Lendlause “Räägi inimesega” sai mäletatavasti inspiratsiooni telefonireklaamist ja on nii-öelda paroolina tarvitusel tänini, kui soovitakse kellelegi meelde tuletada, et mitme probleemi lahenemisel on võtmeküsimuseks suhtlemine ja oma mure kurtmine.
Möödunudkevadise eurolaulu pealkiri on aga teatavasti “Kuula” ja sedagi üleskutset oleks inimlik sagedamini järgida.
Ühest kõrvast sisse, teisest…
“Kas sa siis ei tea, milleks inimesele kaks kõrva on loodud,” ütles mu sõbranna kord naerdes, kui ärakuulamisest juttu tuli. “Ikka selleks, et jutt ühest kõrvast sisse, aga vajadusel kohe ka teisest välja pääseks.” Temal tuleb nimelt vahel ette, et kui ta oma kaugemal õppivale pojale helistab, et teada saada, kuidas teismelisel koolis läheb ja kas tal midagi süüa on, siis võib poiss talle muule jutule lisaks pika ja vaimustusest säriseva loengu pidada, mille poolest üks arvutiprogramm teisest tunduvalt parem on jne, jne…
“No tühjagi ma neist asjust taipan, aga kuulan nii-öelda humanitaarabi korras ära. Las laps räägib,” nentis asjalik ema, soovitades mulgi vajadusel oma kõrvade arvu meelde tuletada, kui korduvaid ja teinekord mõttetuidki tekste kuulata tuleb, mille eest jalga lasta ei saa või ei sobi.
Kahtlemata tuleb kõigil aeg-ajalt seda ette, et justkui kuulad, aga midagi ei kuule, kas siis meelega või hajameelsusest.
Mõne kaaskodaniku puhul täheldad aga, et tema kuulmine on vahel ikka kurvastavalt valikuline.
Ühelt poolt on see inimene kõiketeadja ja loeb ette nagu raamatust, kui kehv kodu oli lapsepõlves mõnel praegu väga tuntud väga tublil inimesel, palju ta enne mõistlikuks saamist viina võttis… Laob veel bibliograafilised andmedki üles, millise ajakirja millises numbris selle kohta kirjutati, millises sensatsioonisaates räägiti…
Aga kui selliselt elavalt klatšientsüklopeedialt pärida, kas ta on kuulnud või lugenud mõne omakülainimese või kunagise kooliõe lapse edusammudest teaduse vallas, muusiku või näitlejana, siis… no löö või maha – ei ole tõesti kurja undki näinud!
Tõsijutt, millest siis elatuksid ja kuidas saavutaksid oma tiraaži teatud masti ajalehed-ajakirjad, kui halvad, veel parem, õudsed uudised meie meeli enim ei köidaks. Sest head ja helget avalikustada on justkui keerulisem?
“Põhimõtteliselt kirjutavad ajalehed sellest, mis inimestele meeldib – inimestele meeldib näiteks taga rääkida, arutada õnnetusi, kuritegusid, näha teiste valu,” nentis jaanuarikuu Elukirjas Tõnu Õnnepalu. Temaga, kes nii kirjanduses kui ajakirjanduses kodus, tuleb paraku nõus olla. Sellised me kahjuks oleme, aga kui uskuda psühholooge, siis on igasugune uudishimu ja mälu, ka negatiivne, ükskõiksusest etem.
Varesele valu, harakale haigus
Lisaks uudishimule on aga meil olemas himu rääkida, oma muljeid jagada, mõtteid avaldada, ka kurta.
Selleks on aga teadagi vaja teist hingelist. Paljudel, eeskätt vanemaealistel, ei ole ju küljes kummalisevõitu harjumust kogu oma päevakava hommikusest hambapesust uinumiseni arvutis blogida.
Aga kui inimene rääkida tahab, aga kuulajat omast käest võtta pole, isegi mitte sellist, kes kuuldu teisest kõrvast välja saadab?
Kes aeg-ajaltki näiteks Vikerraadio Huvitaja-saadet kuulab, see on kindlasti märganud, et on teatud nii-öelda huvirühm, kes alati saatesse helistada püüab, olgu teema milline tahes. Ja kuigi saatejuht telefonist asjalikke ja teemassepuutuvaid küsimusi ootab, kuuleb ta neid harva. Kui kõne all sporditraumad, kasutab üks vanahärra juhust ja hakkab oma sportlikke saavutusi üles lugema, kui räägitakse hasartmängusõltuvusest, saab liinile asjatundja lotomängu alal, kes nõuab, et saate külalisesineja kohe kontrollima läheks, kus sohki tehakse. Ja kui teemaks mõni tõbi, siis võite enam-vähem kindel olla, et õnnelik liinilepääsenu kogu oma elu- ja haigusloo sõimeeast pensionipõlveni ära rääkida püüab.
Tüütu tõesti, aga kui järele mõelda, siis mitte põrmugi naljakas. Sest ju pole siis neil ja tuhandetel taolistel, kes kõikjale helistavad ja kirju saadavad, kellegagi rääkida. Kardetavasti on selle rahva hulgas neidki, kes tohtri jutule pääsedes ka kõigest muust, mitte vaid tõvest pajatavad, sest oma emotsioonid on ju vaja kusagil maandada. Mõni kuu tagasi, kui meditsiinitöötajate töö- ja rahamured eriti aktuaalsed olid, kurtis üks perearst raadiosaates, et tal on raske oma patsientidega toime saada, ka siis, kui nimistu lüheneb, sest nad tunnevad teda ammu ja tahavad nii palju rääkida…
Hiljaaegu tehti järjekordseid statistikanumbreid uurides kindlaks, et Eesti inimene käib keskmisest sagedamini arsti juures, eriti aktiivsed on ses osas naisterahvad. On’s tõesti seegi tingitud suhtlemisvaegusest?
Aastakümneid Maarja-Magdaleenas jaoskonnaarstina töötanud doktor Talussaar, kes sügisel rahvalt tänutäheks nimelise pingi sai, tunnistas telekaamera ees, et haigel aitab terveneda eelkõige tema usk arsti ja tema ravivõimesse, rohtude osa on imeväike. Järelikult – tema suutis inimesi ära kuulata ja tema teadmisi usaldati. Temalt saadi abi ja see on paljudel siiani meeles. Meenutagem siinjuures sedagi, et haiget saanud kohale puhumine ja lausumine “varesele valu, harakale haigus” pole tegelikult tühi kombetäitmine, vaid suhtumisel ja sõnal on suur jõud.
Kel haiglas või hooldekodus lähedase või hea tuttava voodiveerel istuda on tulnud, see teab, et kui ka põdeja meel külalise tulles mustemast mustem, paraneb see tunduvalt, kui ta oma vaevuste ja painete üle kurta saab. Kui hädad välja räägitud, saab jutu temaga rõõmsamatele teemadele juhtida. Ja külastaja palk sünge paiga väisamise eest on lamaja endisest pisutki säravam silm.
Ehk saaksidki inimesed üksteist rohkem aidata sellega, et nad teise mure lihtsalt ära kuulaksid. Kohe lausa nii, et mõtleksid kaasa, id teemakohaseid küsimusi, laseksid rahulikult rääkida. Nõu enamasti ei oodatagi, teise hingekoorem saab kergemaks ja sellest on abi…
i
KAIE NÕLVAK
