Vaieldamatult on iga riigikogu liige isiksus, kellest saab vesta mõnusa loo ja kes pole ka ise suu peale kukkunud. Vooremaa toimetus otsustas sellel aastal portreteerida Jõgevamaalt valitud rahvaesindajaid. Täna on järjekorras kolmas portreelugu Jõgeva- ja Tartumaal kandideerinud ja siit riigikogu mandaadi saanud parlamendiliikmega, kelleks on rahva poolt armastatud näitleja, päriselus üsnagi kodukeskne Raivo E. Tamm.
Raivo E. Tamm ei ole tundmatu suurus. Võib-olla ollakse kõrgemas lavakunstikoolis ehk Panso koolis õppinud näitlejat siinkandis lavalaudadel vähe nähtud. Küll on ta ennast lausa kivisse raiunud teleseriaali „Õnne 13“ Allanina. Ka telesarja „ENSV“ Illar on karakter, kes ka kõige kõvema närvisüsteemiga kodaniku näo muigele veab. Praegusel poliitikul saab septembris 35 aastat esimesest esietendusest professionaalses teatris, riigikogus teeb ta aga esimesi samme.
Tõsine koomik
Heaks koomikuks ja suurepäraseks näitlejaks peavad Tamme nii endised kui ka praegused kolleegid. Kunagises Eesti esimeses suvelavastuses „Kolm musketäri“, mis etendus Tallinna Linnateatri lavaaugus 25 aastat tagasi, käinud kaasnäitlejad kõrvalt publikut jälgimas, kui Raivo joobnud munga stseeni tegi. Naeru ei saanud juba siis pidada ei kolleegid ega ammugi mitte publik. Just sedasorti tegelased on Raivo E. Tamme leivanumber.
Näitlejad iseloomustavad teda tõelise professionaalina, kes teeb tööd tõsise andumusega. Ka ei ole keegi hoomanud, et ta oleks mõne lavastajaga konflikti sattunud, tekstiraamatut loopinud või uksi paugutanud. Kõik, mis on tarvis olnud teha, teeb ta ära protestimata.
Miks Tamm peaaegu ühel ajal poliitikasse läks ja triatloniga tegelema hakkas? Arvatakse, et ta soovis ennast tõestada seal, kus varem pole seda teinud. Küll on lavatagustest juttudest aru saada, et see kõik paelub teda. Nagu paelub kõik see, mis automaailmas toimub.
Raivo ja vabariik
Kuna persoonilugu ilmub vabariigi aastapäeva lehenumbris, huvitab see, kuidas reservohvitser ja kaitseliitlane Raivo Tamm aastapäeva tähistab ja mida see talle tähendab. „See ongi sünnipäev, see kõige tähtsam päev,“ ütleb Tamm. „Juba kooliajal tegelesin nõukogudevastase tegevusega, levitasin lendlehti. Õpilastega oli juttu, mida 24. veebruar tähendab. See oli kunagi keelatud päev, millest ei tohtinud isegi sosinal rääkida, küll aga teadsin väga hästi, mis kuupäev see on,“ meenutab Mustamäel 32. keskkooli lõpetanud Tamm.
„Kui oma vabariigi tagasi saime, ja kuna ma olen nüüd kaitseliitlane ja reservohvitser, oli mul pikka aega suur au olla riigilipu toimkonnas ning paraadidel lipuga kõige ees marssida. See on see, mida poleks osanud uneski näha, et midagi sellist võib juhtuda.“
Lipuga marssimist võtab näitlejahärra ja riigikogu liige kõige suurema tunnustusena. Poisipõlves Tallinnas Pagari tänaval julgeolekutöötajatelt nahutada ja noortekolooniasse (nii nimetati ENSV ajal noorte vanglalaadset kasvatusasutust) paneku ähvardusi saanuna ei osanud ta uskuda, et kõik kulmineerub hoopis teisiti. Noor poiss hirmutati tookord ikka tõsiselt ära. Kui Tamm Mustamäel Magistraali keskuse kandis, kus ta üles kasvas ja paar kvartalit eemal teatrikallakuga koolis käis, miilitsaauto sireeni kuulis, uskus ta siiralt, et järele tullakse just talle.
„Kogu seda värki on tänapäeva inimesele raske selgitada,“ leiab Tamm. Olla kõige ees kaitseväe vormis, see on ühel ajal omamoodi grotesk ja au. Ta tunneb, kuidas riie, mis teda ehib, pole pelgalt tekstiil, vaid midagi sõnulseletamatult enamat. Sinna segunevad ka vanaema räägitud lood vanaisast, vanaonudest, ohvitseridest ja kaitseliitlastest, kes on võidelnud Eesti eest ja Eesti nimel ning võitnud meile välja just sellise territooriumi, mis on kirjas Tartu rahulepingus.
Teater ja sõjavägi
Lendlehtede värk tundub olevat põnev teema ja kindlasti hea aines tagasivaatavaks noorsooromaaniks kui mitte isegi filmiks, kuid ikkagi huvitab, miks näitleja Jõgevamaalt saadud häältega poliitikasse läks?
Raivo E. Tamm ei välista, et kultuurist ja teatrist on võimalik üledoos saada. „Ma olen elanud teatris aegu, kus olen pidanud tegema kahte lavastust korraga. Olen teinud proove riigiteatris ning tohutust entusiasmist ja õhinast ka öösiti proove Von Krahli teatris, et tuua paralleelselt välja teinegi tükk. Loomulikult on võimalik sellisest asjast üledoos saada.“
Praegusel poliitikul saab septembris 35 aastat esimesest esietendusest professionaalses teatris. Selleks oli Ugala etendus „Ja sajandist on pikem päev“, mille autoriks kirgiisi vene keeles kirjutanud kirjanik, hilisem diplomaat ja poliitik Tsõngõz Ajtmatov. Lavastajaks ei keegi muu, kui legendaarne lavaõppejõud ja lavastaja, protestivaimust lausa õhkuv, revolutsiooniline ja end elu lõpuni kommunistiks pidanud Kalju Komissarov.
Tollal oligi palju revolutsioonilisem olla tänases mõistes parempoolne, hoida kaukas sinimustvalget ja võidelda kunsti tegemisega Eesti üha vabamaks. „See oli ikka väga kriitilise noodiga tükk,“ räägib Tamm ja meenutab, kuidas Viljandis kusagil hotellitoas sai vanameistriga telekast rahvarinde loomisele innukalt kaasa elatud. Kursasärkidele olid tollased noored kribanud hamletlikult, et „aeg liigestest on lahti…“
„Hirmutamine kuuendas-viiendas klassis pani mulle tookord ikka kõva pitsati peale,“ tõdeb Tamm. „Kõik oli minu sees väga kaua ja sügavalt. Samas sai kõike tehtud ja välja mõeldud, et mitte Vene sõjaväkke minna. Me lahutasime fiktiivselt mu vanemad ära,“ räägib ta loo, mis tänapäeval tundub absurdne, ent mõjus tookord üsna realistlikult ja polnud sugugi imekspandav.
„Ema oli mul raskekujuliselt astmahaige, teise grupi invaliid, ma jäin paberite järgi ema ainukeseks toitjaks ja seetõttu mind sõjaväkke ei võetud. Sama paber läks hiljem üle otse Eesti kaitseväkke ja ka nemad ei kutsunud mind oma ridadesse. Mul oli juba siis Vanalinna stuudios 25 etendust kuus ja väike laps, kellega oli vaja arstide vahet käia,“ räägib Tamm põhjustest, miks ta siis juba vabaks saanud isamaad teenima minna ei saanud. Vanemad aga elasid koos kokku 66 aastat, kuni kolme aasta eest ema igavikku lahkus.
Kõrghariduse baasil võimaldas meie riik õppida aga reservohvitseriks.
Reservpoliitik
Raivo tookord poliitikast väga ei mõelnud, ta tegeles teatriga ja leidis, et tema sõnum saab edastatud seal. Ta lõi aktiivselt kaasa tollase Kodulinna liikumises, mis legendaarse vanalinna hea haldja, tollase teletoimetaja Tiina Mägi eestvedamisel keskaegses linnajaos toimetas. Sõpradeks väsimatu vabadusvõitleja ja hilisem peaminister Mart Laar, vaheda sulega ajakirjanik Madis Jürgen, luurespets Eerik-Niiles Kross ja hilisem kunstiakadeemia rektor Mart Kalm.
„Mind on poliitika kogu aeg huvitanud ja paralleelselt olen selle jaoks kogu aeg olemas olnud. 1990ndate lõpus kutsusid Mart Laar ja Lauri Vahtre mind kohalike omavalitsuste valimistele kandideerima nende nimekirjas. Ma polnud tollal erakonna liige, aga kandideerisin Isamaaliidu nimekirjas Nõmmel. Mulle on meeldinud selle erakonna konservatiivne poliitika. Olen olnud olemas, olen valmis kandideerima – telefonikõne ja ma lähen,“ ütleb Tamm üsnagi sõdurlikult.
Ta oli olnud reservis 20 aastat. Kuigi üks kandideerimiskatse jääb ka kuskile vahele, kui ta sealsamas Nõmmel ei osutunud oma paaris-aja häälega valituks. Siiski on ta õnnelik, et sai oma armastatud erakonda toetada.
Vahtre oli teinud tookord valearvestuse ja öelnud, et oled nii tuntud tegelane, et mis kampaaniat siin ikka vaja. Nüüd leiab poliitik, et see oli viga, ikka oleks pidanud möllama ja inimestega suhtlema. Tookordki oli tal siiras soov rahvaesindajaks saada, tundes, et teatritegemisest jääb väheks.
Paljud arvavad, et Toompeal tehakse teatrit. Eks paljud leiavadki, et sinna ilma piisava näitlejameisterlikkuseta ei saa, veel vähem seal ei püsi. Näiteid on võtta küll ja enam. Tamm tundub olema just selline, mida võivad kinnitada ka teatriinimesed, et suured koomikud teevadki oma osa surmtõsiselt nii elus kui ka laval.
Raivo E. Tamm raiub kindlameelselt, et tema riigikogus teatrit ei tee ja paralleel on kohatu. „Teised võivad teha. Las siis teevad, aga mina ei tee,“ ütleb ta. „Kõik sõltub inimesest, ma olen piisavalt teistsugune, et teen ka teatrit väga tõsiselt. Ei tee pulli ega tsirkust. Minu lastetuba on selline, et mul on soov kõigiga hästi läbi saada. Kui hiljaaegu riigikogus ütles üks härrasmees, kuidas ta nooruspõlves on palju kakelnud ja paljudele peksa andnud, siis mina olen elanud oma elu nii, et pole kunagi kakelnud, pole kedagi löönud ja ka mind pole löödud.“
Raivo ja Tartu rahu
Vahetult enne riigikogu valimisi selgitas ta monoetenduses „Mis see E tähendab“, et valimistega on tal tõsi taga. Tal on jäänud mulje, et inimesed päriselt ei uskunud, et ta triatloni läbi tegi. Sama uskumatu tundus lugu, et ta soovib päriselt poliitikuks saada. Ta kinnitab nüüdki, et kui ta midagi ette võtab, teeb selle ka ära.
Mõneti tekitab selline suhtumine väheke hirmu. Nimelt on Tamm riigikogu väliskomisjoni liige ja viimasel ajal on Eesti välispoliitiline joon hakanud muutuma. Ka Isamaas endas tundub olevat kaks eri liini, mis kipuvad eri suundades ujuma. Nimelt pooldab Tamm Tartu rahu järgsete piiride taastamist, mis aga ei ole sümpaatne Venemaale, millega me väga arvestada ei tohi, sest milline tegevus üldse neile meeltmööda on.
Teisalt on viimaste aastakümnete Eesti ühtne välispoliitika pooldanud siiski piirileppe sõlmimist. Siin on ta erakonna esimehe Helir-Valdor Seederiga samas paadis, et mitte öelda tankis, kes soovib, et parem, kui meil üldse poleks piirilepingut, kui see oleks sõlmitud igavese loobumise vaimus. Ta toob näiteks Jaapani ja Kuriilide küsimuse. Ka Jaapanil pole jätkuvalt lepingut. Teisisõnu soovib rahvasaadik, et me peaksime saama varem või hiljem Petserimaa osad ja Narva-tagused alad tagasi, sest see oleks justkui tänuvõla tasumine kadunud põlvkonna ees.
„Tartu rahulepingu järgne piir on minu poliitiline kreedo. Tuleb oodata, millal saabuvad paremad ajad. Kui me praegu teeme selle lepingu ära, on kõik läinud!“
Riigikogu tööd ei tee mees palga pärast, tema ajab ikkagi õiget Eesti asja. Konservatiivset poliitikat, mis ta enda sõnul on siiski liberaalsem kui mõnel parempoolsel jõul. „Oleneb, millega võrrelda. Kui vaadata neid, kes saavad miinimumpalka, on riigikogulase palk muidugi suur,“ ütleb Tamm. „Rahaliselt ei ole ma võidus.“
Raivo räägib õhinal sellest, kui palju tuleb uues ametis reisida, kuulata ja saada teada probleemidest nii Eestis kui ka mujal. Ta on paljude delegatsioonide liige ja ka juht. Võtnud Strasbourgis sõna Venemaa-teemadel, ajanud Eesti ja kosmose asja, mis on pärandina saadud Ene Ergmalt. Ühesõnaga, tal on käed-jalad tööd täis. Riigikogus on Tamme kinnitusel kõikide fraktsioonide poliitikud omavahel sõbrad. Vähemalt sõbralikud ja käivad koos söömaski. Fraktsioone ja erakondi saab teatrimaailmaga võrreldes nimetada kui erinevate etenduste truppe.
„See kõik on üks teater, kõik on ühe asja eest väljas. Ka väga erimeelsed fraktsioonid soovivad, küll eri viisil, Eesti elu paremaks saada. Isamaa teeb meeskonnatööd, ma ei tulnud midagi lõhkuma, peame tekstiraamatust kinni.“
Jõgevamaa malevlane
Jõgevamaa, kus Tamme hääled koos Tartumaa häältega kokku tulid, väga teemaks ei tule. Räägitakse pigem üldistest asjadest ja riigikogu liikmed ei käi ringi, valimisringkonna silt otsaette kleebitult. Tamm, hoolimata sellest, et ei oska eksprompt vastata, mitu valda meie maakonda alles jäi, ütleb, et tunneb suurt sidet kohalike kaitseliitlastega, Jõgeva malevaga, ja kindlasti arvestab oma töös sellega, et on meie kandi häältega rahvaesindajaks valitud. Juba kandideerides oli tal isiklikult üsna ükskõik, kus seda teha, kuid mõtte teha seda just meie ja Tartu maakonnas, pakkus ta ise välja.
„Kui ma poleks olnud näitlejana nii hõivatud, oleksin hea meelega läinud diplomaatide kooli, mulle pole ühtegi ebahuvitavat riiki ega maad,“ ütleb Mustamäel üles kasvanud Tamm, kes hilisemas elus pole pidanud väga kaua ootama, et päästev telefonikõne tuleb ja uue tööotsa kätte annab. Ka seriaalid on kogu aeg jooksund ja seda teame ju kõik, et pole võimatu, et keegi Raivo poole Allani või Illari nimega pöördub.
Uues ametis on ta võtnud keeletunde, sest ega küll ju küllale liiga ei tee. Ta täiendab ennast inglise keeles, soome keel on tal lapsepõlvest teleka vaatamisest küljes ja tolle aja inimesed rääkisid ka vene keelt.
Raivo E. Tamm on väga hea koomik. Ka Ukraina on meile tõestanud, et head ja rahva poolt hinnatud näitlejad võivad jõuda kaugele. Kuidas läheb Tammega? Elu näitab, kuidas õnnestub rollid ühise nimetaja alla viia ja kas ta ka järgmistel valimistel ja taas meie kandi häältega esinduskokku saab.
Loomulikult tasub siiraste püüdlustega reservohvitserile, harrastussportlasele ja pereisale pöialt pidada, et ta ikka seda va õiget Eesti asja ajaks, mis näikse talle loomuomane olevat. „Olen aru saanud, et poliitika ei tähenda ainult häid otsuseid, tuleb vastu võtta ka raskeid ja kellegi jaoks halbu, see on poliitika. Ma pole unustanud, kuidas ma olen rahvaesindajaks saanud,“ kinnitab poliitik Raivo E. Tamm Jõgevamaa rahvale.
INDREK SARAPUU
