Pilt Eesti täiskasvanuhariduse valdkonnas on muutunud kirjuks, et selle kaardistamiseks viis haridus- ja teadusministeerium 2009. aasta suvel läbi eratäiendkoolitajate uuringu. Paraku ei toonud ka selle tulemused täit selgust.
Riik omab formaalhariduse liinis andmeid täiskasvanutele koolituste pakkujatest, kuid kõigist neist, kes tegutsevad erakooli seaduse alusel koolitusloaga või ilma (võib ju pakkuda alla kuue kuu kestvat või 120-tunnise mahuga kursust ka ilma koolitusloata), ei oma ministeerium hetkel selget pilti. Erakoolitajate uuringu järgi selgub, et koolituse pakkujaid on ca 1400, kellest umbes 400-l on vaid koolitusluba (HTM). Pakkujate seas on nii seltse, ühinguid, äriühinguid kui ka füüsilisest isikust ettevõtjad.
Täiskasvanute koolituse ja enamasti vabaharidusliku koolituse pakkujatel on kaks suuremat katuseorganisatsiooni — Eesti Vabaharidusliit ja ETKA Andras —, kes tegutsevad alates 1990. aastate algusest. Oma katusorganisatsiooni on viimastel aastatel loonud ka ärikoolitajad, kõige värskem neist on käesoleva aasta alguses loodud Eesti Rahvaülikoolide Liit. Igal juhtivorganisatsioonil on oma eesmärk ja sisemine vajadus. Eesti Rahvaülikoolide Liit loodi kahe rahvaülikooli juhtide eestvedamisel. Need on 4000 õppija ja 150 õpetajaga Tartu Rahvaülikool ning 990 õppija ja 30 õpetajaga Haapsalu Rahvaülikool.
Kodanikukoolituse eestvedaja
Eesti taasiseseisvumise esimestel aastatel oli just rahvaülikoolides võimalik saada teadmisi eesti kultuurist ja ajaloost, täiendada end muinsuskaitse teemal ja võõrkeeltes. Ei ole harv nähtus, mil rahvaülikooli kursusel osalemine on aidanud leida uue töökoha. Seega on rahvaülikool koht, kus võimaldatakse aktiivset puhkust, enesearengut ja -teostust, tehes seda läbi loovate (vabahariduslike) ja tööalaste koolituste (täiend- ja ümberõpe).
Riigi koostööpartner
Nagu eespool mainitud, said rahvaülikoolid uue hingamise 1990. aastate alguses, mil loodi Eesti Vabaharidusliit, kuhu on kaheksateistkümne aastaga koondunud 80 erineva suuruse, vanuse ja tegevuspõhimõttega koolitusasutust. Igaühel neist on oma roll, oma vabadus koolituste korraldamise ja koolitusteemade valiku osas. Olles partneriks Eesti riigile, on rahvaülikoolidel võimalus saada osa Euroopa Liidu programmist, mille kaudu jõutakse sihtgruppideni, kellega üldharidussüsteemis toime ei tulda.
Nii on Tartu ja Haapsalu rahvaülikool alustanud nn “sisseelamiskursusega” põhikoolist väljalangenutele. Selle kursuse suurim väljakutse oli jõuda nende inimesteni nii, et nad teeksid selle esimese sammu — telefonikõne või elektronkirja päringu, et end kursusele registreerida. Tulime toime ja nii Haapsalus kui ka Tartus on õppimas rühm inimesi, kes proovivad leida endas nii palju tahtejõudu, et jätkata sügisel oma haridusteed täiskasvanute gümnaasiumis või kutsehariduskeskuses.
Seega on rahvaülikoolid hakanud oma tegevust märkamatult formaalharidusega siduma, pakkudes koolitusi eksamiteks valmistumisel, haridustee jätkamisel, kõrghariduse omandamiseks vajaliku keeleoskuse arendamisel jne. Rahvaülikoolid soovivad jõuda positsioonini, kus neid enam väärtustatakse ja nendega arvestatakse Eesti hariduselu planeerimisel ja korraldamisel.
Uus täiskasvanute koolituse seadus tekitab vähemalt eelnõufaasis paljudes koolitusasutustes mõtteid ja veidi ka murekohti.
Uue seaduse järgi muutub suuresti nõutav dokumentatsioon ja rahvaülikoolid muutuvad formaalsemaks. Võib-olla ei olegi vabaharidus tulevikus enam nii vaba haridus, aga teiselt poolt on teatud karmistuvad reeglid teretulnud, sest need annavad koostööpartnereile alust loota, et ka rahvaülikooli tegevus on kvaliteetne. Üldjuhul ollakse arvamusel, et see valdkond, mida riik kontrollib, on tunnustatud ja õiguspärane, usaldus- ning võrdväärne teiste samalaadsetega. Uue täiskasvanute koolituse seaduse rakendamise üks eeldusi on, et see toob endaga kaasa koolituse pakkujate kvaliteedi tõusu, mille vajalikkusele viitab ka haridusminister Jaak Aaviksoo, nentides Õpetajate Lehes, et seni püsivad hariduses klassikalised probleemid — kvaliteet ja kättesaadavus.
Kohaliku kogukonna koostööpartner
Linnad, vallad ja külad, kus asuvad rahvaülikoolid või muud koolitusi pakkuvad organisatsioonid, on kindlasti rikkamad võimaluse poolest pakkuda koolitust ja kursusi täiskasvanutele nende paremaks toimetulekuks. Paindlik rahvaülikool saab organiseerida just täna ja just praegu vajalikku õpet. Lisaks igapäevatöö raames pakutavatele kursustele on rahvaülikoolidel märkimisväärne roll töötukassa hangetes osalemisel või ettevõtete tellitud koolituste läbiviimisel.
Rahvaülikoolide eeliseks on kodulähedus, oma kitsaskohad on aga nende vormil – on ju enamik neist õppeasutustest mittetulundusühingud, mida kohalik omavalitsus sageli väikeste projektide rahastamise kaudu toetab, aga üks aastaringselt tegutsev kool vajab hädasti omavalitsuse tuge näiteks ruumide kasutamisel. Eestis on hulgaliselt häid näiteid (Kohila, Tartu, Tallinn jne) selle kohta, kuidas omavalitsus ja kool tulevad toime nii majandusliku kui ka sisulise koostöö arendamisega.
Oleme oma tegutsemispraktika jooksul kogenud erinevat suhtumist ja koostöövalmidust ja julgeme väita, et liiga sageli sõltub see omavalitsusjuhtide erakondlikest ambitsioonidest või isiklikust huvist. Õppimisvõimaluste pakkumine võiks aga olla sõltumatu valdkond. Omavalitsusjuhid ei peaks kartma panna oma linna või valla kodulehele koolina kirja ka rahvaülikooli, põhjendusega, et see pole omavalitsuse hallatav asutus. Kas selline suhtumine pole mitte liiga küüniline?
Mis on rahvaülikool?
Kuna Eesti rahvaülikoolid on teinud juba paarkümmend aastat tihedat koostööd Põhjamaade koolidega, siis küsisime kahelt eksperdilt, millised mõtted tekivad seoses sõnaga rahvaülikool.
Reino Lemmetyinen: Soomes on enam kui sada aastat tegeldud vabaharidusega, millest on välja kasvanud mitut tüüpi vabahariduskoolid. Nende roll on olla paindlik ja lähtuda oma töös inimeste igapäevavajadustest ja ühiskonnas toimuvatest muutustest.
· Rahvaülikoolid, mis tegutsevad internaatkoolidena, aastaringselt (kansanopisto)
· Rahvaülikoolid, mis viivad läbi täienduskoolitusi nii päevasel kui ka õhtusel ajal (kansalaisopisto)
· Õppekeskused ja õpiringid (opintokeskus, opintojärjestö).
Björn Garefeldt: Rahvaülikoolil on oma kindel staatus Rootsi haridussüsteemis. See on eraldiseisev koolitüüp, kus saab õppida nii enesearenguks vajalikke kui ka formaalharidusega seotud aineid, mis võimaldavad kõrgkoolis edasi õppida. Rootsi riigil on rahastajana neli eeldust:
· toetada tegevust, mis seob ja tugevdab demokraatia arengut;
·luua inimestele võimalused kujundada ise oma elustiili ja saada osa ühiskonnas toimuvatest arengutest;
· pakkuda võrdsemaid võimalusi õppimiseks ja suurendada õpetamis- ja õppimistaset ühiskonnas;
· tekitada huvi ja kaasata rohkem riigi kodanikke kultuuriellu.
Mõlema riigi eri tüüpi rahvaülikoolidel on omad katusorganisatsioonid, kes on ühtlasi ka riigi ja koolide vahel vahendajaiks. Katusorganisatsioonidel, kes jagavad riigi poolt eraldatud vahendeid, lasub kohustus anda riigile aru õppeasutuse tööst ja raha kasutamisest. Nemad otsustavad ka koolidele tehtavate eraldiste suuruse, järgides rahvaülikoolidega seotud seadusandlust ja riigi suuniseid. Internaat-tüüpi rahvaülikoolid Rootsis loovad võimaluse õppida kõigil soovijatel ja on tasuta.
Eestis võib end rahvaülikooliks nimetada ükskõik milline täiskasvanute koolitusega tegelev või sellega alustav asutus. Aastaid on meil tulnud selgitada Põhjamaade sõpruskoolidele või uutele huvilistele, et kuigi on suvi, ei saa meile külla tulles internaatides ööbida, sest meil lihtsalt ei ole neid. Kuid kas ei oleks lihtsam kas või veidigi termineid ühtlustada või vähemalt jõuda nii kaugele, et me teaksime ja oskaksime partneritele vastata, mis on rahvaülikool Eestis?
Rõõm on tõdeda, et uues täiskasvanute koolituse eelnõus on rahvaülikool eraldi terminina välja toodud. Veel suurem rõõm on selle üle, et ka meid, praktikuid, on kaasatud uue seaduse valmimise protsessi. Sellest saime indu ja tuge ka meie, luues Eesti Rahvaülikoolide Liidu, mille eesmärk on koondada sarnaste tegevuspõhimõtetega organisatsioonid, kes vastavad meie mõistes tänasele rahvaülikoolile Eestis. Me anname endale selgelt aru, et Põhjamaade mudel meil toimima ei hakka, kuid meil on siiski võimalik luua oma süsteem, mis on üldsusel selgelt mõistetav, seadusandlusega toetatud ja õppija huvides.
Eesti Rahvaülikoolide Liit on hetkel määratlenud oma liikmeid nii:
Rahvaülikool on avalikes huvides tegutsev avatud täienduskoolitusasutus, millel on kindel tegutsemiskoht ja mis pakub pidevat ja laiapõhjalist täienduskoolitust, võimaldades isiksuse, tema loovuse, annete, initsiatiivi ja sotsiaalse vastutustunde arengut ning elus vajalike teadmiste, oskuste ja võimete lisandumist.
Rahvaülikooli põhitegevus peab olema täiskasvanute täienduskoolitus, kursuste pakkumine toimub avatuse põhimõttel, kus kõigil soovijatel peab olema ligipääs kooli puudutavale informatsioonile, mis omakorda eeldab ka kindla personali ja ruumi olemasolu. Laiapõhjalisus tähendab, et kool peab suutma pakkuda täienduskoolitusi vähemalt kolme erineva õppekava järgi ja peab täitma täiskasvanute koolitusasutuste seadusest tulenevaid nõudeid.
Liidu liikmed peaksid suutma üksteist nii palju toetada, et rahvaülikoolid saavutaksid ühiskonnas positsiooni, kus nendega arvestab riik, kohalik omavalitsus ja tööandja. Rahvaülikooli tähtsaimaks lüliks on ja jääb õppija, sest temale on suunatud kogu meie tegevus.
HELI KALDAS, Haapsalu Rahvaülikooli juhataja
MAIRE BREEDE, Tartu Rahvaülikooli juhataja
