Kloonimist siiski ei ole ja Marguse alatist avalat olemist silmas pidades võib arvata, et ta ennast oma kestas ka igati hästi tunneb. Vaimukusi puistab ta justkui möödaminnes ning energiavarud tunduvad mehel olevat lausa ammendamatud. Samas on Margus asjalik õpetaja, kes oma erialaainet autoõpetust Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökoolis õpilastele võimalikult arusaadavaks ja huvitavaks püüab teha.
Oma koolis õpetajana
“Puhas pedagoog,” iseloomustab Margus ennast oma igapäevaametis. Kakskümmend aastat tagasi lõpetas ta ise selle kooli ning tuli pärast sõjaväeteenistust samasse tagasi õpetajaks. Töö kõrvalt sai ta lõpule õpingutega põllumajandusakadeemias ning nüüdseks on omandanud Tartu Ülikooli juures ka õpetajakutse.
Kuigi ta pärast põllumajandusülikooli diplomi saamist oli endale kinnitanud, et ei mingit kooliminekut enam, võttis ta need sõnad hiljem ometi tagasi. “Avastasin ennast jälle kirjutamas avaldust: “Palun mind vastu võtta Tartu Ülikooli…””.
“Õppige, minge koolidesse kohe edasi, kuni pea veel matemaatikat lõikab, kuni ema-isa juures elate. Hiljem on kõik tunduvalt raskem,” ei väsi Margus nüüd oma õpilastele kordamast, sest omal nahal on asjad ära kogetud.
Ise tuli ta Viljandimaalt Põltsamaale traktoristiks õppimise plaaniga pärast kaheksanda klassi lõpetamist ning teab kinnitada, et selles vanuses ei tea inimene veel, mida õieti tahab ning võib edaspidi paljugi ümber hinnata.
Veel ühed endale teismelisena antud sõnad on Margusel tulnud hiljem tagasi võtta. Nimelt oli ta 16-aastasena öelnud, et ennem õpib kosmoselenduriks kui hakkab kitarrimängu õppima. Aasta pärast sõrmitses ta siiski juba kitarri ning siis moodustas juba oma klassi poistega ansambli.
Hiljem õpetajaametis võttis aga kätte ja tegi koolipoistega bändi, mängis ise kaasa ja laulis. Ilma mingi muusikakoolita. Leidis poisid, kes tahtsid mängida. Aja jooksul käidi esinemas peale oma kooli pidudel ülesastumiste mujalgi Põltsamaa linnas, Tartus, Tallinnas ja koguni välismaal.
“Mäletan seda poiste õhinat, neile meeldis mängida,” kõneleb Margus tänagi veel sellest heameelega. Kolme aasta pärast, kui koosmäng juba tõeliselt klappima hakkas, sai aga ring täis ja poisid lõpetasid kooli.
“Olin jälle pilliruumis üksi,” ütleb Margus. Tulid uued poisid ja uus ansambel. Nii on õpetaja Kastori juhatusel koolis mänginud kolm koosseisu kokku üheksa aasta jooksul. Edaspidi ei ole rohkem ansamblit tehtud. “Asi sai minu jaoks lihtsalt ümber ja teatritegemine tuli ka peale, mis selle aja ära täitis,” ütleb Margus.
Kuigi ansamblitegemine on praeguseks Marguse arvukate harrastuste hulgast kõrvale jäänud, mainib ta siiski justkui muuseas, et ostis endale hiljuti uue kitarri.
Sõjavägi loksutas mõndagi paika
Tagantjärele võib öelda, et ilmselt on juhtimisvõime algeid Marguses juba väikesest saati pesitsenud. Võib-olla algas asi juba siis, kui ta pioneerina salgajuhiks pandi. Hiljem tuli tasapisi muidki esinemisi, korraldamisi ja juhtimisi, õpetajaametis tuli olla klassijuhataja jne.
“Ikka on tulnud teiste ees seista ja midagi rääkida. Kui see vastumeelt oleks olnud, poleks seda ilmselt teinud,” leiab ta ning peab sealjuures oluliseks lisada: “Tegelikult olen ma proletaarset päritolu. Raplast pärit ja rahvuselt eestlane, mitte mulk, kuigi hiljem kolisime Viljandimaale ja vanemad elavad seal praegugi. Isa on olnud eluaeg traktorist ja ema agronoom.
Kui mina Põltsamaale traktoristiks õppima tulin, oli ema vastu, et palju siis ikka ühte peresse traktoriste vaja on. Soovitas õppida parem autode remontimist, kui ma just nii väga seda tehnikaasjandust tahan. No ja eks ta siis lõppkokkuvõttes saigi oma autoremondi. Õpetan ju inimestele, kuidas neid mutikaid keerama peab,” leiab Margus.
Ümbermõtlemine tuli viimasel kursusel õppides. Tagantjärele ei tea Margus isegi, kust ta selle julguse võttis, et direktor Mart Vahesoolt küsis, kas pärast lõpetamist tuleks õpetajaamet kõne alla.
“Siiamaani mäletan seda trepikäänakut, kus me seisime ja rääkisime. Vahesoo soovitas, et käigu ma sõjaväes ära ja siis räägime,” tuletab Margus meelde üht oma elu pöördelist otsust.
Sõjaväes valiti noormees komsomolisekretäriks. Ilmselt sai otsustavaks see, et sama amet oli tal olnud kolm aastat ka koolis. “Rühmas oli kaksteist meest kokku üheteistkümnest rahvusest,” räägib Margus.
Ühtlasi teab ta kindlalt, et sõjaväes oldud aeg loksutas temas kõik lõplikult paika. “Mõtlesin, et löödagu mind või neljaks, aga kolhoosi ma enam ei lähe,” meenutab ta.
“Kuradi poiss,” oli vannutud kodukolhoosis, kus ta vaid kaks nädalat tööl oli olnud ja kuhu teda pikisilmi tagasi oodati — kortergi valmis vaadatud. Koolidirektor Vahesoo aga ütles lihtsalt: “Ah et sõjavägi läbi ja tulid tööle.” Koht oli olemas ja asi otsustatud. See aitas osalt ka süümepiinu leevendada.
Tasapisi rahvameheks
Mingil ajal avastati Margus kui sünnipäevade ja pulmade eestvedaja. Eneselegi märkamatult läks nii, et edaspidi tuli keskeltläbi üks pulm kuus ja seda neli-viis aastat peaaegu ühtejärge.
“Ühe pulma vedamine tähendab sisuliselt ühte nädalavahetust elust,” ütleb Margus ning tunnistab, et see asi on nüüd siiski tema jaoks ammendatud. Praegu nõustub ta vaid mõnele väga heale tuttavale selles suhtes vastu tulema.
“Mu hea sõber Jüri Tallinnast ütleb ikka, et nii see ongi, kui midagi kord juba juhid, avastad äkki, et juhidki kogu aeg,” naerab Margus. See on omamoodi seletus ka asjaolule, et temast otsitud õhtujuht ja kõiksuguste Põltsamaa-kandi suurürituste päevajuht on kujunenud.
Veinipäeva peab ta senistest rahvarohkeimaks ning sügavaima mulje on talle endale jätnud mullune rooside päeva pidu.
Kadunud Ellu Puudist meelitas 1996. aastal Marguse teatrirongi peale, kust ta enda sõnul pole maha saanud siiani, õieti polegi tahtnud maha tulla. Tänaseks on ta Põltsamaa harrastusteatriga Ellunäod pidevalt hõivatud olnud.
Hiljuti sai ta Võrus korraldatud harrastusteatrite riigifestivalil eripreemia meeskõrvalosa eest etenduses “Kes kardab Virginia Wolfi?”, mida Põltsamaa Ellunäod seal mängisid.
Omal moel näitlejaametiks peab Margus õpetajatöödki, kus iga päev on uus plaan ja uus etendus. “Minu ülesanne on anda inimestele autoõpetust nii, et see neile huvi pakuks. Püüan ikka selgeks teha, et autoasjandus on ka põnev ja see pole mitte ainult sõitmine,” ütleb Margus.
Vutist ei ütle kunagi ära
“Jalgpall oli, on ja jääb, vutist ei ütle ma kunagi ära,” tunnistab Margus, kui jutt tema sportlike harrastuste peale läheb. Tegelikult on ta tegelnud ja tegeleb praegugi kõikvõimalike spordialadega.
“Iluvõimlemist ja korvpalli ei ole harrastanud ja vaevalt, et ma ka näiteks allveeujumisega edaspidi tegelema hakkan,” märgib ta.
Jalgpalliga ütleb Margus endal olevat spordialadest kõige soojemad suhted ja seda “hoolimata vanusest”. Oma 37 eluaastaga on ta ka värskelt veteranide hulka arvatud. Põltsamaa valla spordiklubis Tervis, kus ta jätkuvalt jalgpalli mängib, olevat enamik mängijaist temast siiski umbes poole nooremad. “Möödunud aasta oli meile üllatavalt edukas, saime koguni kolm medalit,” rõõmustab Margus. “Trenni mõttes on regulaarne tegevus päris hea,” leiab ta, sest mänge on pidevalt, välihooajal olevat mõnel nädalal koguni kaks võistlust.
Kümme aastat jutti on Marguse ellu järjekindlalt kuulunud ka jalgrattamatkad. See olevat tulnud kuidagi eneselegi märkamatult lihtsalt koos jalgratta soetamisega. Nüüd sõidab ta suvega ikka oma 3000 kilomeetrit läbi ning tunnistab, et Eestis on üldse vähe linnu või muid asustatud punkte, kuhu ta jalgrattaga jõudnud ei oleks. Ka roheliste rattaretke on ta viimased kolm aastat kaasa teinud.
Täiesti normaalne, aga karsklane
Karsklus on Marguse jaoks olnud niivõrd loomulik asi, et ta sellest kõnelemist isegi eriti kõneväärseks pole pidanud. Küll aga on see, mis temale endale pole probleem, tekitanud aeg-ajalt küsitavusi ja kõneainet teiste seas.
Tuleb välja, et kui sa ikka hallist massist miskitmoodi erined, on inimestel seda üpris raske mõista. “Eks ma olen pidanud ennast ikka üsna palju õigustama ja välja vabandama küll,” tunnistab Margus. “Ikka arvatakse, et ega see vend, kes kõige rohkem ja kõvemini räägib, ikka päris kaine küll olla ei saa, kui veel pulmades ja pidudel viin talle nii lähedal on.”
Tema arvates on karsklus sügavalt isiklik asi. “See on sama hea, kui mõni ei söö näiteks kala või banaani. Ma ei armasta ka klimpe süüa, aga see ei ole millegipärast mingit erilist poleemikat põhjustanud,”muigab Margus ning arvab, et küllap on viin väga valus teema, et see nõnda palju arutlusi põhjustab.
On neidki, kes on Margusele otse näkku öelnud, et ta pole miski mees, kui viina ka ei võta. Teised jälle on kiitnud teda seepärast väga tubliks ja täitsameheks. Tundub, et külmaks ei taha see asi kohe kedagi jätta. “Vahel tekitab see, jah, mingi muuseumieksponaadi efekti, mõnikord vaadatakse mind jälle nagu mõnd puudega inimest. Vahel olen ka midagi kokku valetanud, et olin alkohoolik ja jätsin joomise maha või et süda on haige. Siis näen, et inimestel hakkab kohe kergem,” räägib Margus, kes on tegelikult igapidi normaalne ja terve kui purikas.
“Ei tunne endal küll mingit tõbe olevat ja arvan, et olen oma perearstile väga hea patsient,” tunnistab ta.
Hea on lihtsalt vait olla
Paljudele Marguse tuttavatele tundub üsna uskumatu seegi, kui Margus ütleb, et ta on õhtuti või näiteks pühade ajal vahel lihtsalt kodus, lösutab niisama ja ei räägi midagi ega kellegagi. “Ma ei põe kõnepidamatust,” tunnistab väga hea suhtleja, alati särav ning löögivalmis Margus.
Ta kinnitab, et nii hea on vahel vait olla ja mitte midagi teha või lihtsalt tavaliste kodutöödega tegelda ja televiisorit vaadata. “Kuulan, näen ja ise ei kõnele,” ütleb ta selle kohta. See on lihtne ja parim viis lõõgastumiseks ja enese taastamiseks, kui pead muul ajal aina inimestega suhtlema.
“Keegi peab niidikest tõmbama ja töö inimestega mulle meeldib. Samal ajal on see siiski ka väsitav. Pole lihtsalt niisama ilmateate lugemine või teksti edasiandmine,” teab Margus ning mainib samas, et suvi on tema jaoks seni olnud ideaalne taastumise aeg, et talvel mitte ära väsida. Eriti hea olevat lihtsalt omaette rattaga sõita.
Teist korda televisioonis
Kümme aastat tagasi käis Margus tollases Maire Aunaste juhitud televisiooni tutvumismängus “Reisile Sinuga”, kus osutus väljavalituks ning sai koos kaaslasega reisi Soome.
Läinud suvel, kui TV3 kuulutas välja üle-eestilise talentide otsingu naljasaatesse “Viva Las Vegas”, ei rutanud Margus ennast esialgu kirja panema. Viimaks, kui mitmed sõbrad olid justkui endastmõistetavaks pidanud, et ta sinna juba ennast registreerinud on, tegi ta asja ka tegelikult teoks.
250 registreerunust jäi ta pärast mitmeid katseid nende kolmekümne hulka, keda saatesse välja valiti ning nende seas jõudis ta televaatajate silme all välja ka poolfinaalini. Kolmekümne hulka arvati Jõgevamaalt ka veel Torma tüdruk Olga.
Margus astus üles kõige esimeses saates ja esimesena. “Trumbid olid käes. Ütle, mida tahad — pole karta, et kedagi kordad,” räägib ta esimese esineja eelistest. Loetud minutite jooksul jõudis Margus tutvustada Põltsamaad ja iseennast, enda arvates rääkis ta küllalt pikalt ja ühe hingetõmbega.
Tegelikult oli kogu see saatesari ja teles viibimine üheks omamoodi kooliks ja kinnituseks veendumusele, et naljategemine pole kaugeltki naljaasi. “Kasulikud kogemused kõlab kuidagi kandiliselt, aga tänased uued sõbrad ja tuttavad ning toredad elamused on küll need, mida millegagi asendada ei saa,” kõneleb Margus nüüd, mil viimane saade eetris on seljataga ja võitja-mees teada.
Asendamatud on needki tarkused, mida näiteks Dajan Ahmedilt pärast järjekordseid proove ja lindistusi saadi. Ta oli vahel oma ütlemistes lausa halastamatu, aga kokkuvõttes oli see kõik kokku kriitika heas mõttes.
Augustis hakkasid proovid, septembrikuu jäi vahele ning oktoobris alustati lindistustega. Tallinna tuli sõita iga kahe nädala järel. Nende kolmekümnega, kes sõelale jäid, tekkis mõnus omavaheline kontakt, kuigi sisuliselt oldi ju konkurendid.
“Sõbrakäsi oli alati õlal,” tunnistab Margus tagantjärele. Sõbralikku õhkkonda aitasid luua saate toimetaja Terje Ugandi, produtsent Teet Margna ja saatejuht Sepo Seeman, igapidi toreda ja mõnusa kaaslasena ning alati toetavana on meelde jäänud Jan Uuspõld.
Kui kõik osalised ja saatega seotud inimesed pärast viimast lindistust koos olid, tuli jutuks, et võiks ka edaspidi kokku saada. Täna kogunebki enamik neist Tartusse Kotka Keldrisse, kus üks saates osalenuid, Alari Kõrkjas, baarmanina töötab. Margus, kes asjaajamise ja rahva kokkukutsumise enda peale võttis, palus igaühel kodus midagi ette valmistada. Õhtu juhtimise võtab ta meeleldi enda peale.
VAIKE KÄOSAAR
