Möödunud laupäeval oli Tabiveres rahvapillimeeste ja tantsuhimuliste kontsentratsioon taas aasta kõrgeim: peeti traditsioonilist rahvamuusikapäeva.
Tänavu pöörati enim tähelepanu tantsule. Eks ole just jalakeerutajad külapillimeestele inspiratsiooniallikaiks ning samas pole ju pilliloota kuidagi võimalik tantsida!
Pillimehi oli Tabivere kapelli kutsel kohale tulnud Siimustist, Eskust ja Väägverest, neist viimane orkester eriti arvukas ja ealt noor. Säärase koondorkestriga oli toekas tunne publiku ette astuda, kellest lõviosa moodustasid tantsurühmad.
Aastad pole takistuseks
Mõned lood saidki rahvamuusikud tühja põranda ees maha mängida, siis täitus see kergete ja osavate jalapaaridega.
Tantsurühmade hulgas inventuuri-analüüsi tehes tuli paraku nentida, et Tabivere kandis on kõige noorema hingega see rahvas, kes siin ilmas kauem elanud. Nii Maarja rahvamaja seeniortantsurühma kui Tabivere memmede Vokiratta esinemist vaadates ei jõudnud nende jalakergust ära imestada, noorematest ei saada siin aga juba aastaid kokku huvilistetruppi, kel jätkuks viitsimist järjekindlalt proovides käia.
Et teistes valdades on lood noorte tantsijatega märksa paremad, seda tõestasid külalised – Tootsid-Teeled Palamuselt ja Someli nime kandev rühm Vaiatust, kus koos täiskasvanud piigadega ka mudilased vahvalt üles astusid.
Näha sai nii mõningaid tulevase suurpeo tantse kui ka rühmade raudvara ehk lemmikuid, “Tuljakut” sealhulgas.
Selleks ajaks, kui esinejad ja publik, kelle vahel sellel peol konkreetsed piirid tegelikult puudusid, kohvipausile kutsuti, olid Väägvere muusikud nii hoogu sattunud, et ei raatsinudki pille käest panna. Järelikult ongi nii, et tantsijad ja pillimehed inspireerivad üksteist vastastikku!
Õnneks tehakse külamoraalis järeleandmisi
Tabivere rahvamaja juhataja Terje Paalits rääkis tantsutundide ehk tänases keeles seltskonnatantsude ja laulumängude õpitoa sissejuhatuseks lühidalt mõnedest meie ajaloolistest ja aastatega muutunud traditsioonidest.
On olnud aegu, mil leeritamata laps tantsupeole minna ei tohtinud. Lustiajale tuli aga lõpp juba abielusadamasse jõudmise järel. Mõningase möönduse tegi kogukonna komblusvalve noorikule, kes veel lapseta. Kui aga juba järeltulija kodus, ei sobinud soliidsel pereemal enam noorte seltsis karelda.
Kui tantsurühmad laupäeval kunagi väga populaarseid ja praeguseks veidi unustusse jäänud seltskonnatantse ja laulumänge ette näitasid ja publikugi kaasasid, olid esimesed jalakeerutajad just need, kes ammuste kommete järgi vaid kodus vokki vuristada ja lapselapsi kiigutada oleksid tohtinud. Tõesti hea, et nii ranged reeglid meie ajal enam ei kehti!
Tuletati meelde ja õpiti selgeks nii krakovjakk kui reinlender, nii padespan kui nadinunnadi. Kes vähegi asjaga kursis, see teadis, et viimased kaks on ühe ja sama tantsu ametlik ja rahvalik nimi. Ja kahtlemata tuli paljudele meelde “Suvi”, kus Teele Tootsi Paunvere väljanäitusel tantsima kutsub.
Laulumängude õppimise aegu meenus aga ilmselt nii mõnelegi koolipõlv (“Kaks sammu sissepoole”) või ka üsna ammune suusa-MM Norras, kui külmapeletuseks läks moodi “Tibutants”.
Tänavune Tabivere rahvamuusikapäev oli küll järjekorras kolmeteistkümnes, kuid viperusi ega pettumusi kuraditosin kaasa ei toonud, pigem vastupidi. Need, kes hea meelega rahvatantsuga tegeleksid, kuid pole endale kohta ega rühma leidnud, said vähemalt korra päkad tuliseks kepsutada.
i
KAIE NÕLVAK
