ViljandimaaltPilistvere lähedalt pärit ajakirjanik Taavi Libe äratab igal hommikuleestimaalasi Vikerraadio vahendusel ning on teinud seda aastaid. Muu hulgas onta lõpetanud Põltsamaa gümnaasiumi.
Mõte Põltsamaa gümnaasiumi õppima asuda sündiski pärast põhikooli lõppu. Oma kooliaega meenutab ta heldimusega. „Mul oli väga tore klass ja Põltsamaa gümnaasiumist on väga head mälestused. Tegime igasuguseid toredaid asju, oli huvitegevust ja head õpetajad,“ kiidab ta. Ühtlasi oli tema klassiõde Sandra Alusalu, kes on Jõgevamaa uisukuninganna Saskia Alusalu õde. „Ma ise muidugi ei uisuta, aga Saskia tegemisi jälgin. Ta on väga tore inimene, mul on hea meel, et ta olümpiamängudel nii hea tulemuse sai,“ kiidab Taavi.
Ajakirjanikuks juba väiksena
Ajakirjaniku ametist unistas Taavi Libe juba väiksena. „Ega ma midagi muud ette ei osanud kujutada. Nii kaua, kui mäletan, tahtsin ajakirjanikuks saada,“ meenutab Taavi. Eriti meeldis talle toona mõte spordivõistlustel käimisest ja nende kajastamisest.
„Enne hommikuprogrammi olin mitu aastat sporditoimetuses. Spordiüritustel kohalolemise töö on ära tehtud nii palju kui soovisin. Käisin nii tali- kui ka suveolümpiamängudel. Nüüd huvitavad mind ajakirjanduse juures pigem teised asjad, näiteks kohtumine huvitavate persoonidega. Raadioajakirjaniku töö on väga põnev, ma ei kahetse kindlasti midagi,“ nendib ta.
Vikerraadiosse sattus 2010. aastal Tartu ülikooli ajakirjandus- ja kommunikatsiooni eriala lõpetanud Taavi Libe juhuslikult. „Kui läksin Tartu Ülikooli ajakirjandust õppima, siis sattusin ühele kuulutusele, kus otsiti Tartu ERR-i stuudiosse uudistetoimetajat. Mind võeti tööle ja sain sealt hea ettevalmistuse. Siis hakkasin spordiuudiseid tegema ja sujuvalt läks asi edasi. Ma ei saa öelda, et mul oli konkreetne huvi just Vikerraadio vastu, aga nii see on läinud,“ meenutab Libe.
Varajane ärkamine on raske
Esmaspäevast neljapäevani eetris olev Taavi ärkab igal saatepäeva hommikul kell 4.30. „Ma ei hakka üldse vastu vaidlema, et see on selle töö juures üks kõige jubedam, et tuleb nii vara ärgata. Samas on vaieldamatu see, et raadio puhul on hommik prime time ja kui tahad raadiosaadet teha, mida inimesed kuulavad, siis ongi hommik kõige kindlam. Õhtutundidel ma saadet teha ei tahaks, see mind ei paelu,“ märgib ta.
Magama läheb saatejuht enne saatepäeva kümne või üheteistkümne ajal õhtul. „Ma ei ole kõige parema unega. Eks rütm ole und rikkunud ja ma olen lapsest peale olnud üsna kehv magaja. Eks katsun nädalalavahetusel järele magada,“ nendib Libe.
Seda, et nooremad saatejuhid tõmbavad ka rohkem nooremaid kuulajaid, Taavi kinnitada ei saa. „Täpset statistikat selle kohta ei ole, aga üldiselt vist on nii, et pigem tahaks kuulata endaealist või nooremat,“ arvab ta.
Igal hommikul 5.30 algav Vikerhommik nõuab aga teatavat ettevalmistust. „Hetkest kui stuudiosse jõuan ja saate lõpuni on viis tundi. Umbes viis tundi läheb ka ettevalmistusele, võib-olla rohkemgi. Kõigepealt tuleb mingid teemad välja noppida, mõelda, kas need on piisavalt head, siis intervjuud kokku leppida ja teema ette valmistada. Ma arvan, et see on umbes nagu ajalehes, kuigi ma pole päevagi lehes töötanud,“ mõtiskleb Taavi Libe.
Riiast taksoga otse saatesse
Kuid nii nagu ka otsesaadetes, võib ka raadios aeg-ajalt midagi valesti minna. Üks märkimisväärsemaid juhtumisi oli selle aasta märtsis, kui Londonist Tallinnasse lendama pidanud Taavi planeeritud lennust lume tõttu maha jäi. Seetõttu pidi ta Tallinnasse tulema läbi Riia, kuid lennuk sai jäätõrje tõttu õhku tõusta planeeritust kaks tundi hiljem. Seega pidi Taavi Riiast Tallinnasse sõitma taksoga, et õigeks ajaks eetrisse jõuda. Ja 5.31 oligi ta eetris olemas. „Eeter seetõttu ei kannatanud. Tunduvalt ekstreemsem on see, kui eetriarvuti kokku jookseb ja pildi eest viskab ning tuleb restart teha. Samal ajal peab rääkida, sest mikrofon on ainus asi, mis töötab. Selliseid asju ikka juhtub ja kui sellest huumoriga välja tuled, siis on kõik hästi. Igas eluvaldkonnas juhtub äpardusi, see pole häbiasi, kui midagi juhtub,“ märgib ajakirjanik.
Kuid hoopis suurema apsakana toob Libe välja midagi muud. „Peamine on see, kui teemakäsitlus on igav. Veel hullem on siis, kui raadioajakirjanikku ennast ei huvita teema, millest ta räägib, siis ei ole mingit lootust, et kuulajal huvitav oleks.“
„Ma arvan, et meil Eesti meediaruumis, peamiselt raadio- ja teleruumis arvustatakse seda, kas kellegi hääletämber on hea või kas kellegi eesti keele reeglid on õiged. Aga seda väga ei arvustata, kas keegi teeb saateid igavalt või põnevalt, kuid minu arvates on see kõige olulisem. Ma loodan, et ühel hetkel jõutakse ka selleni. Raadio ja tele oleks Eestis märksa parema tulevikuga, kui keskendutaks sellele, kas suudetakse teemasid hästi käsitleda. Võib-olla on see mingi igand Nõukogude ajast, mil võis vaid teatud asjadest rääkida. Ja kuna teati, et see, mida teles või raadios räägitakse, on läbinud tsensuuri, siis oli kergem kuulata, kas inimene räägib puhtalt või hästi. Nüüd elame vabas Eestis ja loodan, et hakatakse keskenduma hoopis sisule. Ja ka ajakirjanikud peaksid sisule keskenduma. Olen tihti kuulnud, et öeldakse, et saade on küll hästi tehtud, kuid sisu on igav ja teemad pole piisavalt läbi mõeldud,“ sõnas Libe.
Seda, kuidas saated nii teles kui ka raadios põnevamad oleks, peab Libe kõige olulisemaks just teemasse süvenemist. „Oluline on see, et teema ajakirjanikku ennast huvitaks. Kui teed intervjuud, siis küsi neid küsimusi, mis ennast ja kuulajat-vaatajat huvitab, mitte neid küsimusi, mis tunduvad viisakad või olulised,“ leiab ajakirjanik.
Seda, et ta on vastamisi teemaga, mis teda ennast ei kõneta, on samuti juhtunud. „Õnneks aina vähem. Arvan, et teen aastas umbes 1000 intervjuud ja selliseid olukordi on olnud võib-olla üle 10,“ märkis ta.
Jälgib ühiskonda kaine mõistusega
Eestis ja maailmas toimuvat võtab ajakirjanik kaine mõistusega. „Millegi peale ma paanikasse ei satu, kuigi mingid teemad panevad kukalt kratsima või tekitavad hetkeks frustratsiooni. Aga ma saan aru, miks midagi tehakse, kirjutatakse või miks mingeid teemasid just nii käsitletakse. Ma arvan, et võtan kõike võrdlemisi külma kõhuga.“
„Kui eelmise nädala Indrek Tarandi juhtumit vaadata, siis ma arvan, et ilmselt on Eesti mingid poliitilised jõud tunnetanud, et jõuline või vali olla on populaarne,“ sõnas Libe, kes leiab, et sama tendents on ka maailma poliitikas. „Mind kurvastab selle juures see, et kui meie poliitilised jõud teevad seda häälte ja toetuse saamise eesmärgil, siis nad etendavad mingit rolli ning lollitavad sellega valijaid,“ leiab ta, märkides, et valimisedu nimel valijate teiste jõudude vastu üles ässitamine ei ole eetiline.
Kui Tarandi ja teiste ühiskonda lõhestavate teemade puhul süüdistatakse palju ka meediat, siis siin peab Taavi Libe oluliseks hoopis seda, et kogu meediat ühte patta ei pandaks. „Meil on viimaste riigikogu valimiste vahel tulnud palju valdkonnameediat, põhiliselt poliitiliste jõudude meediat. Ja kuna meil on tugev sotsiaalmeedia, kus on kõike lihtne jagada ja kus tavainimese uudiste tarbimine piirdubki sellega, et ta vaatab, kes midagi jaganud on. Siis ei saagi eeldada, et inimene teeb vahet, kas tegemist on kaalutletud ja professionaalse ajakirjaniku kirjutatud looga, või kannab see lugu mingit agendat. Kui tegemist on erakonnameediaga, siis on tarbijal raske vahet teha. Pigem tahaks, et inimesed, kes meediat tarbivad, mõtleks, kus portaalis lugu ilmub, kes loo on kirjutanud, kas lool on selgelt autor olemas ja kas ta on mingit poliitiliste või majanduslike jõududega seotud. Ja kui on, siis kuidas ja mis võiks nende agenda olla,“ märkis ajakirjanik.
„Tahaks, et inimesed rahulikumaks muutuksid ja ei oleks nii ärevil ning närvis. Tahaks, et nii poliitilised kui ka majanduslikud jõud ei külvaks inimestes hirmu ka mingite projektide suhtes. Suurte projektide puhul tasub küsida, kas see on rahvale kasulik ja kas see on keskkonnale kahjulik. Aga nendele küsimustele võiks rahulikult vastuseid otsida.“
Raadio ja paberlehed jäävad püsima
Möödunud nädalal lahvatanud teema munitsipaallehtedes kajastatud valimispropagandast tekitab samuti raadioajakirjanikus teatavat nördimust. „Kohalike ajalehtede puhul mõjub see kindlasti usaldusväärsusele. Samas on see kahe otsaga teema: ühelt poolt kohalikul tasandil mõistan, et inimene, kes mingis piirkonnas elab, tahab lugeda samas kandis tegutseva poliitiku mõtteid. Mäletan, kui aktiivselt kas või Põltsamaal ja Viljandis ilmuvaid lehti sirvisin. Ja kui hakkasid silma artiklid, mis tulid Tallinnast ning kui seal oli poliitik, kes isegi piirkonnaga kokku ei puutu, kuid talle on pühendatud terve külg, siis oli kindel, et ilmselt on sama juttu täis ka kõik sama päeva maakonnalehed, see on kurvastav.“
Lahendust Libe välja pakkuda aga ei oska. „Maakonnalehed on väikesed, ma ei kujuta ette, et nad oleks nii tugevad, et seda täielikult vältida. Ühel hetkel on see paratamatus. On tore, kui tänu sellele, et lehes on poliitartikleid, püsib leht üldse elus. Võib ju vaadata, et lehes on poliitilisi lugusid, aga samas on maakonnalehtedes nende kõrval ka väga olulisi ja häid lugusid. Kui valida, kas panna leht kinni või avaldada n-ö poliitilist sisuturundust, siis ma arvan, et leht võiks vähemalt ilmuda.“
Tänapäeva infoühiskonnas on raadio ja ka pabermeedia püsimajäämine raskendatud. „Raadio tuleviku osas ma arvan, et tulevik on vähemalt lühemas perspektiivis hea. Raadiot võiks mingil määral võrrelda vinüülplaadiga, mis oli vahepeal kadunud, kuid on nüüd taas populaarseks muutunud. Mulle tundub, et raadioga on samamoodi, samas on meil hästi levinud podcasti (taskuhääling – toim) kultuur. On palju neid, kes soovivad ise podcaste teha ja kuulata. Tänapäeva mobiilses maailmas liigume palju ja siis on ikka parem kuulata kui vaadata,“ arvab Libe, lisades, et raadiomaastikul toimuvad lähiajal muutused ning Eesti peaks selles osas nendega kaasas käima. „Lehtede osas ma ei oska öelda, arvan, et välja nad ei sure. Kindlasti on neile koht olemas, traagilisena ma seda tulevikku ei näe.“
Ka tulevikus meediamaastikul
Oma tulevikku näeb Taavi Libe endiselt meedias. „Kindlasti tahaks muid asju ka teha. Mulle väga meeldib raadios hommikuprogrammi teha, eriti mitmekülgset, kus on erinevad teemad ja lähenemised, aga tahaks ka teisi asju poovida,“ arvab ta. Ka tele peale on ta mõelnud. „Olen televisiooni natuke teinud nii toimetajana kui ka ekraanil olnud. Eks see oleneb ideest ja projektist. Lihtsalt sellepärast, et telet teha, sellepärast ma ei taha.“
Sügisest läks Vikerraadio saatejuht taas kooli. Seekord Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituuti. „Teen magistrikraadi, mis võtab kogu vaba aja. Õpin teleproduktsiooni. Kuna raadiot eraldi ei õpetata, siis selleks, et audiovisuaalset meediat ja režiid paremini tundma õppida ja vaadata, kuidas üks telesaade valmib,“ põhjendab Libe otsust taas õppima minna.
Õnneks võimaldab tööaeg värskel magistrandil töö ja kooli ühildada. „Kuna minu aktiivsed töötunnid on hommikusel ajal, siis on mul lihtsam kui kursusekaaslastel, kes käivad päeval tööl. Peamiselt on loengud ja praktikumid reedel-laupäeval. Vahepeal jään jänni, aga siis tõmban jälle mingi aeg järele.“
Kui varem sai Taavi Libe korra aastas Keenias jooksmas käia, siis nüüd on kool ja töö selle võimaluse veidikeseks ajaks pausile pannud. „Harrastan jooksmist enda lõbuks. Kuna mu väga hea sõber läks oma õpilasega Keeniasse treeninglaagrisse, kutsus ta mind kaasa. Ja mis seal Keenias ikka muud, kui joosta,“ meenutab Libe naerdes. Selleks et end vormis hoida, käib Taavi aga endiselt jooksmas ja jõusaalis. „Spordi tegemine on minu jaoks olnud võimalus oma mõtteid mõelda ja inimestest eemale saada, see on vaimne puhkus.“
Spordiga on ta aga endiselt sinapeal. „Püüan ikka spordiuudiseid lugeda, mingid alad pakuvad mulle rohkem huvi ja kui sobib ning pakutakse, olen ka artikleid kirjutanud. Sellel aastal tegin Eesti Televisioonis mitu ralliülekannet. Selliseid ühekordseid töid on põnev vastu võtta. Eelmisel aastal käisin Londonis kergejõustiku MM-i kommenteerimas,“ sõnas Taavi. Enim elabki ta kaasa kergejõustikule ja rallile. „Jälgin kõike, kus eestlastel vähegi hästi läheb. Korvpallist meeldib mulle NBA, olgugi et seal eestlasi ei ole.“
Parimaks sportlaseks peab ta siiski Ott Tänakut. „Peab ütlema, et kedagi teist on raske välja tuua. Ta on kiire ja sõidab hästi. Niivõrd pühendunud sportlast Eesti jaoks ei ole, kes oleks nii palju pildis ja kellele eestlased nii palju kaasa elavad.“
Taavi Libe
Sündinud 30. märtsil 1988 Lõhi talus Arjassaare külas Viljandimaal
Haridustee:
Kirivere põhikool
Põltsamaa ühisügmnaasium
TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureusekraad
TLÜ BFM-i Nüüdismeedia telesuuna magistrantuur (omandamisel)
Töökohad:
Alates 2007. aasta algusest Eesti Rahvusringhäälingus erinevatel ametipostidel.
2015. aasta suvest Vikerraadiohommikuprogrammi vastutav toimetaja ja saatejuht.
KERTTU-KADIVANAMB
