Jõgeva linnaraamatukogu teise korruse lugemissaalis avati nädal tagasi selle aasta viimane näitus. Lisaks linnaraamatukogu näituseaastale paneb see väljapanek punkti ka Jõgeva akvarelligalerii Kala poolt välja kuulutatud Leedu akvarelli aastale. Mis ei tähenda, et Jõgeva kunstihuvilised tulevikus leedu akvarellistide taieseid ei näeks.
Akvarelligalerii Kala vahendusel on Jõgeva publik sel aastal näha saanud viit leedu autorite näitust, neist neli on olnud isiku- ja üks grupinäitus. Aasta alguses tegi otsa lahti Ana Marija Blažiene oma isikunäitusega, järgmisena sai näha Ariadna Čiurlionyte akvarellmaale ning seejärel Saule Urbonavičiene loomingut. Mai lõpus, ööraamatukogu ajal, avati grupinäitus “Leedu akvarellisuvi”, millel esitleti kahekümne autori suureformaadilisi töid. Nädal tagasi avati siis aga Eugenija Pilypaitiene isikunäitus “Mu kodu on Nemunase sinisel joonel”.
Soliidses eas (82 aastane) vilniuslanna on valinud 22 näitusetööd nii, et need annaksid võimalikult hea ülevaate tema pikast ja viljakast loometeest. Vanim akvarell (“Alevik”), mida raamatukogus näha saab, pärineb aastast 1965, värskeimad (“Rododendron” ja “Vilnele jõgi suvel. Vilnius”) aga 2016. aastast. Nende “verstapostide” vahele jääb 51 aastat.
“Nii pikka loomeaega ei ole antud igale kunstnikule,” ütles akvarelligalerii Kala omanik Gennadi Lapin. “Ning vaatamata suhteliselt kõrgele eale on Eugenija endiselt tegus: ta maalib, ent ta juhib ka Leedu kunstnike liidu akvarellisektsiooni.”
Gennadi Lapini sõnul on Eugenija Pilypaitiene näitust vaadates huvitav jälgida, kuidas kunstniku maalimismaneer enam kui poole sajandi jooksul muutunud on ning kuidas on sama aja jooksul muutunud akvarellis kasutatavad materjalid ja tehnilised abivahendid. Jõgeva akvarellisõpradel oligi näituse avamisel kõvasti uudistamist.
Vaba ja jõuline
“Imetlen Eugenija vaba ja jõulise maneeri ning meisterlikku “märjalt märga” tehnika kasutamist: meil seda palju ei viljelda,” ütles Jõgeva akvarellist Eike Salu.
Kauaaegne kunstiõpetaja Anne Kütt lisas:
“Pilypaitiene värvid on intensiivsed. Ja eks leedulased ise ole ka loomu poolest intensiivsemad kui eestlased.”
Eugenija Pilypaitiene näitusetööde hulgas on loodus- ja linnavaateid ning lillekompositsioone. Kui pealkiri viitab kodustele teemadele, siis tegelikult on Pilypaitiene näitusepiltidel ka päris palju reisidelt kogutud motiive.
“Kui möödunud sajandi kuue- ja seitsmekümnendatel aastatel olid reisisihtkohtadeks veel Krimm ja Gruusia, siis üheksakümnendatel on kunstnik jäädvustanud juba Saksa- ja Iirimaad,” juhtis tähelepanu Gennadi Lapin.
Krimmi motiive on näitusevalikus eriti rohkesti: seal on Eugenija Pilypaitiene jäädvustanud Ai Petri mägimaastikku ja Alupka ümbrust (kumbagi võib näha kahel akvarellil) ning suutnud sealse looduse omapära väga hästi välja tuua. Udust Ai Petrit kujutavat akvarelli võib pidada poolabstraktseks. Nii et ka abstraktsionism pole Pilypaitienele võõras, ent enamasti püsib ta ikka realismi lainel.
Koduses Leedus maalitud maastikupiltide hulgast tõuseb esile omapärane paar: kunstnik on maalinud Vilniust läbivat Vilnele jõge ühest ja samast kohast nii suvel kui ka talvel.
Ka lillemaalijana on Pilypaitiene meisterlik: tema lilled on “elus” ja ta suudab nappide vahenditega iga lilleliigi olemuse edasi anda.
Maalis Luual
Näitusepiltide hulgast võib leida ka ühe Luual maalitu: see valmis galerii Kala poolt 2013. aastal Luual korraldatud akvarellilaagris, millest Eugenija Pilypaitiene osa võttis. Sama töö on samal seinal ka varem rippunud, sest laagri lõpunäitus oligi toona väljas linnaraamatukogu teise korruse lugemissaalis.
“Luua on suurepärane koht maailmiseks,” ütles Eugenija Pilypaitiene toona. “Siin on ilus järv, omanäolised honed, põnevate okstega vanad pargipuud. Ja arboretum on suisa ammendamatu motiivide allikas.”
Pilypaitiene huvitus tollal ka arhitektuuriobjektide, sealhulgas Luua mõisa kavaleridemaja jäädvustamisest. Hariduselt ongi ta tegelikult arhitekt. Tõsi, viimasel ajal ta sel alal tegev pole olnud.
Gennadi Lapin ütles, et tunneb Eugenija Pilypaitienet juba tosin aastat. Oma Jõgeva-näituse pildid saatis ta kohale posti teel, näituse avamisele ta siiski kohale ei tulnud, sest pidas pikka sõitu endale liialt koormavaks.
“Aga ma helistasin talle täna hommikul ja ta palus kõiki kunstisõpru, kes näitusele tulevad, tervitada,” kinnitas Gennadi Lapin.
Leedu akvarelli aasta näitustega läkski enamasti nii, et autoreid avamisel kohal polnud. Erandiks oli Saule Urbonavičiene isikunäitus, aga ka grupinäitus “Leedu akvarellisuvi”, mille kahekümnest autorist üks, Bangutis Prapuolenis avamisele saabus. Ühest küljest on kahju, et enamikku autoreid avamisel usutleda ei saanud, sest kunstniku enda kommentaarid annavad näitusele enamasti palju juurde, ent samas on mõistetav, et Leedut ja Eestit eraldavate kilomeetrite hulk võib saada kohalesõidul takistuseks.
Lõpetuseks olgu meenutatud, et Leedu akvarellistide grupinäitust said mõningate täiendustega ja teise pealkirja all (“Leedu akvarellikillud”) näha ka tartlased: see oli septembris ja oktoobris väljas Vanemuise kontserdimajas.
Nagu alguses öeldud, lubas galerii Kala omanik Gennadi Lapin leedu akvarelli tutvustamist jätkata. Aga sisuka leedu akvarelli aasta võib Jõgeval pärast Eugenija Pilypaitiene näituse lõppu (väljapanek on avatud 3. jaanuarini) lõppenuks lugeda.
RIINA MÄGI