Rahapesu näib üksnes pealiskaudselt vaadates lihtne ja välditav. Tegelikult on selle ilmingu definitsioon kiiresti muutunud ja tõkestamine ikka väga keeruline.
Tuhat eurot on suur raha. Keskmine Läti kuupalk. Eesti keskmine kuupalk on juba üle 1300 euro. Seda rahasummat on seega enamikul lihtne hoomata, kujutada ette, mida tuleb niisuguse raha saamiseks teha või millele saaks seda kulutada.
Miljon eurot on samuti suur raha, aga erinevalt tuhat korda väiksemast summast, ei kujuta paljud üldse ette, kuidas nii suurt summat teenida. Miljoni heaperemehelik kulutamine võib näida lihtsam, kuid vaid teoreetiliselt.
10 miljardit või 30 miljardit on suurusjärk, millest rääkides minul kui vanal majandusajakirjanikul tuleb meelde riigieelarve. Enamik valitsuses ja riigikogus peetavaid teravamaid vaidlusi käib murdosa üle nendest miljarditest. Miljard on hoomamatu. Eestis pole ühtegi inimest, keda võiks mööndusteta miljardäriks nimetada.
Kruvid on kinni keeratud
Nüüd loevad keskmist palka saavad inimesed lehest, et ühest Taani omanikega pangast on rahapesu eesmärgil läbi käinud kümneid miljardeid välismaalastele kuuluvaid eurosid ja dollareid. Paneb õlgu kehitama. Kahe ja poole kordset Eesti keskmist palka saavad riigikogu liikmed küsivad, kes vastutab ja miks keegi varem ei märganud, ning prokuratuur algatab kriminaalasja.
Rahapesu tähendab reeglina kuritegelikul teel saadud raha päritolu varjamist nii, et seda saaks vabalt kasutada. Kui summad ulatuvad miljarditesse, siis peavad ka kuriteod olema suured. Aga kõik ei ole nii must-valge.
Rahapesu teema on muutunud kriitiliseks just viimase kümnendi jooksul, eelkõige tänu USA kindlale soovile tegeleda terrorismi finantsallikate kinnikeeramisega ning Venemaale Krimmi okupeerimise ja muu eest karistuseks määratud sanktsioonide jõustamisega. Kruvid on kinni läinud kasvavas tempos.
Veel hiljuti reklaamisid Läti pangad end valehäbita Venemaal ja mujal endise Nõukogude Liidu territooriumil kui Šveitsi, mis on lihtsalt lähemal ja kus räägitakse vene keelt. Sõna otseses mõttes kümned sealsed pangad omasid esindusi Moskvas, Kesk-Aasias ja Šveitsis. Seda kõike vaatamata väga valusale kogemusele 2008. aasta majanduskriisi ajast, kus suurim kohalik pank Parex Kesk-Aasia ja Vene raha väljatõmbamise tõttu üleöö kokku kukkus, kuid mitte ilma poliitiliste tagajärgedeta (kahjud tuli loomulikult kinni taguda maksumaksjal). Vaid paarkümmend aastat tagasi, enne Euroopa Liitu astumist, sai nii Parexis kui veel mitmes Läti pangas avada arve, mis ei olnud seotud ühegi isiku nimega, oli lihtsalt number.
Panganduses saabuvad uued olud
Kuigi numbriarved kadusid, said Lätis mitteresidentide teenindamisele orienteeritud pankade kliendid kuni selle aastani ikkagi hankida läbinähtamatu taustaga ettevõtte, millel omakorda oli pangas arve. Ainult USA jõhker sekkumine, mis tõi kaasa AB.LV panga sulgemise ja Läti keskpanga siiani lahenduseta juhtimiskriisi, viis äri lõpetamiseni. Rahapesuks niisugust tegevust üldjuhul keegi viimase ajani ei nimetanudki.
Ei saa öelda, et Eestis poleks kahtlase pangandusäriga tegeldud. Aga kindlasti tehti Lätis rohkem ja palju eesmärgipärasemalt. Seda šokeerivam on teada saada, et Eestis tegeles viisakalt öeldes mitteresidentidele makselahenduste pakkumisega Skandinaavia omanikega Danske panga filiaal. Kui vaadata tänaseks Danske brändi alla jõudnud panga ajalugu üheksakümnendatesse tagasi, kui nimeks oli Forekspank ja panga juhtkond käis regulaarselt Moskva vahet, siis ei peaks nii väga üllatuma.
On kindel, et nii Sampo kui ka Danske tegid endise Forekspanga uute omanikena põhjaliku duediligence’i ja teadsid, mida ostavad. Igal juhul ei tasu eestlastel vastutaja otsimisel eksklusiivselt rahvuskaaslaste kallale minna, sest vastuseta küsimused on enamasti Kopenhaagenis.
Omaette mõistatus on, mis rahvusvahelisest pangandusest ning pangasaladusest uutes oludes üldse saab. Mul on tuttav, kes ei saa suvest saadik enam oma Venemaa panga arvelt Eesti panga arvele raha kanda, ehkki tema tegevuses pole midagi valgustkartvat. Eesti e-residentsuse kava tundub olevat suurtes raskustes, kuna pangad hoiavad tundmatutele arvete avamisest kindluse mõttes eemale. Ja nii edasi.
Samal ajal on suure raha pesemine Lääne-Euroopas endiselt võimalik. Selleks tuleb osta kinnisvara Londonis või kasutada viimase trendina näiteks Luksemburgis tekkinud tollivabade ladude teenust, et hoiustada seal kunsti, kasukaid, kulda, luksusautosid või mida iganes väärtuslikku.
ANVAR SAMOST, kolumnist
