Põltsamaa vallavanem Toivo Tõnson ja tema abikaasa Mai lähevad pidupäevadel meeleldi välja rahvarõivastes, mis on Mai enda tehtud. Kahte rahvarõivakomplekti on omapärasel viisil talletatud killuke Tõnsonite perekonnalugu.
Toivo Tõnsoni vanaonu tütar oli olnud õmbleja ning tema kodusest riidekapist võis leida mitmesuguseid põnevaid kangaid ja lisandeid. Kui ta veel elas, näitas ta Maile üht tihedat musta villast kangast ning ütles: “Lase sellest Toivole mantel õmmelda.” Mantel jäi tookord tegemata, ent mustast kangast sai aastaid hiljem midagi hoopis paremat: külma ilma kaitseks mõeldud pikk-kuued Mai ja Toivo rahvarõivakomplektide juurde.
Mai Tõnson asus, nagu mõned teisedki Jõgevamaa naised, põnevat rahvarõivamaailma avastama siis, kui Tartus Eesti Rahva Muuseumi juures tegutsevas rahvarõivaste valmistajate koolis avati 2011. aastal Jõgevamaa Koostöökoja initsiatiivil spetsiaalne Jõgevamaa õpperühm. Uudis, et selline rühm avatakse, jõudis Maini tema vallavanemast abikaasa kaudu. Küsimusele, kas ta tahab õppima minna, ei vastanud Mai kohe jaatavalt.
“Läbirääkimised kestsid umbes nädala, siis lubas Mai oma nime kirja panna,” meenutas Toivo Tõnson.
Üks, mis innustas Maid rahvarõivakooli minema, oligi asjaolu, et majapidamises oli olemas Toivo vanaonu tütrest järele jäänud sinist ja musta villast kangast, mis sobis kampsuni ja pikk-kuubede õmblemiseks. Valget linast kangastki leidus, aga see oli särkide tegemiseks jämedavõitu.
“Käsitööd olen elus päris palju teinud: lastele riideid selga õmmelnud ja tervele perele kindaid-sokke kudunud. Aga rahvarõivateema oli mulle ikka päris võõras,” ütles Mai Tõnson.
Nüüdseks on ta rahvarõivakooli lõpetanud suisa kahel korral: esimese kaheaastase kursuse käigus valmisid tema enda, teise niisama pika kursuse jooksul Toivo rahvarõivad. Mõlema kostüüm sai tehtud Põltsamaa kihelkonnas 19. sajandil valmistatud rõivaesemete järgi, mis talletatud Eesti Rahva Muuseumi kogudes. Komplektid aitas koostada ERMi teadur-kuraator Reet Piiri.
“Põltsamaa mehe pikk-kuue näidist muuseumis kahjuks ei olnud, sellepärast sai see tehtud Pilistvere kihelkonnast pärit eeskuju järgi,” ütles Mai Tõnson.
Raske, aga huvitav
Endale tegi Mai seeliku, särgi, liistiku, kampsuni, vöö, põlle, tanu, pikk-kuue, säärepaelad ja talvemütsi, Toivole püksid, vati, särgi, pikk-kuue, kindad, sukad, säärepaelad ja vöö. Toivo kostüümi juurde kuuluv kaapkübar sai meistrilt tellitud.
“Ka seelikukangast ei hakanud ma ise kuduma, vaid lasksin selle valmis teha Läti meistritel. Kui seda tööd ikka ei tunne, ei tasu proovima hakata,” ütles Mai Tõnson.
Naisekostüümi juures oli tema sõnul üks keerulisemaid asju särgi ja põlle valgete tikandite tegemine. Ainuüksi särgi ühe õlaku tikkimine võttis üksteist tundi aega. Ja kui arvestada, et põll on 110 cm lai, siis võib taiplik lugeja isegi arvata, et selle pilutikandile kulus kordades rohkem aega.
“Väga pikalt järjest sellist tööd teha ei saagi, vahepeal tuleb puhata või midagi muud teha. Alguses oli tikkimisega ikka päris palju pusimist, aga pärast juba nautisin seda,” sõnas Mai Tõnson. Sama võib ta öelda mehekostüümi juurde kuuluva võrkvöö kudumise kohta: oli raske, aga huvitav. Kõige keerulisem oli mehekostüümi juures siiski vati ehk villase jaki tegemine.
“Vatil on seljal voldid ja neid oli paksust materjalist üsna keeruline teha,” ütles Mai Tõnson.
Tema sõnul on Silvi Allimann, Virve Valtmann-Valdson ja teised rahvarõivakooli õpetajad suurepärased spetsialistid ning teevad asjad hästi selgeks. Üks vajalik asi, mille Mai rahvarõivakoolis selgeks sai, oli näiteks lõigete enda mõõtudele vastavaks kohandamine. Enda tehtud rahvarõivad istuvad igatahes seljas nagu valatult. Et need aga odavalt kätte oleksid tulnud, ei saa kuidagi öelda.
“Raha kulus nende peale päris palju, aga kõige rohkem ikka aega. Ent seda mul õnneks on: olen ju kodune. Au neile, kes töö kõrvalt rahvarõivakoolis õppida jõudsid!” sõnas Mai Tõnson.
Elas kaasa
Abikaasa Toivo elas tema õpingutele rahvarõivakoolis huviga kaasa. Mõned korrad tuli tal muidugi Tartus rõivaproovis käia, ent lisaks sellele oli ta abiks materjalide hankimisel ning meisterdas ka vöö kudumiseks vajalikud teljed: võttis rahvarõivahuviliselt Pajusi vallavanemalt Reet Alevilt laenatud telgedelt mõõdud ning tegi vajaliku abivahendi oma kätega valmis. Veel oli Toivo Tõnson abikaasale toeks sellega, et sisestas rahvarõivakooli lõputööd arvutisse: Mai ise pole arvutiga veel sinasõbraks saanud. Lõputöö ümbertrükkimine polnud, muuseas, Toivo jaoks üldse tüütu, sest rahvarõivateema oli jõudnud talle selleks ajaks juba üsna tuttavaks ja huvitavaks saada.
Rahvarõivahuvist on nüüdseks nakatunud ka Tõnsonite täiskasvanud lapsed. Tütrele ongi Mail plaanis rahvarõivakomplekt valmis teha. Seelikuriide kupong on tal juba olemas – selle laskis ta koos enda omaga valmis kududa.
“Kui hoo uuesti sisse saan, küll ma tütre rõivad ka valmis teen,” sõnas Mai Tõnson.
Pojale rahvarõivaste tegemise osas on ta natuke kõhkleval seisukohal. Poeg on nimelt 1.90 pikk ning talle on päris keeruline lõikeid kohandada. Ka materjalikulu oleks päris suur.
Mai ja Toivo ise on oma rahvarõivastega päris palju rahva hulgas käinud. Kui Toivo vanaonu tütrelt saadud kangast tehtud rõivaid enne kodunt välja minekut aurutatakse, on tuba naftaliinilõhna täis.
“Koi käib neist asjadest veel praegugi kauge kaarega mööda,” ütles Toivo naljatamisi.
Erilisest kangast rahvarõivaesemete vastu on huvi tundnud ka muuseum.
“Rahvarõivakooli õpetaja Silvi Allimann ütles, et kui meie lapsed nende asjade vastu huvi ei tunne, siis võiksime need kunagi muuseumile annetada,” ütles Mai Tõnson.
Tema sõnul leidus Toivo vanaonu tütre pärandi hulgas ka paar rätikut, mida rahvarõivaste juures kanda. Mai talvemütsi kangas ja karakullääriski on sama päritolu. Lisaks sellele kannab Mai särgikaeluses Toivo vanaemalt saadud preesi. Nii et kui Mai ja Toivo Tõnson rahvarõivastes välja lähevad, tajuvad nad tugevat sidet eelmiste põlvkondadega.
RIINA MÄGI
