Maksudega ei mängita. On üldteada, et kõiki makse tuleb vaadelda koosmõjus, kuid praegune poliitika on läinud seda teed, et neid analüüsitakse eraldiseisvana.
Kui üks erakond kaitseb üht maksuliiki, teine teist, ei saagi tekkida reaalselt toimivat maksusüsteemi. Mainitud lähenemine on toiminud Eestis juba kaks aastat ja viinud terviklahendusest üsna kaugele. Puudub maksude optimeeritud tasakaal.
Kuigi kõiki makse tuleb vaadelda koosmõjus, rikuti juba 2007. aastal aktsiiside tõstmise ning sellest tuleneva käibemaksutõusuga oluliselt otseste ja kaudsete maksude tasakaalu. Nüüd korratakse sama viga ning järjekordselt tõstetakse tarbimismakse. Ühelt poolt on mõistetav, et tarbimismaksud toovad riigile tulu selle jõustumise päevast ehk antud juhul käesoleva aasta 1. juulist. Samas, näiteks üksikisiku tulumaksu suurendamine annaks efekti alles 2010. aasta 1. jaanuarist.
Riik peab tulusid suurendama
On selge, et riigitulusid tuleb suurendada ning tarbimismaksude nihutamine on valitsuse jaoks paratamatus, sest raha ei ole. Tulude kasvatamisega on väga kiire, sest praegu kasutatakse jooksvate kulude katteks pidevalt ka pensionireservi. Küsimus on selles, kuidas ja mis liiki tarbimismakse tõsta. Koalitsioonikõnelustel sooviti esialgse kava kohaselt suurendada aktsiise viie protsendi ja käibemaksu kahe protsendi võrra. Osalt oli selline kava mõistetav. Enamik Euroopa riike on tänaseks tõstnud käibemaksu, kuigi need mõjutavad negatiivselt nii inimeste toimetulekut kui ka majandusarengut.
Lisaks maksudele tõstab valitsusliit roheliste ettepanekul ka keskkonnatasusid, mida tuleb käsitada tarbimismaksuna. On üldtunnustatud tõde, et keskkonnamakse võib tõsta majanduskasvu, mitte -languse ajal. Siinkohal võib võrdluseks tuua Ameerika Ühendriigid, kus vähendati keskkonnatasusid, et anda majandusele uut hoogu. Varasemalt kavatses keskkonnaministeerium tõsta keskkonnatasusid alles aastal 2012.
Keskkonnatasusid mitmekordistati
Segadust ja ebakindlust süvendab asjaolu, et kohati on mitmekordistatud keskkonnatasude maksemäära. Sellega soovisid rohelised joonistada riigieelarvesse oma valimiseelse näo.
Rohelised ise nimetavad seda päästeprogrammiks, mis paljude ettevõtete jaoks on pigem vaevade lõpetamise programm. Näiteks olulisimale ressursile ehk põlevkivile on pandud alammääraks 14,4 krooni tonni kohta, mida võib seaduse kohaselt suurendada 100-ni. Kuid suurendamise määrab valitsus keskkonnaministri ettepanekul. See tähendab, et Riigikogul ei ole õigust ega võimalust selles küsimuses kaasa rääkida. Selline tõus on aga oluline maksuhoob, mis mõjutab absoluutselt kõike, lööb tasakaalust välja nii kohalikud eelarved kui ka riigieelarve.
Lisaks maksude tasakaalutusele külvab ebakindlust tõik, et keskkonnatasude kehtestamise mõju pole analüüsitud. Kindlasti tulnuks eraldi analüüsida keskkonnatasude tõusu mõju elektrile, mis on kogu inimtegevuse alus nii majanduses üldiselt kui ka inimeste kodudes. Teisalt vajab eelnevat analüüsi ka rahandusminister, kes peab selle põhjal koostama järgmise aasta eelarve kava. Tuleb tunnistada, et rahandusminister on langenud roheliste küüsi.
Lisaks tõsteti roheliste nõudmisel lisaeelarves aktsiise veel 5% võrra – kavandatava energiasäästuprogrammi rakendamiseks, mille hind on 86 miljonit. Kuni pole programmi ega objekte, kuhu see rohelistele antud raha suunatakse, tekib küsimus, kas tegu pole mitte ühele erakonnale antud katuserahaga enne kohalikke valimisi. Keskkonnatasude ja aktsiiside tõus olematu energiaprogrammi realiseerimiseks on liiga kõrge hind vähemusvalitsuse püsimiseks, sest kannatavad inimesed ja ettevõtted. Rohelised kaotasid selles mängus reaalsustaju, seades esikohale erakondlikud ambitsioonid. Tekib tunne, et rohelised näevad keskkonda ilma inimesteta.
Makse laekub vähem
Kokkuvõtteks võib kogu lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste kohta märkida, et aktsiisid tõusid kümme protsenti, kuigi juba praegu ei laeku need plaanitud mahus. Lisaks tõusis käibemaks 20 protsendile, mis samuti soovitud mahus ei laeku. Järgmisel aastal tõusevad keskkonnatasud, millele tugineb uue aasta eelarve, kuid ei ole teada nende määra ega mõju riigieelarvele, kohalikele eelarvetele ega majandusele. Samas, otsestest maksudest tõuseb vaid töötuskindlustusmaks. Sellest saab teha vaid ühe järelduse: vähemusvalitsus on selles olukorras lihtsalt sunnitud jätkama oma kaks aastat tagasi valitud teed – lõhkuda otseste ja kaudsete maksude tasakaalu. Eelnev ei suurenda tarbimist ega anna majandusele hoogu.
Eurole üleminekut ei saavutata ainult kärbete ja maksutõusuga. Kiire ja läbimõtlematu tegutsemine euro nimel võib anda majandusele korvamatu löögi, mis omakorda toob kaasa sotsiaalse kriisi. Kuigi eurole üleminek loob võimalused uutele investoritele ning annab rahvale kindluse hoida ära devalveerimine, tuleb arvestada, et lõpututest kärbetest ei piisa. Vaja on panustada majanduse elavdamisse. Selleks tuleb tagada investeeringud kui oluline meede majanduse elavdamiseks. Eurotoetuste kiiremaks kasutuselevõtmiseks tuleb kaotada liigsed bürokraatlikud mehhanismid, muuta riigihangete seadust ning tagada omavalitsuste omafinantseerimisvõime.
Tuleb tunnistada, et riigi praegune rahandusseis vajab kõigi erakondade üksmeelset suhtumist. Pärast valitsusliidu lagunemist ja luhtunud koalitsioonikõnelusi tekkis halvim olukord – vähemusvalitsus, kellele appi tulnud hääled pigem komplitseerivad valitsuse tegevust, kui aitavad kriisi ületada. Nüüd tuleb parlamendierakondadel ühiselt võtta vastutus majandus- ja maksupoliitika küsimustes. Selleks peab otsima Riigikogu esimehe juures konsensust, nii nagu tehti kuluhüvitiste probleemi lahendamisel. Mõlemad teemad on tähtsad, kuid majanduskriisi lahendamine on riigi jaoks praegu märksa olulisem.
iii
TARMO MÄND, Riigikogu rahanduskomisjoni aseesimees, Rahvaliit
