Rahulolematusest tulenevate seisukohtade väljaütlemise virisemiseks nimetamine pole õige. Pole vahet, kas seda teha isikulises või umbisikulises vormis, tegemist on lugupidamatusega, võimutasandil aga ülbusega.
Jagatud mure on pool murest, seetõttu tuleks eestlaste kurtmisse tolerantsemalt suhtuda.
Kurtmistel on põhjused. Seda ei tehta kellegi tuju rikkumiseks, vaid pingest vabanemiseks.
Eestlastel läheb varasemast halvemini
Seda tuleb mõista. Negatiivsete tendentsidega leppimatus on inimlik. Eriti veel, kui need pole enda põhjustatud.
Võimukutsarid aga ei väsi soovunelmate esitlemisest. Hädakisa jääb paljudele ainsaks eneseväljenduse vahendiks.
11. veebruaril avaldas ACTA (võltsimisvastane kaubandusleping) vastu meelt üle 2000 inimese. Tegemist oli viimaste aastate suurima protestiaktsiooniga. Pahameelt ei põhjustanud mitte niivõrd seadusetekst, kuivõrd üldsusega mittearvestamine.
Demokraatiaga rahulolematuid on palju, nende arv paistab kasvavat, seda kinnitab ka üritusel osalenute rohkus. Otsustajatel tuleb hakata ülejäänutega samas taktis hingama, vastasel korral muutuvad protestiaktsioonid traditsiooniks. Muredest peavad saama ühismured, rõõmudest ühised rõõmud.
Tendentsid on normaalsest kaugel
Kodude sundmüük ületab aastatetaguse kümnekordselt. 2006. aastal oli kohtutäituritel müügis 198 hüpoteegiga tagatud nõuet, 2009. aastast juba 2200-2300. Kolm aastat olid reaalpalgad langustrendis. Puudub kindlustunne, et edaspidi läheb teisiti. Kasinad sotsiaalsed tagatised pigem vähenevad kui kasvavad. Tervishoiu omaosalus (umbes 25 protsenti, ravimite puhul isegi 43 protsenti) on kõrge. Hambaarstikabineti uks jääb paljudele suletuks. Loetelu võiks ju jätkata, kuid see teeks kirjutise liiga pikaks.
Olukorra teadvustamiseks piisab vaid emigreerujate arvule mõtlemisest. Arvuline näitaja selles osas küll puudub, kuid kõik teavad kedagi, kes on kodumaa tolmu jalgelt pühkinud või on seda kohe tegemas. Mida ebainimlikum on elukeskkond, seda enam põgenetakse. Emigreerujate arvu kasv vihjab sellele, et Eestis on valesid otsuseid langetatud.
Rahulolematuse kasv on paratamatu. Vigade kinnimätsimine statistiliste kleebistega teeb olukorra hullemaks.
Valitsuse tegevus jätab aga mulje, et riiklik statistika on vajalik vaid musta valgeks ja valge mustaks rääkimiseks, mitte olukorra teadvustamiseks ja protsesside juhtimiseks. Kui arvepidamine võimaldab viie jõukama riigi hulka jõudmise sihte seada, siis on see kasutu.
Vastutusevõtjaid pole
Kahekohalise majanduslanguse järel pöördus majandus lõpuks kasvule. Ordeniihaldajatest puudust ei paista olevat, languse korral vastutusevõtjat ei leidunudki. Arvepidamine võimaldab silmad sulgeda selle ees, et teiste madalamad kasvud on stabiilsemad ja jätkusuutlikumad. Varju jäävad erinevused kategooriates – protsendiline kasv madalamalt tasemelt pole võrreldav kõrgemalt saavutatuga.
Eesti ettevõtlus on kümnendi jooksul rahvusvaheliseks muutunud. Kasumlikumad ettevõtted on läinud välisomandusse, kasvanud on välismaalastele kuuluv osa sisemajanduse kogutoodangust. Välismaalaste teenitud kasum, monopolide (vee-, kütte-, prügi- jms firmade), sümptomitele orienteeritud tervishoiu (ravimifirmade nuumamine), avaliku halduse, riigikaitse ja muudest analoogsete valdkondadest tulev majanduskasv ei tee kogukonda jõukamaks, vaid pigem vaesemaks.
Toetustest (ümberjagatav raha) ja riigihangetest toituv ettevõtlus on haige, orjatööl põhinevad välisinvesteeringud alandavad.
Majanduskasvul on kvantitatiivse mõõte (statistiline näitaja) kõrval ka kvalitatiivne mõõde. Tegemist pole vähem olulise näitajaga. Sisemajanduse kogutoodangu (SKT) nominaalse kasvu ja kogukonna jõukuse kasvu vahele võrdlusmärk ei sobi. Seos võib ka pöördvõrdeline olla.
Sarnaselt SKTga annab olukorrast moonutatud kuvandi ka arvestuslik keskmine töötasu. Üksnes osalise tööajaga (selle osa 11 protsenti) täistööajale teisaldamine kasvatab tulemit ülespoole. Inflatsiooni mõju mittearvestamine moonutab seda samuti. Kui kulutused kasvavad sissetulekust kiiremini, siis nominaalkasvust olenemata (reaal)palk väheneb. Keskmine töötasu paistab vajalik olevat vaid riigikogulaste palkade suurendamiseks.
Võimu kaugenemisest rahvast on räägitud aastaid. Midagi ei muutu. Pooluste lähenemist takistavad ebaadekvaatsed indikaatorid. Kui peaminister saatjaskonnaga näeb elukeskkonda ühtemoodi, ülejäänud aga teistmoodi, siis on vastandumine paratamatu.
Mulle meeldiks, kui tunnistaksime, et ebaõnnestumisi on meil õnnestumistest enam. Meeldiks see sellepärast, et enesekriitika paneb paremuse poole pürgima, innukamalt väljapääsu otsima.
i
EUGEN VEGES
