Teeneka muusikapedagoogi Ave Kumpase omaaegne laululaps-õpilane on ka Jõgevamaa rahvamuusik ja väikeettevõtja Virve Peterson. Tõsi küll, Virve ei saanud Kumpaselt muusikaharidust mitte Tallinna laulustuudios, vaid Tapiku kaheksaklassilises koolis.
Esimesed koolitarkused omandas Virve Peterson Tapiku koolis, kuhu muusikaõpetajaks oli suunatud Ave Kumpas, kes õpetas laulmist ning huvilistele ka klaverimängu. “Õpetaja Kumpas märkas ka minu muusikahuvi ja andis mulle võimaluse esineda. Nii sain esimese lavakogemuse. Samuti kutsus ta mind individuaaltundidesse. Kahju, et Ave Kumpas meie koolist üsna ruttu ära läks, kuid eks teda ootasid uued võimalused,” rääkis naine.
Pillimehe tütar
Akordionimäng hakkas Virvet ümbritsema varases lapseeas. “Minu isa oli hinnatud pillimees, keda kutsuti mängima paljudele pidudele. Kahjuks suri ta varakult. Pärisin temalt akordioni, mis pideva kasutamisega kõvasti vintsutada oli saanud. Pillimängu harrastasid ka minu ema, õde ja kasuisa. Esimese päris oma pilli kinkis mulle ema. Viimastel aastatel olen teinud investeeringud kahe akordioni jaoks. Üks neist on Ameerika Ühendriikides toodetud itaalia tüüpi pill, teine akordion sobib ansamblis mängimiseks.”
Pillinaine “Kolmes kortsus”
Koos Mare Rosina ja Johannes Haavaga mängib Virve Peterson akordioni ja laulab trios “Kolm kortsu”, samuti kuulub ta Jõgeva kultuurikeskuse väärikamas eas daamide ansamblisse “Kuukressid”.
“Püüan kaasa lüüa võimalikult paljudel muusikasündmustel. Olen ikka kohal olnud Pala vallas Ranna rahvamajas peetud pillimeeste peol, mida korraldas Eha Veskimets, ja pillipeol, mis nüüd saab teoks noorema põlvkonna kultuuritegijate eestvedamisel. Johannes Haava ergutusel ja julgustusel hakkasin osalema Pärnus rahvusvahelistel akordionimuusika festivalidel. Iseäranis võimas tunne on seal musitseerida ühisorkestris, kui pillimehi-pillinaisi koos nii palju, et sanatooriumi Tervis saali lava kipub koguni kitsaks jääma,” jagas Virve Peterson muljeid.
Tema südameasjaks on ka ühtekuuluvustunde hoidmine ja tugevdamine oma sünnipaigas Pajusi vallas Udukülas. “Tänapäeval oli seal alles vaid kaks suitsu. Minugi sünnimaja läks maaparanduse ohvriks. Praeguste ja kunagiste Uduküla elanike kokkutulekuid korraldame aga kord aastas ikkagi,” rääkis ta.
Ema pidas müüjaametit riskantseks
Väikese tüdrukuna soovis Virve saada müüjaks. “Mängisin sageli sõpradega poodi. Kaubaks olid kompvekipaberitesse pakitud kivikesed ja ka üht-teist söödavat kodusest toidukapist ehk siis marjad, puuviljad. Müüsin ikka mina. Kui aga müüjaks saamisest tõsiselt juttu tegin, arvas ema, et see amet on liiga riskantne, sest kes vastutab, kui midagi viltu läheb. Nõukogude ajal karistati ka tahtmatult eksinud kaubandustöötajaid karmilt.”
Virve on lõpetanud Rakveres majandustehnikumi. Üheksakümnendate aastate keskpaigast asus ta tegutsema ettevõtjana ning avas Jõgeval lihapoe. Ettevõtmise alustamisel olid talle abiks elukaaslane ja tütred.
Et paanis oli müüa sea- ja veiseliha, pandi poele nimeks Seveli Äri.
Nutikust ja vintskust
“Kauplemine on aastatega keerulisemaks läinud ja järjest rohkem läheb tarvis nutikust ja energiat. Välismaalt veetakse ju odavat liha sisse, mida nn ketipoed hulgaliselt müüvad. Tänu stabiilsele ostjaskonnale, oleme aga ellu jäänud. Oma nišši ei muuda me ka kaupa varudes, muretseme liha ikka kodumaistelt tootjatelt.”
Eks ettevõtlus on ka julgust nõudev valdkond ja seda on Virvel jätkunud juba neiueast saati. Noorena meeldis talle toonase trenditsikliga Jawa mööda külateid ringi sõita.
Virve Petersoni sõnul aitas tal firma algusaastatel ettevõtlusega seotud seadustega kursis olla töötamine raamatupidajana. Jõgeva Riigimajandi sööklas vastutas ta majandusvaldkonna eest. “Mõistagi on tarvis oma teadmisi pidevalt täiendada, sest äriala reguleerivad seadused uuenevad sageli,” nentis ta.
“Uut energiat poepidamiseks andis ka meie kaupluse kahekümnes sünnipäev, kinkisin püsiklientidele käsitööna valmistatud ostukotid ja ostjad said ka suu magusaks,” ütles ettevõtja.
Virve hobiks on olnud ka malemäng, kus tal on kolmas järk, häid tulemusi on saavutatud lauatennises.
“Jõgeva aleviku sööklas korraldati tihti rahvarohkeid koosviibimisi. Mõnikord pakuti seal toite ka kõrgetele külalistele Eestist ja välisriikidestki. Seda tegevust jälgides tegin omad tähelepanekud kokakunstist. Ennast kiita küll ei sobi, kuid usun, et tulen söögitegemisega üsna hästi toime,” tunnistas naine
Laupäeval on Virve Peterson taas oma loomingulises elemendis. Ansambli “Kuukressid” ja Kaarepere naisansambli koosseisus osaleb ta Palal toimuval seenioride laulupäeval. “Seekord on repertuaaris ka armastatud helilooja Heldur Jõgioja looming. Meile meeldivad kõige rohkem tema laulud lilledest ja ka pillidest, nagu näiteks “Sinililled”, “Rukkilill”, “Akordion”, “Mandoliinid öös“.”
“Tunnen rõõmu kõigest, mis mu elus on hästi olnud. Ja ega seda polegi vähe, kui arvestada, et mul endal, lähedastel ja sõpradel läheb hästi. Peaasi on ise optimist olla ja pea püsti hoida,” ütles toimekas poepidaja ja rahvamuusik.
Alati abivalmis aktiivne naine
Kaarepere eakateseltsingu “Härmalõng” eestvedaja, kauaaegne haridustöötaja Mare Okapuu ütles, et kui nad oma seltsingu kapelli uusi pillimehi vajasid, oli Virve Peterson kohe nõus seltskonnaga ühinema. “Nüüdseks on temast saanud kapelli juhendaja. Musitseerimise vaheajad oskab ta täita humoorikate lugude ja ütlemistega. Veel laulab ta Kaarepere naisansamblis ja lööb kaasa estraaditrupis, mis praegu valmistab ette tuntud rahvaliku laulu järgi loodud näitemängu “Mäeotsa talu”, kus Virve mängib taluperemeest. Virve on alati abivalmis, ja mis eriti imestama paneb – kust ta küll võtab oma energia!?”
Virve Petersoni elukäik
*Sündis 1950. aasta 28. märtsil Pajusi vallas
*Õppis Tapiku koolis
*Rakvere majandustehnikumis omandas raamatupidaja eriala
*Raamatupidaja Jõgeva Tarbijate Kooperatiivis ja Jõgeva KEKis , majandusala töötaja Jõgeva Riigimajandi sööklas
*Alates aastast 1996 ettevõtja, Seveli Äri juhataja
*Harrastused: muusika, käsitöö (lapitehnika)
*Kuulub ansamblitesse “Kolm kortsu”, “Kuukressid”, Kaarepere naisansamblisse ja kapelli
*Pere: elukaaslane, kaks tütart ja kaks lapselast.
JAAN LUKAS
