Tööeas inimese üks suuremaid hirme on tööst ilma jääda. Selle vastu pole keegi meist sajaprotsendiliselt kindlustatud. Ja kui ebaõnn tabab, on tark olla oma saatusest suurem ning hakata aktiivselt tegutsema, et endale uus rakendus leida.
Koduüksinduses arvutimonitoriga tõtt vaadates ja tööpakkumislehekülgedel surfates ei jõua aga pahatihti kuigi kaugele. Sel moel võib kõrgharitugi lõpuks järeldusele jõuda, et ta isegi seafarmi operaatoriks ei kõlba, sest sinnagi on soovijaid must miljon. Nii süveneb masendus ja ajab juuri lootusetus. Enesekindlust, mis tööintervjuul hädavajalik, pole enam ollagi.
Seepärast on vägagi teretulnud Eesti Töötukassa käivitatud tööklubid, mis meie maakonnaski tegutsevad. Seal saab tööta jäänu tuge ja kogemusi mitte ainult juhendajalt, vaid ka oma saatusekaaslastelt. Omandatakse tööturul edukalt käitumiseks vajalikke oskusi, põrmugi vähem tähtis pole aga võimalus suhelda, muljeid vahetada, ehk pisut kurtagi. Nii kosub enesehinnang ja laieneb suhtlusring. Räägi inimesega, see aitab alati, oleme ju kõik korduvalt kogenud.
8. veebruar 2011
