Kalendriaasta lõpuni on veel veidi aega, lugemisaastast hakkavad aga raamatukogud tasapisi kokkuvõtteid tegema ja selleks sobisid hästi äsja lõppenud üleriigilised raamatukogupäevad.
On ütlematagi selge, et nii raamatukogule kui lugemist nautivatele inimestele on lugemisaastad kõik aastad ja raamatukogupäevadki ei piirdu selle kümne päevaga, mis tavaliselt oktoobrikuus teoks saavad. Aga neist teema-aastatest ja -päevadest tõuseb kindlasti tulu, sellele järeldusele jõuti ka Tabivere raamatukogus neljapäeva õhtul peetud õdusal kohvitunnil.
Kutse tööpäeva lõppedes raamatukokku tulla oli saanud seltskond lugejaid, kes aasta jooksul paljuks ei pidanud oma lugemiselamust teistegi raamatusõpradega jagada. Nimelt kirjutas mõniteist lugemishimulist raamatukogu juhataja Anne Aunapi palvel kokkuvõtte kas äsja loetud, erilise elamuse andnud või ka lapsepõlvest eredalt meelde jäänud raamatust. Raamatututvustustega alustati varakevadel, kirjatöid võis lugeda raamatukogus ja need olid väljas ka mõnes käidavamas paigas, näiteks kaupluse või vallamaja teadetetahvlil. Lugemismuljeid jaganud olid vanuses koolieelikust vanavanema-eani. Anne kinnitusel loeti neid soovitusi huviga ja nii mõnigi tuli kohe ka sama raamatut endale küsima.
Tänuks said oma lugemiselamusi teistega jaganud kruusid, mis kaunistatud lugemisaasta logoga.
Kui ühise laua taha kogunevad inimesed, kellele kirjasõna parim seltsiline ja ajaveetja, siis keerleb jutt loomulikult ikka ümber lugemise. Kõne alla tuli seegi, miks siis tegelikult mõnest lapsest raamatusõber saab, mõnest aga mitte, ja miks tehnikasajandi ahvatlused kõiki kirjasõnast võõrduma ei eksita.
Praktika läbi on ilmsiks saanud, et kuigi kodusel eeskujul on oluline roll, ei saa innukaid lugejaid kõigi „raamatukoide“ järeltulijaist, samuti ei ahvatle kirjasõna suureks saades kõiki neid, kes lapsena ettelugemist nautinud. Kodune eeskuju ja sealne sisukas raamaturiiul on aga hea eeldus kindlasti.
Vestlusringis tuli kõne alla seegi, et praegusel ajal, kui uusi trükiseid nii palju poodidesse lisandub, et neist ülevaate saamine tõesti palju aega ja energiat nõuab, on raamatunäitused nii abiks kui huvitekitajaks.
Temaatilisi näitusi on Anne Aunap kokku pannud suure innuga ja tõdeb, et lugejaid aktiviseerib see tõesti. Samuti on raamatukogus alati kindlal riiulil väljas äsja majja saabunud kirjavara ja sealtki rändavad raamatud lugemisele üsna kärmelt.
Veel tegeleb Anne n-ö rändnäitustega: uusi või mõnda konkreetset teemat käsitlevaid raamatuid on ta tassinud nii eakate seltsingu kokkusaamisele kui kapelli pühapäevasele teepärastlõunale, aga ka rahvamajja ja kooli — ikka selleks, et huvi äratada ja laenama-lugema meelitada. See tõesti toimib, kinnitasid kokkutulnud.
Kui tänukruuse jagama hakati, selgus, et väiksemad raamatusõbrad on oma kruusid juba enamasti kätte saanud. Nimelt avati raamatukogupäevad Tabivere raamatukogus laste ettelugemispäevaga ja seal teistele esinenud algklasside õpilased said samuti kingituse. Samuti oli nende hulgas raamatututvustuse kirjutanuid. Seegi on loogiline, sest kes raamatuga sõber, on ka lugemisoskuse poolest teistest ees.
Päriselt „rahule” Anne aga enda sõnul oma lugejaid ei jäta. Nimelt on tal plaanis ka edaspidi raamatukogu külastajailt pärida, milline autor või teos neile sügavaima mulje jätnud, olgu siis hiljuti või aastate eest.
Sest, nagu alguses öeldud, raamatu ja lugemiseta meist enamik ühelgi kuul ega aastal läbi ei saa.
i
KAIE NÕLVAK
