Puutsa talus Tõrve külas Puurmani lähedal toimetab Airi Külvet, kes on esitatud aasta põllumehe kandidaadiks 2020. Airi Külvet kasvatab Pedja luhal rohumaaveiseid, on tegev MTÜ-s Liivimaa Lihaveis ja Eestimaa lihaveisekasvatajate seltsis.
Puutsa on Airi emapoolse suguvõsa talu, millest kohta on kõige vanem kaart säilinud aastast 1684.
1995 tuli Airi Külvet pärast Tallinnas keskkooli lõpetamist Puutsale vanaisale seltsiks. Ta võttis majapidamise üle, pidades esialgu kuni viit lüpsilehma ning jõudis tasapisi lihaveisekasvatuseni. Airi on õppinud Luua metsanduskoolis ja magistrikraad loomakasvatuses on põllumajandusülikoolist.
Praeguseks on loomi umbes poolteist sada – kuus erinevat karja. Umbes sellepärast, et praegu on poegimiste aeg ning iga päev võib tuua muutusi numbrites.
„Korra päevas peab ikka vaatamas käima. Neid, kes on poegimas, veel tihemini. Nad on mul sätitud nii, et saan hommikul ja õhtul, kui lapse lasteaeda viin või toon, sealt läbi käia,“ rääkis Airi Külvet.
„Kui on vaikus, on tavaliselt kõik hästi, kui on mingi ammumine, siis ilmselt midagi toimub. Suurim hirm on, et mõned kuhugi tee peale kõndima lähevad,“ lisas ta. Karjakoplitel on ümber elektrikarjus, aga kui mõni metsloom sealt läbi jookseb või keegi käepidemest lahti unustab, siis elektrit enam ei ole. „Seda ei näe ka, tuleb käia tester käes ja aedu kontrollida,” selgitas Külvet.
Selle peale kulub päevas omajagu aega, aga see on veisekasvataja meelest tore tegevus. „Paberimajanduse, mis ma oma projektide juures teen, vahetaks hea meelega lehmade juures jalutamise vastu,“ nentis ta.
Millega tegelete?
Kaks kolmandikku minu päevast läheb nende mitme projekti, millega tegelen, kirjadele vastamisele. Praegu on minu juhtida kolm projekti, millest kaks on PRIAga seotud.
Üks on Innovatsiooniklaster 2017–2022.
Euroopa liidu rahadega toetatakse altpoolt üles tulevat innovatsiooni. Kui talunikud, nii-öelda tootjarühm, tunneb, et neil on mingi mure, leitakse teadlasest partner ja pannakse projekt kokku ning Euroopa liit rahastab seda. Selles on praegu viis alateemat, millega tegeleme. Nagu ikka Euroopa asjad, tahab seegi senditäpsusega planeeritud kulutusi nii teadlastelt kui talunikelt ning täpset vastavalt kavadele tegutsemist.
Millega tegeleb MTÜ Liivimaa lihaveis, mille eesotsas olete?
Eesmärk on propageerida rohumaalihaveisekasvatust. Koostatud kvaliteedikava, milles on pisut kõrgemad nõuded veise heaolule, kui mahetootmises või tavatootmises tavaks. On grupp talunikke, kes neid nõudeid järgib. Euroopa liidu poolelt on selle kvaliteedikavale ette nähtud turundamisraha. Iva selles, et haritud ja teadlikul tarbijal peab olema võimalik ka sellist liha osta. Eestis on praegu võim kaubanduskettide käes ja selle, mida eestlane sööb, otsustavad ära umbes 10 inimest – kaubanduskettide ostujuhid. Meie kavas oli üks mahukas osa ostujuhtide koolitamisel.
Kui ka kõik teavad, mis on rohumaaveise ja nuumfarmi veise liha vahe ja eelistavad toituda mõistlikumalt, aga kui ostjuht vaatab, et liha on liha, ja tooteid on palju, miks võtta seda Liivimaa lihaveist kui teised pakuvad odavamalt. Et teiste toodetes pole grammigi eestimaist veiseliha, pole argument, sest lipumärk on ju peal. Kui need inimesed ära veenda, siis jõuab õige kaup ka tarbijani. Kindlasti saab Liivimaa lihaveise toodangut Selverites kui on kampaania, muidu aga vähem. Tallinna suuremates poodides on see tõenäolisem.
Kust saab rohumaa veise liha?
Pool Liivimaa lihaveise tootest läks restoranidesse. See kadus nüüd koroonaga päevapealt, aga tasapisi taastub jälle.
Liivimaa lihaveis müüs eelmisel aastal umbes 1000 maheveise liha, mis pole väike kogus. Oma farmist müüsin lihaks umbes 30 looma, see on umbes 9 tonni liha. Osa loomi müün tõuloomadena ka.
Sageli kuuleme, et veiseliha peaks vähem sööma. On see nii?
Küsimus ei ole mitte veiselihas, vaid küsimus on, millise veise liha. Eestis süüakse punast liha vähe. Mõnes mõttes peaks seda küll veel vähem sööma, sest palju süüakse töödeldud liha, vorste, sinke ja niisuguseid asju.
Selle asemel, et iga päev sinki või vorsti järada, võiks süüa paar korda nädalas ja kvaliteetset liha. Enamik Eestis vorsti sisse minevast toorainest ostetakse sisse ikka külmutatult. Tuleb ta siis Poolast või Rumeeniast, aga mis seal tegelikult sees on, keegi ei tea.
Punase liha ökoloogiline jalajälg sõltub sellest, kuidas loom kasvab. Eestis pole ühtegi nuumafarmi, õnneks, ja loodetavasti keegi ei tee ka. Nuumafarmi ostetakse vasikad võõrutusealisena. 6–7-kuusena transporditakse nad nuumafarmidesse. Eesti vasikad suures osas Türgi farmidesse. Sõidavad rekadega 5000 kilomeetrit. Aga Türgis pole lokkavaid rohumaid, kus rohusööta varuda, seega sööt veetakse järgmiste rekadega sinna.
Suurtes nuumfarmides tekib sõnnik, me ei tea, kuidas Türgi seda majandab. Sõnnik on kuldaväärt asi, kuid kui teda on ühes kohas palju, siis on ta pigem risk ja probleem. Selleks, et liha kasvatamine oleks seal efektiivne, on loomadel farmides ruumi vähe, võib-olla umbes 2 m² looma kohta. Loomi söödetakse teraviljaga segatud kontsentreeritud siloga. Teravilja ei peaks ju üldse veisele söötma.
Mis on rohumaaveise puhul teisiti?
Veis, kes minu talus suvel sünnib, sööb talvel küll silo. Järgmisel suvel on ta rohumaal, kus ta ei võta ära, vaid annab juurde. Sõnnik, mis sinna kukub, ei ole kontsentreeritud ja tekitab elupaiku juurde.
Selleks, et CO² seotaks, peab miski asi kasvama. Taim, mida rohkem loom teda sööb või kärbib, seda rohkem ta kasvab. Tänu roteeritud karjatamisele seob rohumaa kogu aeg süsinikku. Sügiseks on loom n-ö valmis, ta on oma töö teinud, karjatamisel on tekkinud elupaiku juurde lindudele, kahepaiksetele ja putukatele.
Selle tulemusena on selle liha väärtus palju suurem kui tema proteiini ja valgu muude mineraalide väärtus, lisaks lihale on tekkinud väärtus keskkonna jaoks.
Kus võiks Eestis niisugust karja pidada?
Eestil on eeliseid, meil on alakarjatatud rohumaad, ligi 800 000 hektarit hooldamata puisniite, mis varem olid kasutusel. Loomade arv on kolmekümnendatest vähenenud kolm korda või rohkem.
Varasema miljoni karilooma asemel on Eestis koos lihaveistega vast 300 000. Piimaloomi näeb harva karjamaal, ainult väikesed piimafarmid karjatavad.
Kipub olema nii, et alles jäävad efektiivsemad, aga mida efektiivsem oled, seda suurem on sinu keskkonnamõju. Mitmekesised ja loodushoidlikud on väikesed majapidamised.
Euroopa liidu toetuste mehhanism on meeletult aeglane. Nüüd on jõutud talust taldrikule lähenemiseni ja tahetakse toetada väiketootjaid. Meil on neid väga vähe järel ja suured põllumajandusorganisatsioonid võitlevad selle vastu hirmsasti, nagu kuulda. Loodame, et Euroopa liit saab siin positiivselt mõjuda.
Milline on maheda loomakasvatuse mõju mullastikule?
Mahetootmises on asi tasakaalus, ei saa toota mahedalt, kui ei pea karjatavaid loomi ning pole sõnnikut. Ilma selleta lõpuks kurnad maa välja ja see ei ole enam mahe. Veis on üks oluline mullaparandaja, et taim saaks kasvada.
Praegu paistab nii, et meie teravilja- ja suurtootmine tarvitab ära saja aasta tagust mulda, mis on tehtud tänu miljonile kariloomale, kes Eestis kunagi elasid. See ei kesta lõpmatuseni. Eesti mullad kaotavad sõnnikupuuduse tõttu oma kvaliteeti. Kui sõnnikut ka on, siis see pole enam tahke sõnnik, vaid läga, milles lämmastikuühendid on kergesti lenduvad ning kui selle mulda viimise protsessis eksida, jõuab see kergesti põhja- või pinnavette. Tahke sõnnikuga seda hirmu ei ole.
ANDRA KIRNA
