Viimasel ajal on hakatud üsna palju rääkima radoonist. Sellega seoses on ehitajatele ja projekteerijatele välja töötatud mitmesugused nõuded. Tegelikult ei ole radoon ega sellega seonduvad ohutusnõuded mujal maailmas midagi uut.
Radoon on maapinnas tekkiv radioaktiivne gaas, mis tungib läbi halvasti ehitatud vundamendi hoonetesse.
Nii, nagu katus peab kinni pidama vett ja lund, peab vundament kinni pidama maapinnast peale tungivat niiskust ja radooni.
Radooni peetakse kopsuvähi põhjustajana sama ohtlikuks kui sigaretisuitsu. Ei ole mõtet pikalt peatuda vaidlusel, kas ülemaailmsed uuringud on tõesed või on tegemist eestlaste kiusamiseks välja mõeldud pseudoprobleemiga.
Hindamine enne ehitamist
Enne ehituse algust tuleks määrata radoonitase maapinnas, et saada teada, kui suur on oht ja milliseid meetmed tuleb võtta ehituse käigus. Euroopas on kehtestatud piirnorm 50kBq/m3, millest alates tuleb kindlasti selle gaasi olemasolule tähelepanu pöörata ning radoonitõkkeid kasutada.
Ehitusjärgus hoonega on lihtne. Vundamenti ehitades tuleb selle alla rajada tuulutussüsteem ning katta vundament spetsiaalse kilega. Suurt tähelepanu tuleb pöörata kõikidele läbiviikudele ja võimalikele põrandapragudele, sest need on just potentsiaalsed radooni sisseimbumise kohad.
Soovitav on kindlasti konsulteerida vastava ala spetsialistiga, et leida õige lahendus. Ning kindlasti tuleb ehitamisel kasutada selleks otstarbeks mõeldud ning sertifitseeritud materjale. Kuna tegemist on gaasiga, siis ei ole tavalised hüdrotõkked piisavad. Kui kasutada oskamatu ehitaja teenuseid ning kahtlasi materjale, on võimalik, et kulutate suure summa raha, valminud hoone pole aga turvaline.
Tehes koostööd selle ala spetsialistidega, võib teenus algul tunduda kallis, kuid tulemus on kvaliteetne ning ka hoone kui kinnisvara väärtus tõuseb. Ei ole juba praegu harvad juhtumid, kus ostja nõuab eelnevalt vastavat tunnistust või mõõtmiste teostamist. Samuti jälgivad tervisekaitsjad lasteaedade, koolide jms asutuste ehitusel ja renoveerimisel radooniohuga arvestamist. Ning see ei ole kindlasti see koht, kus järelandmisi teha ja kokku hoida.
Radoon hoones
Juba valminud hoones on radooniprobleemi lahendamine oluliselt keerukam ja tihti ka palju kulukam kui ehitusjärgus. Kõigepealt tuleb teostada mõõtmised hoone siseõhus, et teada saada, kui suur on probleem.
Uutes hoonetes ei tohi radoonisisaldus ületada 200 Bq/m3 osadel juhtudel on vanades hoonetes lubatud kuni 400 Bq/m3. Järgnevalt tuleb leida radooni sissepääsukohad ja need sulgeda. Tavaliselt kipub aga olema nii, et kui sulged ühe augu, leiab gaas sissepääsukoha mujalt. Sellepärast ei maksa tõsiselt võtta mõnede „spetsialistide“ soovitusi lisada siia või sinna törts silikooni, sest maapinna siserõhk surub gaasi maapinnast pidevalt välja.
Tuleb leida võimalus juhtida radoon hoone alt välja. Selleks aga tuleb kuskil midagi ära lõhkuda, et vundamendi alla pääseda. Kui majas on täielik põrandaküttesüsteem ja ümber hoone korralik haljastus, ei ole selline töö just meeldiv.
Valmis hoonetega ühest lahendust ei ole. Kõik hooned on omaette projektid ja lahendus leitakse vastavalt võimalustele. Selleks tuleb kutsuda kohale spetsialist, kes tuvastab radooni sissepääsukohad ja koostab tegevuskava vastavalt hoonele ja selle vundamendi tüübile.
Teinekord võib olla probleemi lahendus väga lihtne ja ka mitte väga kulukas. Müügil on kodus ja kontoris kasutatavad radoonimõõtjad, millega on võimalik jälgida radooni taset reaalajas aasta ringi.
Esimene asi, mida inimene radoonitaseme tõustes teha saab, on avada aknad ning tuulutada ruume. Sageli tuleks ruume nn märjalt puhastada. Kui aga radoonitase on aastaringselt pidevalt üle normi, tuleb ette võtta vajalik ümberehitus.
iii
MAIT SAAR, radoonitõrjekeskuse töötaja
