Möödunud reedel leidis Viljandis Pärimusmuusika Aidas aset suur üleriigiline võistumängimine, kus osales 38 noort rahvapillimängijat.
Päev algas noortele rahvamuusikutele hommikul viie õpitoaga, kus Sandra Sillamaa juhendas torupilli-, vilede- ja suupillimängijaid, Maarja Nuut viiuldajaid, Juhan Uppin lõõtsa-, karmoška- ja akordionimängijaid, Lauri Õunapuu kanneldajaid ning Andre Maaker kitarri- ja mandoliinimängijaid.
Pilliõpetajad kogunesid samal ajal Rootsi riigipillimehe ja viiuliõpetaja Christina Frohmi õpituppa, kus said aimu Södermanlandi pärimusmuusikast ja selle sarnastest joontest Eesti pärimusmuusikaga. Christina Frohm õpetas eesti kolleegidele ka paar lihtsat lugu, mis on sobilikud õpilastele edasi õpetamiseks.
Kandlelugu lööma
Ettemängud olid jagatud kahte ossa, vahepausidel tutvustas torupillimehest päevajuht Juhan Suits publikule pille, rääkides nende ajaloost. Nii selgus, et kannel on igivana pill ja kõige kurvemalt kõlava kandle saavat siis, kui selle keeled on tehtud õnnetult surma saanud neiu juustest ning pill ise sellest puust, mille alla tütarlaps maetud.
Kandlemänguõpitoa juhendaja Lauri Õunapuu kinnitusel on kõige vanem kirjalik teade kandle kohta Eesti aladelt pärit aastast 1579.
“Eestlased kaebasid üksteist kohtusse, kohtudokumentidest leiab huvitavat materjali. Üks külamees oli teisele vastu pead virutanud mitte-saksa tsitriga ehk siis arvatavasti kandlega. Nii läks kannel ajalukku, kuid kannel pole ainus pill, mille esmamainimine on seotud sellega, et teda on relvaks kasutatud. Kohtutoimikutest on leida, ka mujalt maailmast, et näiteks esimesi viiuli moodi pille on kasutatud rünnakutes,” jutustas Õunapuu. Oluline on seegi, et mitte ainult kandlega ei löödud, vaid ka kannelt löödi. Läks ju Vanemuinegi kandlelugu lööma.
Kandled ja nende mängimise tavad olid ennevanasti praegustel Eesti aladel üsna erinevad, sest ei liigutud kuigi palju. “Kagu-Eestis olid kandled teistsugused kui Lääne- ja Põhja-Eestis, ka mängutehnika oli natuke teistsugune,” selgitas Õunapuu, enne kui esitas Kagu-Eestist pärit loo nii, nagu seda kunagi arvatavasti mängiti Põhja-Eestis.
Lõõts vahetas kandle välja
Kuidas poolkogemata leiutatud lõõtspill pika traditsiooniga kandle 1880. aastatel välja vahetas, jutustas lõõtsamängija ja Viljandi pärimusmuusika festivali programmijuht Tarmo Noormaa.
“Lõõtspill sai alguse orelist, Saksamaal käis üks orelimeister kirikust kirikusse ja tahtis panna kõik pillid ühte häälde. Ta leiutas tööriista, mis oli sisuliselt esimene suupill, ning tuli mõttele panna sellele lõõts külge. Nii mängitigi seda alguses laua peal, paari aasta pärast leiutati põlvedel mängimine,” rääkis Noormaa, kinnitades, et just lõõts on süüdi selles, et viiul ja kannel mingil ajal palju oma populaarsusest kaotasid.
Lõõtspill leiutati 1822. aastal ja juba 1830. aastatel olid nii Saksamaal kui Venemaal tehased, mis neid pille tuhandete kaupa tootsid. See oli hästi populaarne ja suhteliselt odav pill, sest tehti vabrikus. Eestisse jõudsid lõõtsad ülemöödunud sajandi keskel, meie kohalikud meistrid hakkasid kohe eeskuju võtma, pilli põhimõte võeti üle, kohandati oma kultuuri. Võrumaa pillimeister August Teppo „kodustas” pilli 1885. aastal. Teppo lõõtsa mängiti rohkem Liivimaal, Eesti Põhja- ja Lääneosas on seevastu tugevam akordionitraditsioon, aga tuntud on ka liblikapill, mis oli kasutusel valdavalt Setumaal ja Peipsi ääres, kus käis tihe kaubavahetus Venemaaga.
Parmupilli leviala on Euraasia
Parmupillist, mille esimesed eksemplarid tuhandete aastate eest olid valmistatud puidust või bambusest ning mis pole meie päevini säilinud, jutustas Juhan Suits. Esimene leitud parmupill on mõne tuhande aasta vanune ja valmistatud luust, hiljem hakati pille valmistama hõbedast ja muust metallist. Esimesed parmupillid olid tehtud ühes tükis, hiljem hakkasid levima kaheosalised pillid, mis koosnesid raamist ja keelest.
“Nii nad riburada Aasiast Euroopa maile jõudsid,” rääkis Suits. Parmupilli leviala on Euraasia, teisel pool suuremaid lompe seda ei tuntud. “Kui lõõtsal võttis 10 aastat, et internatsionaalseks muutuda, siis parmupillil võttis sama areng palju kauem aega,” nentis Juhan Suits, lisades, et Eestis on vanemad parmupillileiud pärit 13. sajandi lõpust.
Ka kaheosalisi parmupille on Suitsu sõnul mitme ehitusega. Keelekene võib olla raami kinni pressitud, aga võib olla ka vahetatav. “Kui keel läheb katki, siis on parem, kui seda on võimalik välja vahetada, muidu jääb see pill vaid mäletuseks. On ka selliseid pille, kus raami sisse tehakse auk ja keel kinnitatakse sinna. Kui sellisel pillil keel puruneb, saab selle välja vahetada,” selgitas Suits parmupilli elulugu oma konkreetse lemmikpill näitel, mis on teda teeninud aastast 2001.
Telefoni asemel sarv
Suits tutvustas rahvale teistki vana puhkpilli — sarve, mida seekord veel võistu ei mängitud. “Enamik karjakasvatajaid on sarve kasutanud. Muusikainstrumendiks on sarv muutunud suhteliselt hilistel aegadel, vanal ajal oli see praktiline tööriist, asendas mobiiltelefone,” jutustas Suits. “Karjane puhus küla poole sarve, külas kuuldi signaali, kõik mehed haarasid teibad kätte ja suundusid koos hunti taga ajama,” tõi Suits värvika näite.
Ajapikku muutus sarv aga muusikainstrumendiks. “Auke tekkis pillile juurde ja kui mõni mees oli vilunum, siis tema järgi õppisid ka teised,” rääkis Suits.
Eesti tahab Rootsi tasemele
Noored võistlesid kahes vanusegrupis ja viies pillirühmas. Noorem vanusegrupp koosnes lastest, kes pilli õppinud kuni kolm aastat, vanem neist, kes mänginud neli aastat ja kauem. Kandlel, lõõtsal, torupillil, viiulil, pärimusmuusika puhkpillil ja avatud klassis (kitarr, akordion, flööt) mänginuid hindas žürii koosseisus Veljo Tormis, Celia Roose, Neeme Punder, Jalmar Vabarna ja Jaanus Põlder Eestist ning Christina Frohm Rootsist.
Neeme Punder, pikaajaline ansambli Hortus Musicus solist, varajase muusika ekspert, muusikaprodutsent ja –pedagoog, rõhutas oma sõnavõtus sündmuse ajaloolisust: see oli esimene Eesti Pärimusmuusika keskuse korraldatud rahvapillide üleriigiline võistumängimine.
“Mu on hää meel, et pärimusmuusika areneb, et seda saab õppida muusikakoolides ja kõrgkooli tasemel nii Viljandis kui Tallinnas,” ütles Punder, avaldades lootust, et Eesti jõuab kord Rootsi tasemele, kus rahvamuusikutele antakse välja kuld- ja hõbemedaleid; et saame ka oma riigipillimehed.
Parimad kutsuti festivalile mängima
Tunnustuse hea pillivaldamise ja süvenenud mängu eest sai kandlemängijate nooremas vanusegrupis Eliise Roodla Valgast ja vahva kandlemängu eest Kätlin Kits Pärnumaalt. Kandlemängijate vanemas vanusegrupis hinnati parimaks Ann Maria Piho Haanjamaalt.
Parimaks lõõtsamängijaks nooremas vanusegrupis tunnistati Paide noormees Allar Kiristaja, tantsulise karmoshkamängu eest märgiti ära setu neiu Doris Kudre.
Parimateks lõõtsamängijateks vanemas vanusegrupis tunnistati Evelin Ämarik Värskast ja
Kaisa Jõgeva Võrust, pärimusmuusika puhkpilli süvenenud ja stiilse mängu eest märgiti ära Hellika Kallaste Rakverest, parimaks torupillimängijaks tunnistati Lauri Kadalipp Viljandist, tänukirja tantsulise mängu eest sai ka Kaisa Kuslapuu Võrust.
Parimaks viiuldajaks vanemas vanusegrupis tunnistati Gloria Kadarpik Värskast ja Anett Seer Viljandist. Noorema avatud klassi elegantseimaks pillimeheks tunnistati Kevin Podnieks Valgast, vanem parim pillimees avatud klassis oli Paul Neitsov Tartust.
Eesti Pärimusmuusika Keskus andis omalt pool välja grand prix noorele muusikule, kes jäi silma oma stiili suurepärase valdamise poolest. Auhinnaks olnud 1000 krooni ja võimaluse esineda tänavusel pärimusmuusika festivalil pälvis Haanjamaa kandlemängija Ann Maria Piho. Lisaks kutsuti festivalile esinema veel kolm särava esituse poolest meeldejäänut: Elise Roodla, Kaisa Kuslapuu ja Paul Neitsov.
iii
JAANIKA KRESSA
