Mõne inimesega käivad lahutamatult kaasas nali ja naer. Eve Somelar on just niisugune inimene. Paljud, kes tunnevad teda kui estraadikavade koostajat ja hea koomikuandega harrastusnäitlejat, ei teagi, et leiva teenib ta enda lauale hoopis tõsise agronoomitööga Eesti Taimekasvatuse Instituudis. Või kui tõsine see Eve agronoomitööd teheski on! “Ei saa ju tõsidust nõuda inimeselt, kes rahvusvahelisel naljapäeval ametisse asus!” naerab Eve ise.
Eve Somelari esimeseks tööpäevaks teadusasutuses, mis nüüd Eesti Taimekasvatuse Instituudi, aga omal ajal Jõgeva sordiaretusjaama nime kandis, oli tõepoolest 1977. aasta 1. aprill. Eve oli umbes kuu aega varem lõpetanud agronoomidiplomiga Kuremaa sovhoostehnikumi. Ta ei uskunud tegelikult seal õppides üldse, et ta agronoomina tööle hakkab, aga tema kursusejuhendaja Vaike Tralla oli välja “nuuskinud”, et sordiaretusjaamas on agronoomiharidusega inimest vaja ja nii Eve sinna suunatigi. Esimesest tööpäevast, millest nüüdseks on siis märkamatult nelikümmend aastat mööda tiksunud, mäletab Eve seda, et aprilli algusele vaatamata olid lumehanged rinnuni ja et esimest tööülesannet saadeti ta täitma kartulikeldrisse.
“Ning ega ma kartulist ja muudest köögiviljadest nende neljakümne aasta jooksul eemale pole saanud,” ütles Eve naerdes.
Kui algul oli ta sordiaretuse poolel teaduritele heaks abiliseks, siis praegu tegeleb ta köögiviljade seemnekasvatusega. Kui te panete näiteks mulda Eesti Taimekasvatuse Instituudis kasvatatud tomati-, herne-, oa-, redise-, porgandi-, kaalika- või kapsaseemned, siis võite kindel olla, et neisse on ühel või teisel viisil talletatud ka Eve tööpanus.
“Paljundame kõigi Jõgeval aretatud köögiviljasortide, aga ka nn säilitussortide seemet,” ütles Eve Somelar.
Seemnekasvatus käib nii avamaal kui ka kasvuhoones. Eve kinnitab, et Eesti köögiviljasordid on meie tingimustes kasvatamiseks väga head. Paljud ostvat kodumaiseid seemneid juba patriotismist ja tundvat isegi süümepiinu, kui vahel mingil põhjusel välismaist seemet soetavad.
Selles, et Evel huumoriga nii vahetu suhe on, võib olla “süüdi” tema päritolu. Ta on pärit Lõuna-Eestist võru murde alalt. Tema sünnikodu jääb Kanepi ja Otepää vahele.
“Isa oli mul väga hea huumorisoonega inimene. Ema huumor oli leebem, aga kui ta vahel harva midagi ütles, siis läks see väga täppi,” meenutas Eve.
Karste koolis, kus ta esimesed kaheksa aastat õppis, kästi murdekeskkonnas üles kasvanud lastel kirjakeelt rääkida. Ainult eesti keele ja kirjanduse õpetaja, kes käis Tartust, palus vahel, et nad natuke ikka murret ka räägiksid. Murde pinnalt on igasugused naljad Eve sõnul kerged tekkima.´
Lillad tabletid
Kooliajal kippus Eve Tootsi moodi tükke tegema. Näiteks jagati üksvahe, kui Eestis oli lastehalvatuse puhang, koolilastele kurja tõve ärahoidmiseks väikeseid valgeid tablette. Korrapidaja pidi need esmaspäeval pinkidele laiali jagama. Eve sai aga hakkama sellega, et jagas laiali väikesed lillad koobaltitabletid, mille ta tegelikult koju emale pidi viima, et ema nendega lehma saaks tohterdada: üks tuttav oli need oma lapsega kooli saatnud. Kui õpetaja õiged tabletid lagedale tõi, sai selgeks, et terve klass on juba midagi sisse võtnud, aga mitte seda, mida vaja.
Evel tuli minna õpetajate tuppa aru andma. Kui talt päriti, mille vastu need koobaltitabletid siis on, vastas Eve kõhklemata, et neid antakse lehmale selleks, et ta pulli ei otsiks (milleks need tegelikult on, ei tea Eve tänini!). Küsimusele, kas neid siis inimestele ka võib anda, vastas Eve, et võib küll, ainult et vett tuleb kõvasti peale juua. Järgnes pikk vaikus. Mis tegelikult tähendas seda, et õpetajad pugistasid, klassipäevik näo ees, naerda. Aga lõpuks kupatati Eve ikkagi karistuseks nurka.
Karste kooli lõpetanud, läks Eve kirjandusõpetaja soovitusel kirjanduskallakuga Tartu 8. keskkooli, aga seal õppimise aeg jäi suhteliselt lühikeseks, sest suures linnakoolis käimine oli maalapsele siiski keeruline. Ka Otepää keskkoolis ei tundnud ta end kõige paremini. Siis sattus ta aga juhuse tahtel Kuremaa tehnikumi ja sealt sordiaretusjaama.
“Ega ma tööle tulles ei arvanud küll, et ma siia nii kauaks jään,” ütles Eve.
Oma esimestel tööaastatel puutus ta lähedalt kokku nimeka köögiviljaaretaja Valve Jaagusega.
“Töö juures oli ta väga nõudlik ja täpne, aga metsas marjul käies pääses talle hoopis lähemale,” meenutas Eve.
Valve Jaagus oli sügava kultuurihuviga inimene ja kaasas Evetki enda korraldatud kodustele luule- ja muusikaõhtutele. Tema õhutusel osales Eve ka mitmel etlejate konkursil. Aga tõsise luulelugemise asemel hakkas teda peatselt paeluma nali ja naear.
Ta pani näiteks terve köögiviljarühma estraadistseene mängima ning laulma ja tantsima. Valminud kavadega esineti näiteks sordiaretusjaama väärikamate töötajate juubelitel.
“Imestan ise ka, et inimesed kaasa tulid, sealjuures mõned mehedki. Niisama hea õnne peale me kuhugi ei läinud, tegime enne ikka korralikult proovi. Praegu ei julgeks küll enam sellist asja ette võtta,” arvas Eve.
Peatselt jäi Eve silma Jõgeva teeninduskombinaadi meesansambli Sõprus juhendajale Asta Paeveerile. Ta soovis, et Eve hakkaks ansambli kontsertidel lõbusaid vahepalu esitama. Umbes kümneminutised päevakajalised monoloogid koostas Eve ise, nii et tänapäeva mõistes oli ta justkui stand-up- ehk püstijalakoomik. Üldiselt olid need monoloogid lühikese “elueaga”, aga üks Peipsil kalal käimise teemaline monoloog saatis Evet oma kümmekond aastat. Tekst põhines tõsielulisel seigal: mõned Jõgeva aleviku mehed jäid ükskord Peipsil kalastades jäätükile “vangi”, aga päästeti õnneks ära. Nii et algmaterjal oli traagilise varjundiga, aga n-ö vinti peale keerates sai sellest vägagi naljakas lugu. Üks hätta sattunud kalastajatest, Jõgeva näidissovhoosi direktor Mart Uudla, oli alguses küll öelnud, et mida see tüdruk ka Peipsil käimisest teab, aga kui monoloogi ära kuulanud oli, kutsus ise Evet sellega mitmesse kohta esinema.
Õigus jalule
Ükskord tulnud Astal ka ühe Eve tehtud nalja pärast parteikoosolekul aru anda. Põhjus polnud aga poliitiline, vaid eraeluline. Eve oli nimelt ühes oma monoloogis arutlenud selle üle, kas osta auto või lehm, ning jõudnud järeldusele, et auto on parem, kuna sellega saab naabrinaise loodusesse viia. (Mees)isik, kes arvas, et nali tema pihta käis, nõudis parteikoosolekul õiguse jalule seadmist: tema käinud naabrinaisega hoopis poes, mitte looduses.
Ühel Peipsi ääres peetud kindlustusametnike peol said Eve ja Asta aga hakkama ka poliitilise “provokatsiooniga”: nad laulsid-mängisid maha ühe salmi Eesti hümni.
“Mina hakkasin otsast laulma, Asta tuli akordionil järele: algul vaikselt, pärast juba kõvemini. Pärast mõtlesime, et ei tea küll, millega see lõpeb. Aga ei juhtunudki midagi: ju siis keegi kaebama ei läinud,” meenutas Eve.
Lisaks monoloogidele hakkas ta esitama pilalaule ja end kitarril saatma. Kitarri oli ta ostnud oma esimesest palgast ja seda oma käe peal mängima õppinud.
“Minu mänguoskus piirdub tegelikult kolme-nelja duuriga. Kui duuridest puudu tuleb, katsun kõvemini laulda. Ses osas on mu vali hääl mind palju aidanud,” naeris Eve.
Meesansambliga Sõprus käis Eve esinemas arvukatel kolhoosi- ja sovhoosipidudel, mis algasid õhtul ja lõppesid esimese piimavoori aegu. Käidi ka Narva-Jõesuu sanatooriumi puhkajaid lõbustamas ja sootuks kaugemalgi, näiteks Tadžikistani pealinnas Dušanbes.
“Sõpruse meestega oli väga tore reisida. Mulle on meeste seltskond üldse alati sobinud. Meeste huumor on ka kuidagi teistsugune, kui naiste oma: see on kuidagi tabavam ja mahlakam. Naiste naljadel kipub mingi “kiiks” juures olema,” tõdes Eve.
Aastatuhande vahetuse paiku hakkas Jõgeva aleviku kultuuriseltsi Vanaveski tiiva all tegutsema Eve Somelari juhendatav estraadiring. Tollal olid estraadiharrastajate jaoks heaks väljundiks Järvamaal Väätsal korraldatavad huumoripäevad “Maamees muigab”. Eve mäletamist mööda käis Vanaveski estraadiring Väätsal vähemalt kolmel korral: esimesel korral Euroopa Liidu teemalise, teisel korral riigikogu teemalise ja kolmandal korral miljonikemmergu teemalise estraadikavaga. Tekstid pani Eve ise kokku.
“See käis umbes nii, et vaatasin inimesele otsa ning panin tema karakterit ja näitlejavõimeid arvestava jutu kirja,” sõnas Eve ja lisas, et mõnedki asjad, mida nemad oma estraadikavades ette ennustasid, on nüüdseks ühel või teisel määral teoks saanud.
Kõnnak määrab
Kui Eve estraaditegemise aegu paljud võib-olla ei mäletagi, siis tema värvikad rollid Jõgeva Linna Teatri ja Vanaveski näitetrupi ühistes teatriprojektides on paljudel kindlasti meeles. Kui üldjuhul käivad Evega ka teatrilaval kaasas nali ja naer, siis seitse aastat tagasi Kuremaa lossis välja toodud Friedrich Dürrenmatti “Füüsikutes” üllatas ta publikut doktor Mathilde von Zahndi rolliga, mis tema senise lavakuvandiga karjuvasse vastuollu sattus. Selgus, et tegelikult on temas täiesti olemas ka dramaatiline ja traagiline pool.
“”Füüsikute” proovides ei saanud ma alguses üldse aru, kuidas olla ja kuhu minna. Ka lavastaja Maris Paas ja produtsent Janek Varblas võtsid mu kallal, nii et trupikaaslased hakkasid juba minu kaitseks välja astuma. Aga kui kõik lõpuks paika loksus, hakkas “Füüsikute” mängimine mulle väga meeldima,” meenutas Eve ja lisas, et tema jaoks on rolli loomisel võtmeküsimuseks kõnnaku kättesaamine. Kui ta õige kõnnaku leiab, asetuvad kõik teised asjad ka oma kohtadele.
Küsimusele, kas ta kahetsenud pole, et omal ajal näitlejaks õppida ei üritanud, vastas Eve, et kunagi kahetses küll, aga see kahetsus on ammu taandunud.
“Võin laval rolle teha ja publikuga suhelda, aga näitlejaametiga kaasas käiv avalik tähelepanu oleks minu jaoks koormav,” tunnistas Eve.
See, et Eve estraadi ja teatrit on teinud, ei tähenda, et tal isiklik elu elamata oleks jäänud. Koos aastakümneid teedeehituse valdkonnas töötanud abikaasa Viktoriga on Eve üles kasvatanud kaks poega. 34aastane Peeter on geoloogiadoktor ja 32aastane Priit elektroonikaspetsialist.
“Meie pere mehed on õppinud mind aktsepteerima sellisena, nagu ma olen,” ütles Eve. “Tõsi, Priit on püüdnud viimasel ajal mind kitarrimängu koha pealt natuke harida. Ta ostis mulle ka uue kitarri, kui too nelikümmend aastat tagasi ostetud pill liimist lahti läks.”
Ega Eve pill niisama jõude seisa: laulmiseta ei möödu ükski nende suguvõsa perepidu.
Aastakümneid nalja sees olnud inimesena on Eve tähele pannud, et nalja olemus on aja jooksul muutunud, sest muutunud on ka olud ja inimesed. Aga see reegel kehtib endiselt, et tööta sa mis alal tahes, huumorimeeleta on sul raske hakkama saada.
“Kui jõuad õigel hetkel mõne hea nalja vahele visata, jääb suurem tüli üldse olemata. Huumor annab inimsuhetele hoopis teise mõõtme,” ütles Eve.
Aeg-ajalt on imestatud, kuidas inimesed, kes üldiselt kergesti solvuvad, kannatavad Eve suust välja ka mõne tögava lause. Ilmselt on harjutud sellega, et kui Eve midagi ütleb, siis mitte halvasti mõeldes: see on ju Eve!
Eve Somelari elukäik
* Sündinud 28. jaanuaril 1957 Otepääl.
* Õppinud Karste 8-klassilises koolis, Tartu 8. keskkoolis ja Otepää keskkoolis.
* 1977 lõpetas agronoomia erialal Kuremaa sovhoostehnikumi.
* 1. aprillil 1977 asus tööle Jõgeva sordiaretusjaama ehk praegusesse Eesti Taimekasvatuse Instituuti, kus töötab tänini seemnekasvatuse agronoomina.
* On juhendanud Jõgeva aleviku kultuuriseltsi Vanaveski estraadiringi ning on hinnatud harrastusnäitleja ja -lavastaja.
Reine Koppel, kolleeg:
Eve Somelar on mu kolleeg Eesti Taimekasvatuse Instituudis ja oleme palju koostööd teinud ka Jõgeva aleviku kultuuriseltsis Vanaveski. Ma arvan, et kõigile, kel on õnnestunud temaga koos töötada ja teda tunda, on nagu saatuse poolt kingitus antud.
Eve on väga töökas ja kohusetundlik, samas rõõmsameelne ja optimistlik. Tema peale saab alati kindel olla. Ta on küll vaimukas ja särav, aga mitte esile tükkiv. Ta lihtsalt paneb oma kohaloluga ruumi ja inimesed naerust rõkkama. Ta loob vaimukaid laule. Meie asutuse pidudel on tihti päevakajalised teemad kajastatud just Eve laulu kaudu.
Eve on lavastaja nii tööl kui puhkehetkel. Seda ma ei tea, kas ka kodus. Tööl on tema organiseerida köögiviljade seemnekasvatusega seotud tööd. Eve lavastatud näitemängud teevad sisukamaks meie asutuse lõikuspeod ja laste jõulupeod. Nii Vanaveski kui ka teiste MTÜde tiiva all on Eve palju lavastanud ning ise näitemängudes ja estraadikavades esinenud.
Soe tunne tekib, kui Eve oma lastest või lastelastest paar sõna pajatab. Sellest on tunda, et ta on väga oma peret ja kodu hoidev inimene. Eve armastab nalja visata, aga tema sees on väga soe ja tundlik süda.
Koos Maia Raudsepinguga on Eve kirjutanud raamatu daaliatest, sügisaia kuningatest. Mulle nii meeldib seda raamatut aeg-ajalt sirvida.
RIINA MÄGI
