Jõgeva lähedal Võikveres elav Janne Vaabla on enda sõnul püsimatu inimene: ei tahaks tundigi paigal olla. Aga kui ta üheksa aastat tagasi Tartu rahvarõivaste valmistajate kooli lõpetama hakkas, tuli tal vaat et suisa päevade ja ööde kaupa paigal istuda, sest põlle allääre tikand vajas tegemist.
Rahvarõivastega puutus Janne Vaabla lähemalt kokku siis, kui aastaid tagasi folklooriseltsi Jõgevahe Pere naisrühmas tantsima hakkas. Õmblejaks ja rõivakonstruktoriks õppinud inimesena uuris ta enda ja teiste tantsijate esinemisrõivaid lähemalt ja leidis, et need vajaksid korrastamist. Peatselt kutsuti ta kultuurikeskusse tööle — rekvisiitor-dekoraatoriks ja kostüümilao hoidjaks. Selles ametis võttis ta vastu ka Jõgevahe Pere naiste uued rahvarõivad, mis olid tellitud lähenevat suurt tantsupidu silmas pidades. Nendegi juurest leidis Janne nõudlik silm puudusi, mis kõrvaldamist vajasid.
Rahvarõivaid hooldades hakkas ta sellealastest sügavamatest teadmistest puudust tundma ning läks 2005. aastal Eesti Rahva Muuseumi juures tegutsevasse Tartu rahvarõivaste valmistajate kooli õppima.
“Õppima minnes mõtlesin natuke ka selle peale, et õmblejast inimene võiks ju rahvarõivaste valmistamisega ka raha teenida,” ütles Janne Vaabla.
Rahvarõivakooli kaheaastase kursuse jooksul tegi ta endale Laiuse kihelkonna naisekostüümi. Tema valmistatud komplekti kuuluvad särk, seelik, põll, tanu, vöö, liistik, sukad ja pikk-kuub. Nii rikkalikku komplekti ei jõudnud teha kaugeltki kõik õppurid. Näiteks jäi jahedama ilmaga kantav pikk-kuub paljudel tegemata. Jannel edenesid asjad tänu heale õmblusoskusele ja konstrueerimisalastele teadmistele kindlasti jõudsamalt. Kõige rohkem võttis tema sõnul aega aga toosama põlle tikand, millest loo algul juttu oli. Ja nagu ikka juhtub, jäi just see aeganõudev töö kõige lõppu. Nii veetiski Janne kooli lõpetamise eel pikki päevi ja osalt öidki tikkimisraami taga. Töö juures oli talle abiks abikaasa Tarmo kingitud luuplamp.
“Tarmo tõi selle mulle Soomest jõulukingiks,” meenutas Janne.
Tõi koolituse koju
Janne tegi oma rahvarõivaste juurde ka pastlad. Palamusel korraldati nimelt sobival ajal pastlameisterdamise koolitus ja Janne ei lasknud sellist soodsat võimalust muidugi raisku.
Kui esimene kaheaastane rahvarõivakursus läbi sai, läks Janne kohe uuele ringile, st asus järgmisel kaheaastasel kursusel meeste rahvarõivaste valmistamist õppima. Abikaasale tegi ta Põhja-Tartumaa rõivakomplekti. Kihelkondlikku määratlust on nende kohta raske anda.
“Meesterõivaste kohta polegi igast kihelkonnast näidiseid säilinud,” ütles Janne. Põhjuseks on tema sõnul see, et meeste seas kadus rahvarõivaste kandmise komme varem kui naiste seas. Mehed läksid varem linnadesse tööle ja hakkasid nn linnarõivaid kandma.
Abikaasa Tarmole tegi Janne särgi, kuue, kaks paari põlvpükse (linased suvepüksid ja villased talvepüksid), sukad, säärepaelad, pikk-kuue, vöö, kindad ja kaabu. Mehekostüümi oli Jannel suhteliselt lihtne teha, sest selle juures on põhiline õmblustöö. Ja see on tal eelpool mainitud põhjustel hästi “käpas”. Vöö tegemine oli aga tema arust päris keeruline.
Kui enamasti on naised meestele rõivaid tehes kaabu vastavalt meistrilt tellinud, siis Janne tegi ka selle ise. Õigupoolest korraldas ta oma kodus viltimiskoolituse, mida käis juhendamas selle ala spetsialist Juta Räägel.
“”Peksin” mehed kodunt minema ja kutsusin naised, kes kaabutegemist õppida tahtsid, kokku,” meenutas Janne. “Suur tuba oli tihedalt madratseid täis, sest koolitus oli kahepäevane ja kusagil oli vaja ka ööbida. Et oli suvi, saime õues veega lödistada, niipalju kui vaja. Rullimist oli päris kõvasti ja kätele oli see suur koormus, aga tulemus sai hea.”
Vaablate naabrid visanud siis, kui naisi kokku voorimas nägid, nalja, et Tarmo on endale haaremi soetanud.
Selleks, et endale rahvarõivad saada, pidi ka Tarmo natuke pingutama. Näiteks tuli tal mõned korrad Tartus rahvarõivaproovis käia. Ükskord pidi ta selleks koguni spetsiaalselt suure veoautoga koju sõitma. Tööandja poleks tahtnud sellist sõitu küll sugugi aktsepteerida, aga tegi siiski möönduse ja ütles: “Teeme nii, et mina pole sellest midagi kuulnud!”
Pool meetrit pikemaks
Esimest korda läks Tarmo rahvarõivastega kodunt välja juba siis, kui valmis olid üksnes mõned esemed.
“Läksime Kassinurme jaanitulele ning Tarmo pani kuue selga ja kaabu pähe. Imetlejaid oli päris palju ja minu meelest venis Tarmo uhkusest justkui pool meetrit pikemaks,” meenutas Janne muiates ja lisas, et ju ta abikaasa ikka natuke edev on. Mees, kes edev pole, ei paneks endale arvatavasti üldse rahvarõivaid selga.
Et rahvarõivameistri paberid kätte saada, tegi Janne läbi ka aastase lasterõivaste koolituse. Ta valmistas oma nooremale pojale Jaanusele linased nn karjapoisiriided. Nende õmblemiseks oli tal võimalik kasutada oma vanaema kootud linast kangast.
“Ema kirus seda kangast, et kole kare on, aga minu jaoks oli selline originaalmaterjal suurepärane leid,” sõnas Janne.
Nüüdseks on linane kostüüm Jaanusele loomulikult väikseks jäänud, sest noormees on pea kahemeetriseks sirgunud. Aga aeg-ajal laenab Janne karjapoisikostüümi välja. Ka tema ise on neid kandnud. Näiteks käis Janne Jaanuse linastes rõivastes Viljandi kultuuriakadeemia lõputöö kaitsmisel. Rahvarõivakoolist jäi talle nimelt väheks ja ta lõpetas rahvusliku tekstiili erialal Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. Lõputöö tegi ta laste rahvarõivaste lõigetest. Siis oli tore näidata ka enda tehtud lasterõivaid ja miks siis mitte juba enda, mitte mannekeeni seljas või riidepuul.
Lisaks Viljandi kultuuriakadeemias õppimisele, jõudis Janne vahepeal tegutseda ka Tartu rahvarõivakooli projektijuhina. Ning ta on tõepoolest ka tellimise peale rahvarõivaid valmistanud, nagu omal ajal rahvarõivakooli minnes ette kujutas.
“Rahvarõivatellimuste täitmine aitaski mul Viljandi kultuuriakadeemia nelja-aastase kursuse läbi teha: õppimine seal oli ju tasuline,” ütles Janne ja lisas, et tal on supermees, kes kõik tema õppimaskäimised ja muidu ringiaskeldamised välja on kannatanud.
Kui Janne vahepeal mõned aastad Ülenurmel Eesti Põllumajandusmuuseumis töötas, oli triibuseelik tema jaoks justkui töörõivas: muuseumis korraldatud rahvaüritustel oli hea just sellega ringi liikuda. Rahvarõivavöö on Janne aga mõnikord ümber pannud siis, kui on läinud välja lund rookima või kepikõndi tegema.
“Vöö aitab hästi rühti hoida. Rahvarõivaesemed polegi ainult toreduse asjad, vaid neil on tihti suur praktiline väärtus,” ütles ta.
RIINA MÄGI
