Teadagi algab rokisuvi Järvakandis toimuva Rabarockiga. See on otsekui kohustuslik suve sissejuhatus ja kui seda mullu seoses masuga ei toimunud, siis oli kuidagi väga tühi tunne. Seevastu tänavu oli rõõmu küllaga.
Kuues Rabarock oli intrigeeriv, sest esinejaid jätkus vist pea kõigile maitsetele. Seda huvi näitas ka üle 10 000 küündiv publikuarv, kuigi tundus, et rahvaarvu poolest on olnud paremaid aastaid. Ja kusagil räägiti ka festivalikülastajate (punkarid ja metallistid näiteks) põlvkondade vahetusest ja et nii mõnegi sihtgrupi esindajatel polnud midagi vaadata-kuulata. Koloriitseid persoone oli tõepoolest vähem liikvel ja publik tundus selline….tavaline olevat. Võimalik, et varasematel aastatel on lavadel ja kogu melul olnud kompaktsem kuju. Sel aastal oli asi harjumuspärasest kaugel, tundus olevat täitsa võõras festival, mis muidugi ei kahandanud asja sisu – head muusikat, mõnusat olemist, telkimist ja suurepärase ürituse nautimist.
Kui kunagi ühte sotsiaalvõrgustikku Pendulumi loo üles laadisin ja õhkasin, et see esineja võiks rabarockile tulla, siis sel aastal see soov ka täitus. Ühena peaesinejatest pakkus Pendulum kvaliteetset meelelahutust drum`n`bassi ja elektroonilise roki austajatele. Visuaalselt efektne tantsumuusika. Niinimetatud kergemat muusikat mängis ka Sunrise Avenue, kes hiljuti ka Tallinnas kontserdi oli andnud. Kokku oli laval, õigemini kolmel laval kokku 29 artisti meilt ja mujalt. Meilt siis näiteks nostalgialaks Rock Hotelilt, kes esitas lugusid 1983. aasta esikalbumilt. Muidugimõista müristas laval õhtupimeduses ka „majabänd” Metsatöll ja paduvihmas nauditi Põlva punkrockpunti Winny Puhh. Viimatinimetatu on piisavalt hull bänd ja tundub, et neid kas armastatakse või vihatakse. Minule igatahes väga meeldis.
Tantsiti ja lauldi mõnuga, hoolimata pidevast vihmast. Esimesel ööl hullutas öölaval rahvast Apelsin ja teisel ööl Singer-Vinger. Eestist olid esinemas Kurjam, Rock Realiti bänd, Def Räädu, Orelipoiss ja Nevesis jt. Viimatinimetatu on minu jaoks üks üllatajatest, et Eestis ka midagi nii head tehakse. Kusagil avaldati arvamust, et Nevesisele on Eesti lavad väikseks jäämas ja see on tõsi — energiat, mängu- ja esinemisoskust jätkub. Üks paremaid Rabarocki esinejaid siinkirjutaja arvates.
Teine päev algas mõnusa päikesepaistega ja õnneks vihma ei tulnud. Reede kujunes paraku tõeliseks ellujäämiskursuseks, sest lausvihma sadas pärastlõunast kuni varaste hommikutundideni. Kummikute omanikud olid eriti õnnelikud. Õiget rokkarit aga vihm ei sega.
Kui kevadel hakkas tasapisi tulema infot esinevate bändide kohta, siis näiteks siinkirjutaja lemmik Filter tekitas juba suurema huvi kohale minna. Filter ei petnud mu lootusi, lihtsalt väga hea oli. Ja Mustasch ja Teräs betoni ja IAMX, NoMeansNo, Electric Wizard ja loomulikult paljuoodatud Public Image Ltd. 1988. aastal Tallinnas toimunud Rock Summeril pakkus P.I.L. sellise elamuse, et kui nad Rabarocki esinejatena välja kuulutati, siis oli asi otsustatud, et neid pean ma taas nägema. P.I.L kuulub kindlasti muusikaklassikasse ja on popkultuuri oluline osa. Nende liider ja laulja John Lydon on sama hea kui aastaid tagasi. Pikem intervjuu temaga ilmus vahetult enne festivali Eesti Ekspressis. Soovitan lugeda. Nooremale põlvkonnale jäi P.I.L ilmselt kaugeks, kuigi Lydoni vokaal oli suurepärane ja muidugi on tal võluv lavaline liikumine.
Kaks festivalipäeva kulusid märkamatult, paratamatu, et mõned esinejad jäid nägemata, kuid järgmisel aastal jälle — juba uusi kuulama-vaatama.
ii
TIINA SÄÄLIK, Rabarocki fänn
