Aasta 2012 on nüüd valmis saanud. Mina näen seda aastana, mil Eesti küpsemine selgelt silma torkas.
Me ei lepi enam saavutatuga. Ka sellega, mille üle Eesti võib põhjusega uhke olla.
Nägime lõppeval aastal mitut streiki. Nägime meeleavaldusi, rahulolematust sellega, kuidas Eestis tehakse poliitikat. See on küpses demokraatlikus riigis iseenesestmõistetav. Üllatav võiks olla pigem selle puudumine.
Elavas demokraatias pole kõik kogu aeg kõikide otsustega rahul. Rahulolematus viib edasi.
Kui piisavalt paljud on piisavalt kaua nõustunud hädavajalike, kiirete otsustega ja piisavalt kaua oma rahulolematust alla surunud, siis mingil hetkel ei ole nad enam sellega nõus.
Kodanikel on poliitikas osalemise õigus
Seda me lõppeval aastal nägimegi. Ja astusime nii veel ühe sammu selle normaalsuse suunas, kus ei kannatata, hambad ristis, sest nii on vaja, sest nii oleme harjunud.
Poliitikuid, kes on või siis ei ole valetanud, leiame nii Vastseliinast kui Viinist, Lääne-Virumaalt Lääne-Virginiani. Poliitika ja raha suhe tekitab nördimust igas Lääne demokraatias.
Pigem tundkem muret, kui seda teemat miskipärast enam ei arutata.
Streik, olen ammu öelnud, pole miski muu kui palgaläbirääkimiste jätk teiste ja seejuures täiesti legaalsete vahenditega. Meeleavaldused pälvivad demokraatlikes riikides meedia kõrgendatud tähelepanu alles siis, kui need muutuvad vägivaldseiks. Või siis, kui piima avalikult tänavale valatakse.
Mind rõõmustab kodanike vajadus rõhutada, et neil on poliitikas osalemise õigus sagedamini kui kord nelja aasta järel. Valitsused nii riigi kui kohaliku võimu tasandil peavad õppima selles mõttevahetuses osalema.
Valimised on valijale ja valitule leping, mitte ühekordne tehing. Valimisvõit ei anna kellelegi õigust oma mandaadile viidates teistest tuimalt üle sõita.
Demokraatia on pidev töö oma tuleviku nimel. Seda õigust ja kohustust ei saa delegeerida.
Nii ongi juba nädala pärast, 7. jaanuaril, võimalik teha ettepanekuid erakonnaseaduse ja valimisseaduste muutmiseks Rahvakogu veebikeskkonnas.
Kasutage, palun, seda võimalust. Aktiivselt ja täie kodanikuvastutusega.
i
Keskendume Eestis elavatele inimestele
Rahvaloenduse aasta keskseks teemaks on migratsioon ja rahvaarvu kahanemine. Mõni kuulutab neile andmetele viidates kadu nii riigile kui rahvale.
Ka mina olen mures. Aga meenutame, et Eesti on oma kodanike liikumisvabaduse eest võidelnud aastaid. Viisavabadust teiste riikidega, õigust vabalt ringi liikuda, mujal elada ja töötada on valija alati toetanud kui Eesti inimese eneseteostuse üht võimalikku eesmärki.
Väljaränne on sellesama mündi teine pool. Teise maailmasõja järgsetel kümnenditel kaotas Soome Rootsile üle poole miljoni inimese. Norras töötab praegu üle saja tuhande rootslase. Ja teate, miks? Sest Norras on palgad paremad kui Rootsis.
i
Inimeste lahkumisega ei saa me leppida
See teadmine pole mõeldud lohutama, vaid seletama. Lahkutakse ka meist palju jõukamatest riikidest.
Muidugi ei saa me sellega leppida. Leppimise asemel tuleb keskenduda Eesti elu parandamisele.
Umbes kakskümmend aastat tagasi kurtis üks välismaal elav eestlane mulle, et miks küll Eestis tehakse üht või teist moodi, aga mitte nii, nagu tema tahaks. Millele vastasin, et me teeme Eestis Eestit nendele, kes tahavad siin elada.
i
Kas me veame ikka nii pikalt välja?
Oleme veidi enam kui 20 aastaga lõimunud Läände. Meie iseseisev riik saab veebruaris 95 aastat vanaks.
Ja sellest kuu aega hiljem saabub päev, mil meie praegune iseseisvus on kestnud de facto kauem kui eelmine, sõjaeelne periood.
Me ju mäletame seda pessimismi pärast iseseisvuse taastamist. Küsiti: “Kas ikka veame nii pikalt välja?” Vedasime ju. Saime hakkama. Euroopa Liit, NATO ja euroraha on sellele kolm veenvat kinnitust.
Siit minu tänase jutu viimane tähelepanek: keskendugem 2013. aastal Eestile ja inimestele, kes tahavad siin elada.
i
Optieerimise siht peaks olema kodanike parim teenindamine
Me teame, et ühiskonnad, kus kihistumine on väiksem, on üldjoontes edukamad ja õnnelikumad. Erinevused ei kao kunagi täielikult, elu maal ja linnas on kõikjal erinev.
Aga, riigiasutusi ei pea koondama pealinna. Teid ja muud taristut tuleks väljaspool pealinna arendada jõulisemalt. Elekter ja muu eluks hädavajalik peaks olema maal taskukohasem. Inimesed peavad tunnetama, et politsei ja päästeteenistus on meil kõikjal lähedal.
Edukas ja arenenud riigis ei sõltu elu võimalikkus sellest, mitme kilomeetri kaugusele jääb pealinn.
Optimeerimise ainus siht on kodanike parim ja kõige mõistlikum teenindamine, aga mitte kulude kokkuhoid elanike heaolu hinnaga.
i
Tegemist on julgeoleku küsimusega
Meie lõime oma riigi selleks, et saaksime siin elada. Seal, kus tahame. Kõikjal Eestis.
See on otsapidi ka julgeoleku teema. Me uus riigikaitse arengukava toetub suuresti Kaitseliidule. Aga kui maa on tühi, siis ei ole seal ka Kaitseliitu.
Meid on siin Eestis päris vähe. See tähendab, et iga inimene on väärtuslik. Aga tähendab sedagi, et me oleme omavahel seotud palju tihedamini kui rahvas mõnes suuremas riigis.
See on meie eelis, sest mõttekaaslased leiavad üksteist kiiresti üles. Ja abi jõuab kiiresti vajajani.
Aga see väike ja paindlik ühiskond saab hakkama vaid juhul, kui oleme viisakad ja sallivad. Kui me hoiame üksteist. Räägime rahulikult, ei sõima ega ähvarda. Vaename vähem ja kuulame üksteist rohkem.
Sest sõim jääb kripeldama ja takistama ka siis, kui selle ajend on ammu meelest läinud.
Ja sellega, soovin meile kõigile aastat, mil proovime kõik teha nii, et Eestis oleks parem elada.
i
TOOMAS HENDRIK ILVES, Eesti Vabariigi President
