“Kohale tasub tulla reede hommikul võimalikult vara. Parafraseerides vanu vesternikangelasi: on need, kes telgivad kõige parema puu alla, ja need, kes panevad oma telgi püsti viimasele vabale maalapile.” Nii ütles mulle, Amburi tähemärgi alla sündinule Eesti Päevalehes ilmunud meluskoop, mis mõeldud rabarocki külastajatele.
Tuleb tunnistada, et tavapäraseks on saanud, et autoparkla asub iga aastaga telklaagrist üha kaugemal ja ilmselt pargime tuleval aastal juba Raplas. Seekord siiski saime telklaagris oma harjumuspäraseks kujunenud kohad. Kogu kraami tassimine parklast telklaagrisse oli päris korralik katsumus.
Oodatud pidu
Rabakat sai ikka tõsiselt oodatud. Tasapisi hakkas talvel tulema infot bändide-esinejate kohta ja siis on paras aeg hakata eeltööd tegema nende bändide kohta, kelle plaati riiulis ei ole. Ikka tahaks teada saada, kes, kuidas ja mida mängib ning siinkohal aitab meie jumal – internet.
Reedesed kontserdid avas Psyhoterror ja järgmisena esinenud rootslaste Truckfighters tekitas tõelise vana-hea-rabaka-tunde ja hea äratundmise neile, kes Fu Manchu kontserdil Tallinnas neid soojendusbändina kuulasid.
Rootsist tulnud bändides ei ole seni pettuda tulnud. Meenub mullune The Pain, kes võiks samamoodi nagu Metsatöll olla rabaka majabändiks. “HU?” tekitas paljudes küsimust, et mida on sel bändil siia asja. Kas tõesti vaid laulu “Depressiivsed väikelinnad” esitamise pärast? Muide, seda laulu ei tulnudki, seevastu “Absoluutselt” kõlas küll. Tegelikult on Hannaliisa Uusma vokaalsed võimed võrreldavad Björkiga ja “HU?” on selline bänd, mida Eestis varem pole olnud. Värskuse ja teistmoodi olekuga suutsid nad üllatada küll. Kõige kaugemalt, Jaapanist, olid tulnud Electric Eel Shock poisid. Algus oli paljutõotav, tõmmati mõned klassikariffid ja rahvas läks “käima”, tüübid ise andsid vähemalt kolme esimese loo ajal endast parima. Just kolme esimese loo ajal lubati pressifotograafid lava ette pildistama. Oi-oi, kui kitsas seal oli, aga tasus pingutada, et häid pilte saada. Siis hakkas kuidagi tüütuks muutuma. Kahju küll, aga ei midagi erilist ja andku nad mulle andeks, et ma nende viimast albumit “Transworld Ultra Rock” ostma ei tõtta.
Vana ja hea Propeller
Propellerit oodati ja kellelgi ei tulnud pettuda, kõik vana ja hea kõlas nii nagu ikka, “paueriga” ja muutumatult. Kõik olid kohal: Volk, Malkov ja Linda. Lauldi kaasa ja tantsiti ennastunustavalt. Muide, Propeller tuli kokku aastal 1978 ja on sama hea kui 30 aastat tagasi.
Vana kooli hevimehed ja -naised ootasid kindlasti Helloweeni ja ütlen ausalt, ei pidanud pettuma. Nii et on bände, kes jäävad. Tulevad uued põlvkonnad ja vaimustuvad taas. Ühe menukaima heavy metali bändi esinemine oli veenev ja energiline. Live parimas mõttes. Päeva viimased artistid olid Vaiko Eplik ja Eliit, omamoodi ka erilised tegijad. Fännid said oma elamuse kindlasti kätte. Viimase viie aastaga on Danko Jones saavutanud Euroopas maailma parima rockbändi staatuse ja tõepoolest oli hea lõpetus reede õhtuks. Kel veel jaksu jätkus, need suundusid festivali ööklubisse, mis oli loomulikult puupüsti rahvast täis. Esines Eläkeläiset Soomest ja plaate keerutas Mart Juur.
Andku mulle andeks Los Bastardos Finlandeses ja Fuji& Miyagi, et ma teid ei näinud, aga Compromise Blue ajal olin küll juba reipalt kohal. Vana hea Compromise: karismaatiline Rutiku publikut üles kütmas, jälle kõik tuttav ja sama, ei midagi uut, kahjuks. UK bänd Pitchshifterit ootasime, sest juba pea kuu aega on mul autos nende plaat ja see ON hea bänd. Muusikaliselt on ta unikaalse käekirjaga metal ja tantsumuusika on omavahel segatud. Elektroonilised kõlad, techno ja drum`n`bass segunevad jõuliseks, agressiivseks ja teravaks sotsiaalpoliitilise sõnumiga muusikaks.
Silvi Vraidi esinemist ootasin ka, kuid kahjuks esitas ta peamiselt Thule laule ja….las Thule esitab neid edaspidi ikka ise. Lugu “Muld” oli siiski super, meenutas 1988. aastal toimunud Tartu muusikapäevi ja ka rock-ooperist “Roheline muna” kõlanud “Roosa” oli vraidilikult suurepärane.
Metsatöll tõi tuld ja rauda
The Fall – nii, nagu on juba järelkajades kõlanud, jagunes publik tõepoolest kaheks, need, kes olid vaimustuses, ja need, kes õlgu kehitasid. 1976. aastal loodud post punk bänd on ilmselt üks olulisemaid rockilegende, kes kunagi Eestis üldse esinenud. Mullu ilmus neil juba 26. stuudioalbum. Aga tantsisime küll, sest see muss lihtsalt haarab sind endasse ja paneb liikuma.
Metsatöll pakkus tuld ja rauda, meenutas kohalolnuile ka seda, et 14. juuni on üleriigiline leinapäev ja just Metsatöllu esinemise ajal lehvis publiku hulgas ka meie sini-must-valge.
Sparks kuulub ka kindlasti nende bändide hulka, kes kas meeldib või ei meeldi. Kui nad kevadel esinejatena välja kuulutati, siis meenusid esmalt lood ilmselt kaheksakümnendatest ja need olid küll kahtlaselt tantsulised. Verivärske materjal just päev varem maailmas ilmunud 21. albumilt, segatuna vanade lugudega moodustas hõrgu festivalilõpu kompoti ja oli Baltikumi suurima rockifestivali maitsekas ja väärikas lõpetus.
<p />
Neljas Rabarock pakkus ootust, avastamist ja ka pettumist, sest ideaalset festivali ei ole olemas. Laupäeval sadanud vihm peletas nõrgemad külastajad koju, kuid rabaka fiilingule andis vihm seekord erilise meki. Tark tegu oli siiski kõrge säärega nöörsaapad kaasa võtta, need kulusid porisel platsil marjaks ära. Ja muide, mitte ainult bändide kuulamine-vaatamine polnud festival, sinna lisandusid ka muud meelelahutused. Rularamp, Kinobussi telk, hevikaraoke (mis on ülipopulaarne ja seal võib kuulda tõelisi andeid rahva seast), nelja ekraaniga jalkatelk, et kõik EM jalgpallilahingud ikka vaadatud saaksid, fototelk ja palju muud. Lõõgastav puhkus ja erinevad elamused on rabakal alati garanteeritud. Kui hiljuti kuuldus Soome rockifestivalil toimunud röövimistest ja vargustest, siis rabakal on olnud rahulik ja sõbralik õhkkond. Öösel poole kolme paiku kuulsin juhuslikult turvameestest möödudes nende vestlust: “Võtame rahulikult, kui keegi joob, las joob, kui keegi magab, las magab…” Mõistlik suhtumine oligi peamiseks märksõnaks.
Käidud, nähtud, kuulatud – ei teagi, kas rabarockiga rockiaasta algab või lõpeb…
TIINA SÄÄLIK,
raske muusika austaja
