On inimesi, kelle lugu ei taha kuidagi mahtuda nn ametlikku ajaloopilti ning jääb selle tõttu mõnikord ka lähedastele rääkimata. Imbi Paju raamat “Soome lahe õed. Vaadates teiste valu” näitab, et rääkimata lugudega inimesi on palju mitte ainult Soome lahe lõuna-, vaid ka põhjakaldal.
Raamat “Soome lahe õed. Vaadates teiste valu” lahkab sama teemat, mida Imbi Paju dokumentaalfilm “Soome lahe õed”, ent pisut teise nurga alt ning uusi lugusid ja ajaloolist taustainfot sisse tuues. Nii filmi kui ka raamatu keskmes on kahe sõsarorganisatsiooni, Eesti Naiskodukaitse ja Soome Lotta Svärdi liikmed, kes pärast sõda repressioonide ohvriks langesid või muul viisil häbi ja alandust taluma pidid. See, mida naised enne sõda tões ja vaimus isamaad teenides teinud olid, tembeldati pärast sõda saksa natsionaalsotsialismi toetamiseks või Nõukogude-vastaseks õõnestustegevuseks. Uhkusega kantud vormikleidid ja mälestuseks tehtud pildid tuli põletada.
Imbi Paju jaoks on “Soome lahe õed” juba teine filmist ja raamatust koosnev nn kaksikteos. Ka tema esimesele filmile “Tõrjutud mälestused” tuli järg samanimelise raamatu näol. Võib küsida, et milleks üldse raamat teha, kui samateemaline film on juba olemas. “Soome lahe õdesid” lugedes taandub see küsimus keelelt. Pigem on seda huvitavam lugeda just siis, kui filmi näinud oled.
Teekond teemani
Raamatut lugedes selgub näiteks see, kuidas Imbi Paju üldse jõudis talle senini üsna kauge lotta’de ja naiskodukaitsjate teemani. 2006. aasta alguses, pärast filmi “Tõrjutud mälestused” üht esitlust Helsingis tulid nimelt Imbi juurde kaks naist Syväranta lotta-muuseumist ning küsisid, kas ta teab, et Eesti ja Soome naised tegid enne sõda teiste Nõukogude Liidu piiririikide ja Skandinaavia naisorganisatsioonidega tihedat koostööd, et hoida ära sõjalisi kriise ja konflikte. Nad rääkisid ka muuseumi ideest koostada seda unustatud lugu jutustav rändnäitus ning kutsusid Imbit selle jaoks 10-15 minuti pikkust videoprogrammi koostama.
“Soome lotta’de lugu ei olnud mulle seni huvi pakkunud, mulle näis see lugu liiga steriilne või politiseeritud, sellega oli midagi lahti ja mulle tundus, et see on soomlaste siseprobleem, mis on seotud külma sõja ja finlandiseerumisega. Kuid nüüd tekitas lotta-muuseumi naiste jutt minus siirast huvi ja ma pidin endalt provokatiivselt küsima: missugusest Euroopast räägiksime me täna, kui riigid oleksid enne sõda suutnud naiste kombel võrgustiku luua?” kirjutab Imbi Paju.
Ta kirjeldab raamatus ka seda, kuidas ta leidis naised, kes filmis ja raamatus oma lugusid jutustasid, ning millised tunded valdasid teda, kui ta töötas läbi ohtrat arhiivimaterjali ning vaatas üle vanu kroonikakaadreid. Ning ikka ja jälle kordub raamatus motiiv: need lood, mida selles raamatus jutustatakse, pole varem mitte kedagi huvitanud või pole nende jutustamist n-ö heaks tooniks peetud. Olude sunnil rääkimata jäänud ja sisemuses pakitsevaid lugusid on aga mitte ainult lotta’del ja naiskodukaitsjatel, vaid ka ingerlastel, Soome sõjaveteranidel, Karjala põgenikel, tuhandetel Rootsi pagulusse viidud lastel, Nõukogude Liitu loovutatud Soome venelastel, Soome poolel vabatahtlikena võidelnud eestlastel, soome-saksa perekondadel jne.
Ideaalid maatasa
Raamatu põhifookuses on siiski lotta’d ja naiskodukaitsjad. Neist esimesed said Talve- ja Jätkusõja ajal ka rindekarastuse. Imbi Paju tsiteerib Soome poliitikut ja diplomaati Elisabeth Rehni, kelle arvates on päris kohutav mõelda, et Lotta Svärdi kuuluvad noored neiud pidid rindelt saadetud külmunud surnukehi sulatama, pesema ja kirstu panema, et neid saaks koju omastele saata. Pärast sõda keelati aga Lotta Svärdi tegevus liitlaste ja Nõukogude Liidu ühise kontrollkomisjoni nõudel ära ning lisaks poliitilistele süüdistustele langes lotta’dele kaela ka kahtlustus, et nad olid lihtsalt sõdureid teenindavad lõbunaised. Sellist mentaliteeti võimendas ka Soomes 1950.-1960. aastatel enim loetud romaan, Väinö Linna “Tundmatu sõdur”. See tegi maatasa lotta’de omaaegsed ideaalid ning selle ebaõigluse vastu tuli endistel lotta’del võidelda veel 1990. aastatelgi.
Imbi Paju ei kasuta oma teostes ajaloolaste keelt, vaid kirjutab kui ajakirjanik ja esseist. Ta näitab, kuidas kahe väikese riigi tavaliste inimeste elu ja ajalugu kulgeb kõrvuti suurriikide võimupoliitika masendavate pööretega. Ta polemiseerib ka nende soome ja eesti ajaloolastega, kes väidavad, et Eesti oli ise oma okupeerimises süüdi ning et Päts ja teised sõjaeelsed riigijuhid müüsid oma rahva ja riigi maha.
Raamat “Soome lahe õed. Vaadates teiste valu” valmis vahetult enne 4. augustil toimunud Võtikvere raamatuküla päeva ning selle esitlus toimuski Võtivere pargis Imbi koduküla rahva ja kaugemate külaliste ees.
“Olen väga õnnelik, et sain seda raamatut esitleda just Võtikvere raamatukülas, mille loomisel ja arendamisel ma ise eestvedajaks olen olnud,” ütles Imbi Paju. “Oma raamatuga tahtsin muu hulgas esile tõsta nn naisajalugu, sest eesti naised on alati väärikana oma meeste kõrval seisnud ja olnud ühiskondlikult niisama aktiivsed.”
Imbi Paju “Soome lahe õed. Vaadates teiste valu”
Toimetanud Maris Makko
Kujundanud Marko Russiver
248 lk
Ilmunud OÜ Hea Lugu kirjastamisel aastal 2012
Esmaesitlus toimus 4. augustil 2012 Võtikvere raamatuküla päeval
Esmatrükk ilmus eestikeelse käsikirja põhjal
Lotta Svärd oli Soomes 1920–1944 tegutsenud naisvabatahtlikest koosnev riigikaitse tugiorganisatsioon, mis sai nime Johan Ludvig Runebergi luuletuse järgi. 1930. aastal oli organisatsioonil 60 000 liiget, 1944. aastaks tõusis liikmete arv 242 000ni. Pärast Jätkusõda saadeti Lotta Svärd Nõukogude Liidu survel laiali.
Lotta Svärdi eeskujul moodustati Eestis 1927. aastal Kaitseliidu naisorganisatsioon Naiskodukaitse. See likvideeriti 1940. aastal ja taastati 1991. aastal.
RIINA MÄGI
