“Tulite täpselt õigel ajal: kaks esimest ponisõitjat lõpetavad lähema kümne minuti jooksul ja võitja selgitamiseks on ilmselt fotofinišit vaja,” ütleb Miko Ratsatalu perenaine ja treener Margit Rändur, kui koos fotograafiga laupäeva pärastlõunal Vilinale Metsapiiga talu külje alla kestvusratsutamisvõistluste stardi-finišipaika jõuame. Ponisõitjate finiš on samal võistlusel kaasa tegevate vabaklassi sõitjate omast tõesti olulisem: selles klassis jagatakse Vilinal välja Eesti meistrivõistluste medalid.
Nagu peatselt selgub, pole fotofinišit siiski vaja: 11-aastane Hiiumaa poiss Priidu Tikk ületab lõpujoone uhkes üksinduses, 14-aastane jõgevlane Liivar Laks teeb seda alles kümme sekundit hiljem. Küll aga lõhnab fotofiniši vajaduse järele paar minutit hiljem saabujate — Mari-Liis Tammelehe ja Hanna-Liisa Aasmaa lõpujoone ületamine. Seegi kord jääb Hiiumaa-Jõgeva vahelises duellis peale hiidlane, st Mari-Liis. Sedakorda küll väga napilt — ainult sekundiga.
Mulluste Eesti poniklassi meistrivõistluste hõbe, Jõgeva tüdruk Brit Truuts peab seekord leppima viienda lõpuajaga, sest tema suksu Adidas on otsustanud täna oma iseloomu vürtsikamat osa näidata. Seda, et Adidas keeldus pärast 39-kilomeetrise distantsi esimest, 26-kilomeetrist osa peetud puhkepausi uuesti rajale minemast, kuuleme Margit Rändurilt, seda, kuidas ta lõpujoont ületamast keeldub, näeme oma silmaga. Jääb paar meetrit enne joont seisma ja enam edasi ei lähe. Pigem astub mõned sammud tagasi. Kõige parema meelega pööraks aga hoopis ära vasakule, kus hirnatavad kutsuvalt teised sama talli hobused.
Lõpuks ei jää Britil muud üle kui poni seljast maha ronida, ta finišijoone ette talutada, uuesti sadulasse hüpata (määruste järgi peab ratsanik finišijoone ületama sadulas istudes!), võtta kokku kogu oma vaimujõud ja mõjutada Adidast viimased viis vajalikku sammu ära astuma. Mida viimane ka lõpuks teeb. Ühtekokku võtab Adidase “finišitants” aega poolteist minutit. Aga aega on, sest viimane, kuues võistleja, samuti Miko ratsatalus treeniv Sandra Sirel on alles ohutus kauguses.
Kuigi enamik poniklassi võistlejaid on lõpujoone ületanud, pole tegelikult veel selge, kes saavad meistrimedali ja -roseti. Distantsi kiirest läbimisest pole kestvusratsutamises nimelt abi, kui ratsu poole tunni jooksul pärast finišisse jõudmist ära ei taastu, st kui tema pulsisagedus ei lange teatud tasemeni või kui ta lonkab. Niisugune klausel on võistlusreeglitesse sisse viidud selleks, et ratsanik hobust n-ö ära ei ajaks. Kestvusratsutamises toobki edu eelkõige hea hobusetundmine ja tema eest hoolitsemine.
Esimesena läheb oma araabia verd Sheikiga veterinaarkontrolli Liivar Laks. Loomatohter Andres Tuvi mõõdab pulssi, laseb Liivaril poni jooksutada ja tunnistab viimase taastunuks. Vähemasti hõbemedal on Liivaril käes. Hõbedaks see jääbki, sest kui esimesena lõpetanud Priidu Tikk pooletunnise kontrollaja viimastel sekunditel oma Arhuuskonventsiooniga loomatohtri silma ette läheb, osutub ka tema ratsu taastunuks.
“Sa pead Tuvile patsi lööma,” ütlevad Priidu kaaskondsed muiates. Öeldu mõte selgub pärast seda, kui oleme ühtedena esimestest värskel Eesti meistril kätt surunud. Arhuuskonventsiooni pulsisagedus oli mõõtmishetkel nimelt täpselt piiri peal: maksimaalselt 56 lööki minutis see olla tohtis ja täpselt niipalju oli ka. Vaatamata Priidu noorusele on see pigem kogenu teadlikkusest kui algaja õnnest tulenev täpsus: mullustel Luunjas toimunud Eesti meistrivõistlustel jäid nii teisena finišisse jõudnud Priidu kui ka tema ees lõpetanud Sandra Sirel sootuks medalita, sest nende ratsud ei taastunud. Vigadest õpitaksegi.
Käina Gümnaasiumis õppiva Priidu kohta võib öelda, et ta on hobuste keskel kasvanud: Tikkude perefirmale Kassari Ratsamatkad kuulub kolmes talus 160 hobust. Lisaks tavalisele trennitegemisele saadab Priidu mõnikord turiste kolme-neljapäevastel ratsamatkadel mööda Hiiumaad. Nii et 39-kilomeetrine võistlusrännak pole talle ega ta ratsule tegelikult midagi erilist.
“Enne starti oli mul täna küll natuke muret: poni ei tahtnud juua,” kurdab Priidu. “Lõpuks panin vette natuke kaeru: siis jõi küll.”
Priidu ja Arhuuskonventsiooni (no on aga nimi: Arhusi konventsioon on ju teatavasti keskkonnainfo kättesaadavust ja üldsuse keskkonnaasjades otsustamises osalemist käsitlev rahvusvaheline konventsioon, mis sõlmiti ja avati allakirjutamiseks 1998. aasta juunis Taani linnas Arhusis!) võiduajaks jääb 2 tundi, 22 minutit ja 47 sekundit. Mis tähendab, et distantsi on nad läbinud keskmise kiirusega 16,39 kilomeetrit tunnis. Liivar Laks ja Sheik saavad kirja kümne sekundi võrra kehvema aja ning keskmiseks kiiruseks 16,37 km/h.
Teeb trikke
Liivar Laks ütleb oma täkkponi Sheiki kohta, et too armastab vahel trikke teha, aga seekord käitus igati viisakalt.
“Ilm on ka ilus. Ilusa ilmaga on nii hobusel kui ka ratsanikul kergem võistelda, ainult kasta tuleb hobust tihemini,” ütleb Liivar.
Distantsi algusosa läbisid kõik ponisõitjad koos, siis pudenes rivi laiali ja Liivar sõitis tükk aega päris üksi. Distantsi lõpuosa sõitsid Priidu ja Liivar enam-vähem koos. Küsimusele, miks ta lõpuks Priidu endast kümmekonna sekundi jagu ettepoole laskis, vastab Liivar: “Ei tahtnud riskida. Kartsin, et poni ei taastu ära.”
Liivarilgi on ratsutajastaaži juba seitse-kaheksa aastat. Ratsutamistrenni viis ta ema ja asi hakkas poisile meeldima. Poniklassis saab Liivar kaasa teha ka tuleval aastal, seejärel peab suurema ratsu selga istuma. Kuigi ta võistleb ka takistussõidus, on kestvusratsutamine talle hingelähedasem.
Kestvusratsutamise tänavustest tiitlivõistlustest on poniklassi omad teised: juunis selgitati Luunjas juunioride klassi selle ala meistrid. Miko talus treenivatest jõgevlastest, kes kõik võistlevad Liivima Ratsaspordiklubi värvides, oli seal parim kolmandaks tulnud Brit Truuts (siis ei sõitnud ta Adidase, vaid Fiaskoga), Liivar Laks ja Sheik olid neljandad.
Ees on veel noorteklassi ja seenioride meistrivõistlused. Noorteklass võistleb taas Luunjas ja võistluse korraldajaks on, nagu juunioride ja poniklassi meistrivõistluste puhulgi, õige mitut talli, sealhulgas Miko ratsatalu ühendav Liivimaa Ratsaspordiklubi.
“Noh, ega nende võistluste korraldamise peale väga suurt konkurentsi pole,” ütleb Margit Rändur muiates. Korraldavad ikka rohkem need, kes on oma ratsutajatele võistlemisvõimaluse andmisest huvitatud. Vilinale tuldi Margiti sõnul võistlema sellepärast, et maastik on seal ilus ja teed hobusega sõitmiseks väga sobivad.
“Ega me oma talli juurde poleks hästi rada teha saanudki, sest Ellakverest Kassinurme mägedesse viiv tee on värskelt pinnatud ja hobusega on seal praegu võimatu sõita,” ütleb Margit Rändur. “Ilmaga vedas aga seekord hullusti: ilmateade lubas tänaseks ju suisa paduvihma, aga tegelikkuses on asi sellest väga kaugel.”
Lõpetuseks tuleks siiski ära mainida ka vabaklassi paremad. 39 km distantsil oli kiireim Marilyn Uusna ratsaspordiklubist Parkuur hobusel Sebastian, talle järgnesid võistkonnakaaslane Gertu Vilba hobusel Big Doll ja Liivimaa RSK esindaja Carmen Roomet hobusel Presto. 52 km distantsil sai esikoha Hanna Rohtla klubist Kuldne Kabi (Jadu), teine ja kolmas koht läksid klubi Parkuur esindajatele Virge Laurile (Filly-Bella) ja Katrin Graversonile (Admiral B). Ühtekokku võistles Vilinal 14 ratsut ja ratsanikku.
RIINA MÄGI
