Üha rohkem näib, et Rail Balticu raudtee ehitamisel on võetud peamiseks kriteeriumiks majanduslik tasuvus. Nii on hakanud domineerima seisukoht, et Tallinna-Pärnu-Riia trass on mõistlikum Tartu-suunalisest raudteekoridorist, mis kujunevat umbes pool miljardit eurot kallimaks.
Projekti eestvedajate väitel oleks Tartut läbiv uus trass lühem ja sirgem ning tooks juurde rohkem reisijaid, aga kaubavedude osas oleks tulutoovam Pärnut läbiv raudtee. Kui ehitada uued rööpad vanasse koridori, annaks see veel viletsamaid tulemusi. Nii kauba- kui inimveo osas jääks taoline Tartut läbiv trass alla Pärnu-suunalisele.
Trassi saab rajada looduskeskkonnale kahju tegemata
Mina toetan Rail Balticu rajamist, küll aga leian, et uus trass tuleb rajada nii, et tõhus ühendus oleks Balti riikide suurte linnade vahel tagatud ilma looduskeskkonnale suurt kahju tekitamata.
Kaasaegne ehitustegevus peaks algama põhjalike uuringute ning analüüside tegemisest ning läbimõeldud planeerimisest, kus on arvestatud kõikide mõjudega ja leitud tasakaalustatud kompromiss. Paratamatult tekib siinkohal küsimus, et kui mõistlik on ikka täiesti uue raudtee ehitamine läbi metsade ja rabade, üle põldude ja heinamaade, mis lisaks lahutab külasid ja kogukondi ning muudaks oluliselt paljude inimeste elukvaliteeti ja -korraldust.
Olgu loodusest näiteks Eesti aladel juba 9000 aastat elanud põder, kellel on kindlad liikumissuunad talviste ja suviste toitumisalade vahel. Ilma ohutute läbipääsudeta võib põder loomataradest läbi murda või sattuda piki piirdeaedu kõndides asulatesse.
Samas on meil täna olemas raudtee, millega loodus on juba kohanenud, mille ümber eksisteerib elu ja millega ümberkaudsed inimesed on harjunud. Tõsi, see raudtee on tublisti pikem.
Ilmselged kiirustamise märgid
Paraku varjutavad Rail Balticu raudteekoridori asukoha määramist ilmselged kiirustamise märgid. Täiesti uue raudteekoridori rajamine nii Pärnu kui Tartu suunal lõhub ökosüsteemide elujõulisust, sest nii jagatakse looduslike elupaikade massiivid väiksemateks isoleeritud kildudeks ja luuakse nende vahele liikumisbarjäärid.
Kordagi ei ole ma erinevate raudtee asukohtade argumentide hulgast leidnud arvutusi selle kohta, millist mõju avaldab hinnale ökoduktide ehitamine, mis aitaksid vältida või leevendada negatiivse barjääriefekti mõju.
Inimene survestab oma heaolu nimel pidevalt looduskeskkonda. Uuringud toovad välja, et Euroopa Liidu riikides killustab kõige enam looduskeskkonda just transpordi infrastruktuuride rajamine. Aastatel 1990-1998 laiendas inimene oma mugavuse suurendamise eesmärgil Euroopa Liidus kiirteede võrgustikku tempos, mis võttis iga päev looduselt ära ligi kümme hektarit maad.
Arvesse tuleks võtta kõigi elusolendite vajadusi
Enamasti on nüüdisaegsetel maanteedel ja raudteekoridorides suured kiirused ja võimalikud kokkupõrked loomadega võivad põhjustada väga raskeid õnnetusi. Nii õnnetuste kui ka müra- ja valgusreostuse vähendamiseks on paljud trassid ümbritsetud tarade ja aedadega või on püstitatud kõrgeid teetamme.
Taolised võimsad ehitised tekitavad enda ümber keskkonna, kus looduse toimimine on tugevalt häiritud. Võimsad ehitised killustavad looduskeskkonda ja takistavad loomade liikumist, kelle sigimispartnerite arv väheneb, millega kaasneb oht geneetilisele struktuurile. Samuti ei jagu loomadele piisavalt varjepaiku, toitu ja eluruumi. Seega tuleb Rail Baltica raudteekoridori kavandada nii, et surve keskkonnale oleks võimalikult väike ja arvesse oleks võetud kõigi elusolendite vajadused.
Eksperdid on toonud välja, et praegu on maantee- ja raudteevõrgu all kokku ca 570 ruutkilomeetrit maismaad ehk ligi 1,3 protsenti Eesti pindalast. Kui lisada olemasolevale põhi- ja tugimaanteedele võrgustikule mõlemale poole juurde ühe kilomeetri kaugusele ulatuv mõjutsoon, neelab taoline võrgustik enda alla juba pea 18 protsenti Eesti territooriumist. Võrdluseks: sama suur ala Eesti maismaast on võetud looduskaitse alla.
Trassi ehitamist Tartu kaudu tasub kaaluda
Juhin tähelepanu, et Rail Balticu uut trassi ei ole siin arvesse võetud. Seega tasub tõsiselt kaaluda trassi ehitamist Tartu kaudu, et vältida niigi kasvavat negatiivset survet ja koormust looduskeskkonnale.
Osalt on mõistetav, et läinud sajandi esimese poole tehnilise revolutsiooni võidukäigus ei arvestatud meid ümbritseva looduskeskkonnaga. Aga kaasaegne mõtlemine peaks tõstma prioriteediks just jätkusuutliku arengu, kus suudavad koos eksisteerida inimesed oma vajaduste ja soovidega ning elujõuline ökosüsteem.
i
KAREL RÜÜTLI, riigikogu keskkonnakomisjoni aseesimees, SDE
