Tõenäoliselt pole olemas maailmas riiki, kus pole olnud ühtegi skandaali, mis on seotud poliitikute ja rahaga. Küll on probleemiks poliitiliste erakondade rahastamine, kahtlased skeemid valimiskulude katmiseks või tehingud, mis lõhnavad korruptsiooni järele. Ei ole ka Eesti mingi erand ning lahvatanud skandaal peaministri erakonnas on tõstnud selle teema taas jõuliselt päevakorda.
Aastate jooksul on ka meie poliitmaastikul olnud erakonnad rahastamise valdkonnas väga erinevatel seisukohtadel ning üksmeelt on olnud raske leida. Viimane suurem seadusemuudatus leidis aset 2010. aasta novembris, kus lisaks kirglikule debatile erakondade rahastamise teemadel muuseas dekriminaliseeriti kahtlaste annetuste vastuvõtmine ja ääremärkusena olgu öeldud, et SDE saadikud hääletasid ainsana selle vastu.
2011. aasta alguses toimus Riigikogus SDE eestvedamisel erakondade rahastamise teemal riiklikult tähtsa küsimuse arutelu, kus räägiti samadest asjadest, mis täna reformiparteid kummitavad. Nimetatud arutelul märgiti, et seni kuni püsivad kahtlused erakondade rahastamise ja valmiskulutuste suhtes, pole ka loota, et usaldus erakondade ja Riigikogu vastu tõuseks! Ja reaalsuses ju täpselt nii ongi.
Kuidas edasi?
Ärme ehk jääme minevikku, vaid püüame leida lahendusi, mis aitaksid meil tulevikus selliseid vigu vältida. Hetkel on Riigikogus arutusel erinevate valimisseaduste muutmine ja lisaks muudele märkustele oleme taas esitanud muudatusettepaneku, et panna erakondade valimiskulutustele ülempiir ja tagada reaalse kontrolli võimalus. See kindlustaks selle, et reklaamkampaaniaid on võimalik võrrelda ning loodetavasti ka tuvastada rikkumised, kui valimiskulude aruandes toodud kulutused ja näidatud reklaamide reaalsed maksumused ei lähe omavahel kokku. Tõenäoliselt annaks see ka tõuke sellele, et omavahel võitlevate reklaamifirmade asemel on suurem rõhk siiski poliitilised debatil, mitte reklaamplakatitel naeratavatel nägudel ja loosungitel.
Valimiskuludele ülempiiri seadmisega on SDE juba kolmandal ringil. Nimelt 2009. aastal algatasid sotsiaaldemokraadid koos Roheliste ja Rahvaliiduga seaduseelnõu, mille kohaselt ei tohtinuks erakonna valimiskampaania kulud ületada viit miljonit krooni. Vastav eelnõu esitati uuesti 2010. aasta lõpus, aga et suuremad erakonnad olid selle mõtte vastu, siis sinnapaika see eelnõu ka jäi. Tahaks väga loota, et praeguste sündmuste valguses on nad selleks sammuks lõpuks valmis. Sest nende muudatuste järjekordse põhjalaskmisega laseksid poliitikud käest võimaluse kasvatada usaldust erakondade ja poliitikute endi vastu.
Miks me arvame, et sellest oleks abi?
Väidan, et tahtmise korral on kindlasti võimalik erakondade rahastamist oluliselt läbipaistvamaks teha. Lisaks nn varjatud annetustele on veelgi ohtlikumad need kulutused, mida tehakse varjatult. Vaadates suuremate erakondade varasemate valimiste kampaaniate mahtu, saab järeldada, et vähemalt osa kampaaniast makstakse kinni moel, mis ametlikes dokumentides ei kajastu.
Eesti erakondade rahastamise loogika kohaselt saavad erakonnad tulu põhiliselt kolmest allikast – riigieelarvest, eraisikute annetustest ja liikmemaksudest. Viimane tuluallikas on valimiskampaaniate mahtu arvestades selgelt sümboolne. Senisest süsteemist enim kasu lõiganud erakonnad on sama järjekindlalt väljendanud vastuseisu süsteemi remontimisele.
Mida siis reaalselt teha annaks?
Tegelikult on poliitilise tahte olemasolul süsteemi märgatav kohendamine täiesti võimalik. Et reform oleks efektiivne, tuleks teha nelja asja. Esiteks tuleks kohustada erakondi kõiki tehtud kulutusi senisest detailsemalt deklareerima. Kui deklareerida tuleb kõik ostetud lehepinnad ja teleklipid, siis ei saa ükski parteikontor väita, et saja tuhande silmapaari all ekraanil säranud klippi tegelikult polnudki. Samuti torkaks teravalt silma see, kui mõni erakond suudaks telesekundeid või leheruumi konkurentidest oluliselt odavamalt soetada. Teiseks tooks erakondade rahastamisse selgust see, kui tellida kõigi erakondade valimiskuludele sõltumatu audit ja siin oleks võimalik laiendada tänase järelevalvekomisjoni pädevusi.
Kolmandaks tuleb seada valimiskuludele ülempiir, millest ka eespool juttu oli. Nii võrdsustuksid poliitmängu tingimused ja plakatite ning telesekunditega “võidurelvastumine” kaotaks mõtte. Kui vahendeid vähem vaja oleks, poleks ka nii suurt kiusatust kurvilisel teel raha hankida. Neljandaks võiks piirata ka maksimaalset lubatud rahasummat ühe annetaja kohta. See vähendaks tõenäosust, et Eestis saab endale meelepärast poliitikat osta.
Kas mõnda neist sammudest on võimatu ellu viia? Julgen väita, et ei, samuti olen kindel, et nende reeglite järgimine ei kahjustaks erakondade võimet või võimalusi oma väärt ideid rahvani viia ega ka inimeste suutlikkust teha valimispäeval pädev otsus. Vastupidi – kommertslikkuse vähenemine poliitilistes kampaaniates aitaks pidurdada inimeste võõrandumist poliitikast.
Seega– reaalsuses ei ole ühtegi põhjust, miks tänast süsteemi otsustavalt remontida ei saa. Ainult tahtmist ja koostöövõimet on Toompeal rohkem vaja ning meie oleme selleks kindlasti avatud.
KAJAR LEMBER, riigikogu liige, SDE
