Valdo Paddar on üks noorimatest poliitvangidest, kes vahistati veerand sajandi eest Peipsi äärses Ranna puhkekeskuses, kus ta Jõgeva rajooni komsomolikomitee korraldatud noorte suvepäevadel diskorina üles astus.
Tollal tööraamatu järgi Viljandi rajooni kultuuriosakonnas metoodikuna kirjas olnud diskor oli selleks ajaks juba sisustanud Riia linnavalitsusele ja parteikomiteele uusaastaballi järgset disko-tantsuõhtut, löönud “Vecriga” nimelises muusikabaaris shampanjaklaase kokku juba joomist maha jätva Raimonds Paulsiga ja esindanud eesti muusikat “Mosfilmi” diskoteegis, rääkimata diskodest tollase EPA klubis, TRÜ tudengkonna keldridiskoteegis ja ka Tartu noortemajas “Sõprus”.
Nõukogude elu eelised maailma ees
“Rannal olid keskkoolilõpetajate suvepäevad, kuhu kogunesid Jõgeva toonase rajooni noored. Seda ettevõtmist korraldas komsomolikomitee. See oli aeg, mil Tallinnas sõitsid suured kollased venivad bussid, kus ainukesena paistis silma tütarlaps roosa baretiga, sest kõikidel teistel naissoo esindajatel olid peas identsed valged baretid. Või seisid Tartus raekoja platsil ja vaatasid ringi: kõik majad olid ühtlased kanapasapruunid. Sel sel ajal käis kogu noortele mõeldud elukorraldus rangelt läbi komsomoli, aga üritusest võtsid osa tavalised keskkoolilõpetajad,” meenutab Paddar, kes enda sõnul tajus ja pruukis diskot võimalusena esineda vaba tekstiga ükskõik mis vallas, kontrollimatult, vähemalt 300-400 inimese ees.
“Enamus minu helitehnikuid nägid diskos head teenimisvõimalust. Mina osutusin kinnituseks tõdemusele, et kui kloun naerab, siis naerab rahvas koos klouniga, kui kloun nutab, siis nutab kloun üksinda,” räägib mees, kellele 1984. aastal määrati neli aastat vangistust ja lühike süüdistuskokkuvõte oli „nõukogude riigikorda halvustav ja riiklikku saladust mitteomava, kuid avaldamisele mittekuuluva teabe avaldamine pikema ajavahemiku vältel suurema rahvahulga ees”.
“Mul oli kolmas kord käia kohalike „komsomolkuste” kutsel neile muusikat laskmas. Päeval oli jutuvõistlus, kus paluti ka mind zhüriisse ja jutuvõistluse teema oli “Nõukogude elu eelised maailma ees” või midagi taolist. Asi oli üsna naeruväärne,” muigab Paddar, kes tänaseks on küll rehabiliteeritud, kui toona lubatud palka pole komsomolikomitee talle siiani välja maksnud.
Porno asemel Handi-Mansi “tõrvikud”
Zhürii liikmena ei saanud Paddar oma sõnul kuidagi sellega nõus olla, et nõukogude elul maailma ees mingeid eeliseid on. Ta lasi näiteks sama lugu erinevatelt lintidelt, saksa ja vene kassetilt ja küsis rahvalt, kas on vahe, tõestades nii ära, et vene oma ei ole hea. Tagataskus oli tal ka väliseestlaste tervitus Kodu-Eesti noortele.
“Ma olin pagulastega kirjavahetuses, pärast, kui mu kodus tehti läbiotsimine, võeti see kõik süüdistusmaterjalina kaasa. Riigiprokurör küsis alguses kaks aastat karistuseks, aga siis selgus, et kohtuotsus oli valmis trükitud juba kuu aega varem, kui kohus ise toimus, ja seal oli 4 aastat kirjas,” meenutab Paddar.
Aasta varem oli ta diskorina käinud komsomoli agitrongiga mööda N. Liidu kaugemaid kohti. Samas rongis oli esindatud näiteks ka Moskva Relvapalat, kus kosmosetehnoloogia ja sõjanduse kõrgem klass oli muuseumi peavalitsuse jaoks kokku liidetud. 1983. aastal olid neil juba kasutusel hologrammid ja kuulsat Suvorovi mõõka sai vaadata kolmemõõtmeliselt.
“Selles rongis, millega viisime Arhangelskisse ja Vorkutasse lääne kultuuri, oli ka diskosaal 40 inimesele,” kirjeldab Paddar.
Ohtlik ja avaldamisele mittekuuluv info oli peamiselt fotod tohututest gaasipõlengutest Handi-Mansi rahvusringkonnas. Ümberringi on jää ja igikelts ning külmakraade 40, Valdo Paddar seisab aga särgiväel 200 kaugusel
“Diskodel ju näidati taustapiltidena mida iganes. Tänapäeval näidatakse pornot, mina näitasin neid tohutuid tulelonte, mille põledes läheb ühe kuu jooksul sama palju energiat kosmosesse, kui on vaja sajatuhandelise linna elamute kütmiseks terve aasta jooksul. Neid nimetati „tõrvikuteks” ja nende arv oli kolmekohalistes numbrites. Kui Ameerika astronaudid käisid Kuul ja neilt tagasi tulles küsiti, mida nad nägid, siis nad ütlesid, et on kaks asja, mida Maa peal näha on: Euroopa ülevalgustatud linnad ja Siberi keskosa, kus midagi on väga valge. Naftajärvede gaasitulelondid, mis põlesid, oligi avaldamisele mittekuuluv mitteriiklik saladus. Sellest rääkimine oli riigivastane propaganda, ei tohtinud ju avaldada, kuidas riik oma maavarasid raiskab.”
Volitust mõtlemiseks ei olnud ega tule
1981. aastal oli Valdo üritanud käivitada Tartus muusikakohvikut. “Atlantise, tollase Kaunase ees oli alati mõttetu kähmlus ja jama, sest see oli ainuke koht, kus sai napsi võtta ja tantsida, aga kõik restorani sisse ei mahtunud. Teisel pool platsi praegu Arco Varale kuuluv maja seisis aga täiesti jõude ja tühjana. Oli plaan, et kunstikooli ja ERKI tudengid teevad lahendi, noored teevad töö üliõpilaste ehitusmaleva töörühmana, summad eraldatakse kultuuriministeeriumist ja ka piletimüügist saab eraldi raha koguda. Tartu linn oleks saanud öise muusika kuulamise kohviku, sellise klapptoolidega, kus oleks toimunud “Kesköömosaiigi” muusika kogumine ja kuulamine.”
Kõnealune hoone oli kirjas restorani Volga laona ja Valdo käis oma ringkirjaga läbi kõikvõimalikud asjasse puutuvad inimesed alates Volga juhatajast ja lõpetades kultuuriosakonna ja linnavalitsuse ametnikega. Tuli minna veel parteikomiteesse, kus esimees Indrek Toome vaatas kõik läbi ja küsis: “Paddar, aga kes teid on volitanud niimoodi mõtlema?”
“Vaat, kõik muu oli mul olemas! Aga volitust mõtlemiseks mul ei olnud!” naerab Paddar. Naermast pole ta väsinud tänaseni. Viis aastat tagasi algatas Valdo Paddar enda sõnul hiilivate kommunistide vastu opositsioonis olles uue traditsiooni: ta viib Viljandi lossimägede veerul asuva ratsamonumendi hobusele heina. Korralikku, parimatest tallidest pärit kraami, millele alati on lisatud ilus roheline lint kirjaga: “Hobusele, vaba riigi eest”.
Aasta otsa järelvalve all
1988. aastal vangist vabanedes liitus Paddar Tallinnas kohe piketeerijatega, sooritades samal ajal sisseastumiseksameid lavakunstikateedrisse.
“Kirjutasin neile juba laagrist, et kahjuks algavad sisseastumiseeksamid varem kui minu vabanemine, ehk oleks võimalus liituda teiega pisut hiljem. Vastus tuli Ükskülalt, kursuse vastuvõtjaks osutus aga Komissarov,” meenutab Valdo. Sisse ta ei saanud, paar kuud hiljem kohtus ERSP esindaja Paddar aga EKP esindaja Komissaroviga Viljandi linnavolikogus, kus kommunist rahvuslasele ütles: “Oleksin su pidanud vastu võtma, siis sa ei möliseks siin.”
Vangist vabanedes sai Paddar muu hulgas kaasa ka karmid kirjad selle kohta, et ta pole asunud paranemise teele, ja oli veel aasta otsa järelvalve all: ei tohtinud kodunt pärast 9 õhtul ja enne kella 6 hommikul nina välja pista.
“Paradoks on selles, et mul oli välipeldik ja ükskord sain trahvi selle eest, et olin seal,” naerab Paddar.
Tollasesse perioodi jääb Viljandimaa inimeste kirjapanek ehk Kodanike Komitee töö, legendaarse Sõltumatu Sakala Sein ja Ikestatud Rahvaste kokkutuleku korraldamine Loodis. Koos teise noormehe Ain Varesega, kes samuti Viljandi miilitsatele muret valmistas, alustasid nad 1988. aasta suvel Vabadussõjas langenute kalmistu taastamistöid Viljandi Vanal Kalmistul, Ugala vahetus läheduses. Ja sama aasta novembriööl tekitasid nõukogude armee dessantvägede eriüksuste garnisoni lõputuna näivale telliskivimüürile, mis võttis enda alla terve kvartali, 1,2 meetriste tähtedega lihtsa, kuid väga mõjuva lause: “VIIGE OMA VÄED VÄLJA!”.
“Selle lause jaoks läks vaja nelja lauapappi lõigatud tähešablooni: V, O, I ja E. Kõik need sõnad said kokku, “mängides” papitükkidega ja lastes korralikul vene pulbervärvil teha vaid “katvat” tööd,” meenutab Valdo, kelle sõnul vuras alles viimaste tähtede seinale tekkides neist mööda miilitsamasin.
10 aastat olid kommunistid vait
“Ain Vares vääriks siiski samasugust Riigivapi ordenit nagu mõnigi teine meie seast. Kuigi tänasesse dissidentlikku lõõpi on lisandunud ka ütlemine: „Saaks nii hauda, et rind roojast puhtaks jääks!”,” ütleb Valdo, teadmata, mis Ainist tänaseks on saanud.
Oli väga lühike periood, kus asja otsustasid isikud, ja isikute saatuse üle otsustas kogu elanikkond. 1989. aastal eksisteeris veel N. Liit, kuid juba ta lagunes ja nende pragude kaudu tuulutamiseks lasti tegutsema need, kellest oli arvata, et nad teevad ära niisuguse töö, mida tavaline inimene ei suudaks 10 aasta jooksul.
“Oli periood, kus N. Liit oli veel juriidiliselt olemas, aga juriidika ei andnud talle enam eluõigust, sest kõik teadsid: muutuste aeg on tulemas. Oli parteitute blokk, kommunistid ja ERSP, rohkem kedagi ei olnud, Rahvarinne oli ju ainult liikumine. Keegi, kes hakkab seda aega kunagi sügavamalt uurima, ei saa öelda, et ERSP oli fiktsioon või väljamõeldis. 10 aastat olid kommunistid vait kui hiired, aga nad ei olnud tegevusetult vait, vaid urgeldasid ja surgeldasid vaikselt, ajasid oma kombitsaid igale poole – ärimaailma ja õigusloomesse,” räägib Valdo Paddar, kelle sõnul eesti kultuuri-, aja- ja poliitlugu pole mitte kellapendli liikumine, vaid äraarvamatu sik-sakitamine ja hambasaagimine: tõmbad saega üle selja ja küsid, ütle nüüd eksimatult, milline hammas see oli, mis lõikas.
Moraalivabad müügimehed ja püherdajad politikaanid
Jõgevamaaga on Valdo Paddar pärast Ranna saatuslikku komsomolidiskot olnud seotud veel teistki korda. Viimased 10 aastat elas ta Põltsamaal, kust kolis hiljuti Väike-Maarjasse.
„Juba nõukogude perioodi lõpuks ei teadnud enam keegi, et ta oleks olnud kunagi üks korralik „komsomolkus”. Oma loogikat see omab: kui üks inimene on riigitruu, kui ta jagab oma seisundit ja olukorda mingis riigis, siis ta jagab seda ka järgnevas ja eelmises riigis,” nendib Paddar.
iii
JAANIKA KRESSA
