Eestlased said juubeliaastal hakkama tubli teoga — autasustasid sõjasangarit, keda riik pole julgenud tunnustada.
Kapten Harald Nugiseks on varem relvavendade endi poolt korduvalt riikliku autasu saamiseks esitatud. Eestis on pärast taasiseseisvumist suur hulk mehi saanud presidentidelt riiklikke teenetemärke just sõjaliste teenete eest vabadusvõitluses. Rüütliristi kavaleri Harald Nugiseksi nimi on nende autasusaajate hulgast alati kadunud.
Kui ka riigi 90. sünnipäeva puhul Nugiseksi taas tunnustada ei juletud, võtsid asja ette nooremad mehed. Allkirjade kogumist, et asutada Eesti Rahva Tänumedal ja anda esimene Harald Nugiseksile, alustas Võru Sõltumatu Noortekolonn Nr.1. Austasustamistseremoonial sõjasangari ümber müürina seisnud mehed mustas kuuluvad Eesti Leegioni Sõprade Seltsi.
Tori kirik oli pühapäeval inimesi täis, seal oli läbilõige eesti rahvast. Harald Nugiseksile öeldi ära need tänusõnad, mis ta oleks pidanud kuulma juba ammu Eesti Vabariigi kutsututelt ja seatutelt.
Muidugi oli seda tänumedalitseremooniat noorematele põlvedele isegi rohkem vaja kui Nugiseksile endale ja tema relvavendadele, kelle read on aastate jooksul väga hõredaks jäänud. Meile, noorematele, on vaja pidepunkti, et jääda püsima praeguses maailmas, kus tõde ja vale on sageli vahetanud kohad ja miski ei näi enam püha olevat.
Pühapäeval Toris ei tehtud niisama sõnu ega mängitud poliitilist korrektsust. See oli südamest südamesse üritus, kus ei mõeldud sellele, mida teised meist arvavad. Mida aga peame meie ise rahvana arvama oma praegustest poliitikutest, kes mängivad Eesti riiki, samal ajal kui selle riigi eest võidelnud mehele annab autasu rahvas, aga mitte riik?
21. oktoober 2008
