pangalt.
Muusikuna soovin loomulikult, et mul jätkuks publikut veel pikkadeks aastateks. Salamahti loodan mängida ainult head muusikat, mis endal meele rõõmsaks teeb, siis on lootust ka aplausile. Inimesena soovin kõigile, et oskaksime vahet teha kahtlastel väärtustel ja püsiväärtustel, et usaldaksime rohkem südant ja sisetunnet, mitte kohati lahmivat ajakirjandust. Soovime küll olla sarnased Põhjamaadega, ent unustame, et seal on sajad tuhanded inimesed depressiooniravimite sõltlased. Heaolu ei tähenda ainult materiaalset küllust, vaid ka vaimset ja füüsilist tasakaalu, oskust armastada oma ligimesi ning olla aus iseenda vastu.
Raivo Tafenau
Sündinud 20. novembril 1963 Mustlas
Lõpetas 1979 Audru põhikooli ja 1982 Pärnu L. Koidula nimelise 2. keskkooli
Lõpetas 1979 Pärnu lastemuusikakooli
1982-1984 ajateenistuses Nõukogude Armees
Lõpetas 1988 Georg Otsa nim Muusikakooli
1988-90 mängis Anne Veski saateansamblis Nemo
1990-94 mängis Urmas Lattikase ansamblis
1994 pälvis Eesti Raadio Aasta muusiku tiitli
1995 ilmus akordionialbum “Polkast sambani”
1997 ilmus džässialbum “Alone together”
1997 pälvis parima instrumentalisti auhinna Suur Vanker
2003 ilmus album “Ice On Ipanema” (koos Sergio Bastosega)
2004 ilmus album “The Snow Queen” (koos leedu muusikutega)
2004 ilmus album “Take Off”
2008 ilmus album “Contrasting Colors” (koos Sergio Bastosega)
2010 pälvis Elioni Jazziauhinna
Vabakutseline muusik, Estonian Dream Big Bandi üks asutaja, mänginud akordioni või saksofoni vähemalt sajal Eestis välja antud heliplaadil
Mart Mardisalu, sõber:
Olen isegi üllatunud, et Raivo, või nagu sõbrad-tuttavad teda kutsuvad, Taffiga hoolimata tema arvukatest miinustest head sõbrad oleme. Mu meelest on Taff heas mõttes mulk, on ju ta juuredki sealt. Pean siinkohal silmas omadust mitte pillata sõprade, usalduse ja elus oluliste põhimõtetega. Mis kord käes on, seda oskab ta hoida, ja sõbrana on seda väga hea teada! Lisaks paelub mind tema juures tema piiritu entusiasm ja janu uute teadmiste ning kogemuste järele. Kui siia lisada veel ta elurõõm, lopsakas huumorisoon ja omadus heatahtlikult aasida ning mis oluline, ka aasitud saada, ongi vist hea sõbra retsept välja kirjutatud! Pitsati paberile paneb aga muidugi tema mulgist naine Signe. Olen täiesti kindel, et ilma Siku panuseta nende kodusse, ilma tema toe ja abita poleks Raivo selline, nagu mul teda täna tunda võimalik on. Uskuge, siin räägib samuti skorpioni-mees, kelle naine on mulk!
i
RIINA MÄGI
