Kui päevad lühikesed ning aia- ja põllutöödega ühele poole saadud, on meil taas mahti pisut rohkem elu üle järele mõelda, meenutada olnut ja ka lahkunud kalleid inimesi.
Kas on olemas järgmisi elusid, kuhu läheb hing, kui ta kehast lahkub ja kas üldse ongi olemas hingi, ei tea meist keegi, sest sealt, kuhu siit ilmast minnakse, ei saa ju keegi tagasi tulla, et asjasse selgust tuua. Ometi meeldib meile mõelda ja loota, et igavikuteele läinud omaksed meid ka edaspidi näevad ja meie tegemistele kaasa elavad.
Homme on hingedepäev, mis juhatab sisse hingedeaja. Kuigi mõned rahvad juba ka oktoobrikuu sinna hulka arvavad, meeldib eestlastele just pimedal lumeootuse ajal oma kadunud lähedaste mõelda, kalmistul ja kodus küünlaid süüdata.
Ja ehk küll alalhoidlikkus just alati ja igal puhul mõttekas pole, võiksime siiski oma vaoshoitud, tasast hingekummardamise kommet edasi au sees pidada ja halloweeni neile rahvastele jätta, kelle juurest see tava iidsetel aegadel alguse saanud. Sest põhjamaine inimene pole iial suutnud surma ja surnute teemal nalja heita, usub ta siis hingede igavest elu või ei.
1. november 2011
