Tallinna tüdruk Airi Külvet otsustas enam kui kümne aasta eest suurlinnatuledega hüvasti jätta ja hakkas elama Puurmani vallas Tõrve külas oma vanaisa talus. Praegu saab talu sissetuleku lihaveistest, lähitulevikus on plaanis loodushariduskeskuse rajamine.
Miks isu elust pealinnas täis sai ?
Võin tõesti enda kohta öelda, et tulen Tallinnast ja pärinen saastatud keskkonnast. Rikutud õhk ja müra hakkasid aga ära tüütama, igatsesin midagi muud. Kui vanaisa igavikuteele lahkus, otsustasin tulla tema koju perenaiseks, see oli 1995. aastal. Meie talu on aga rajatud juba 1856. aastal.
Kas vanaisa jõudis olla nii taluperemees kui ka kolhoosnik?
Jah, vastavalt riigikorrale nii ühte kui teist. Majandis töötas vanaisa Artur Kreis tubli loomakasvatusspetsialistina ning rajoonileht Punalipp kirjutas temast ka loo “Mees nagu kauboi”.
Kuidas nüüd ise maaeluga kohanenud olete?
Maal paranes tervis, hingamine ja kogu olemine läks hoopis kergemaks.
Haarame nüüd härjal ehk lihaveistel sarvist — eelkõige nende pärast sai Teie talu vaatama tuldudki.
Kõigepealt kasvatasin piimakarja, mis osutus aga nii väikeses mahus majanduslikult ebatasuvaks. Eelmise piimakriisi ajal langes ju piima hind ühele kroonile. Nii hakkasingi viis aastat tagasi lihaveiseid pidama. Alustasin olemasolevate lehmade paaritamisest lihaveistega. Tõsisemalt tegelen lihaveiste pidamisega viiendat aastat ja praeguseks olen tõuloomi juurde ostnud ja karja suurendanud.
Kui arvukas on Teie lihaveisekari ja milliseid tõuge kasvatate?
Kari on 46-pealine, sinna kuuluvad ka noorloomad ja vasikad. Eestis kasvatatakse üldse ühteteist tõugu lihaveiseid. Laiemalt on levinud viis tõugu ja ka minu karjas on viie erineva tõu ristandid. Kõige rohkem on mul Simmentali ja Limusiini tõugu loomi, samuti mõned Belgia sinise ja Aberdiin-Anguse ristandid.
Milliste tunnuste põhjal võiks zootehnikas võhik erinevad tõud ära tunda?
Maailmas kõige tuntumaid Herefordi tõugu lihaveiseid kasvatatakse viiekümnes riigis. Hereford oli ka tõug, mis seitsmekümnendatel aastatel esimesena Eestisse jõudis. Nende tõutunnuseks on valge pea ja kõhualune ja valge triip turjal. Värvus on enamasti tumepunane.
Aberdiin-Angus on populaarseim tõug Põhja-Ameerikas, Suurbritannias, Argentiinas, Astraalias ja Uus-Meremaal. Erineavalt Herefordist on Angusel peen luustik. Loomad on keskmise suurusega, kompaktsed, laia selja ja turjaga. Värvuselt mustad ja nudid.
Limusiini tõugu lihaveised on põhiliselt sarvilised, kuid tänapäeval leidub ka nudisid. Eestisse on puhtatõulisi Limusiine sisse toodud Soomest, Ungarist, Shveitsist ja Taanist. On hetkel kõige kiiremini arvukust koguv lihaveisetõug. Simmentali värvuses domineerib punavalge, Ameerikas kasvatatakse ka musti ja punaseid. Täiskasvanud loomad on suured, pika kere ja võimsate lihastega.
Kes on eredamad ja atraktiivsemad isiksused Teie karjas?
Oi, iga loom on väga huvitav isiksus. Karja juht on teenekas ja veetlev lehm Saara.
Karjas on ka Simmentali tõugu Shveitsist pärit sugupull nimega Carlito. Carlito on tõeline dzhentelmen.
Kuivõrd erineb lihaveiste söötmine piimalehmade omast?
Põhimõttelisi erinevusi polegi. Algul arvati, et lihaveised on toidu suhtes leplikud loomad, keda võib lihtsalt põõsasse nosima saata ja küll nad seal ise kasvavad. Tegelikult varutakse ka neile silo ja heina. Erinevalt piimalehmadest ei anta aga täiskasvanud lihaveistele jõusööta. Seda saavad vaid vasikad ja noorpullid.
Kas lihaveised on pigem külma- või soojalembesed?
Lauta ei tarvitse neid talvel ajada ja ka lüpsilehmale pole iseenesest lauta vaja. Veisele peab olema tagatud vari tuule, päikese, vihma ja lume eest. Mul on selline varjualune karjamaale ehitatud. Lagipähe paistev päike on aga neile suurem oht kui külm tuul.
Kui tulus see töö on?
Piimalehmadega võrreldes on lihaveiste kasvatamine hetkel tulusam. Selles mõttes, et igapäevased kulutused tööjõule, masinatele, hoonete ja söödale on väiksemad. Piimaliitri hind on ju olematuks muutunud. Lihaveiste pidamiseks saab toetust ka Euroopa Liidust. Talul peab aga olema maad ja piisavalt loomi, et saada pindalatoetust. Kui täpsemalt rahast rääkida, siis normaalse sissetuleku tagamiseks peaks aastas müüma viisteist veist. Iga võõrutatud noorpulli müügist saab umbes 6000 – 8700 krooni.
Kuhu oma lihaveiseid turustate?
Noorpullid müün nuumafarmidele, kes tahavad samuti lihaveiseid kasvatada. Täiskasvanud lehmad ja nuumatud härjad müün aga Rakvere Lihakombinaati.
Kas olete ka ise oma loomadest praadi valmistanud?
Seda mitte. Veise tapmine kodus on keeruline ja pole ka selle ala asjatundjaid. Pealegi on oma looma liha võrdlemisi ebameeldiv süüa. Küll aga olen maitsnud veiseliha, mis saadud taludest, kus pererahvast nõustamas käin. Tegelen ka selle tööga ja olen Eesti Lihaveiste Kasvatajate Seltsi juhatuse liige.
Milline on üldiselt huvi lihaveiste pidamise vastumeie maakonnas?
Praeguseks on Jõgevamaal juba mitmed arvestatavad lihaveisekasvatajad. Näiteks Lustivere kandis tegelevad sellega isa ja poeg Rünno ja Meelis Marmor, neil on geneetiliselt ilmselt parim Aberdeen-Anguse tõukari Eestis. Suurenev lihaveisekari on ka osaühingus Sadala Agro. Mõlema firmaga olen teinud põllumajandusmasinate teenuse osutamisel koostööd. See on väga oluline, sest minu talu on väike, mul pole võimalik ise kogu tehnikat soetada.
Kas ka lisatööjõud on talus vajalik?
Saan ise hakkama. Hiljuti ostsin ka väiksema traktori John Deer — nii-öelda naistetraktori, millel hobujõude sama palju kui Belarussil. Lihaveiste kasvatamine pole aga sedavõrd töömahukas, et peaksin kedagi tööle palkama. Abijõudu läheb vaja vaid paar korda aastas. Küll aga on praegu talus tööl ehitusmehed.
Mida ehitate?
Rajan seminariruumi ja õppeklassi. PRIA toetuse abil rekonstrueerin Puutsa talu Tõrve Loodushariduse Keskuseks. Plaanis on hakata korraldama kursusi lihaveiste kasvatamisest ja teistestki põllumajandusvaldkondadest, mis eelkõige seotud mahetootmisega. Samuti kavandan kunsti ja käsitöö alaseid õppepäevi. Kindlasti huvituvad paljud näiteks viltimisest.
Missuguste põhimõtete järgi talu rekonstrueerite?
Pean oluliseks säästvat renoveerimist ja soovitan seda entusiastlikult ka teistele. Väga kahju, kui keegi hakkab rehetoast palke saagima või täidab palgivahed taku asemel Makroflexiga.Vanade talude põranda- ja laelauad vääriksid kindlasti kasutamist, see on äärmiselt looduslähedane ja tervislik ehitusmaterjal. Vanaaegne palk ei pruugi küll alati sirge olla, kuid see polegi kõige olulisem. Kahjuks on keskmisel tänapäeva ehitajal säästvast renoveerimisest väga ähmane või lausa vaenulik ettekujutus. Mõned inimpõlved tagasi ehitati maju, mis kestavad tänase päevani. Kui varem pärandati majaehitamise tarkus põlvest põlve, siis nüüdisaegne ehitaja on oma „oskustest“ nii heal arvamusel, et ta ei viitsi ennast täiendada.
Meie vestlust kuulab Teie väike tütar, kui vana ta on?
Säde on veidi üle aasta vana, väga tubli ja uudishimulik laps. Säde on põline ja ilus eesti nimi.
Airi Külveti CV
*Sündinud 1977. aasta 14. aprillil Tallinnas
*1984 – 1992 Tallinna 55. Keskkool
*1992 – 1995 Tallinna 49. Keskkool
*1998 – 2000 Luua Metsanduskool metsniku erialal
*2002 – 2005 Põllumajandusülikool, bakalaureusekraad loomakasvatuse erialal.
*2005 Maaülikooli Veterinaar- ja Loomakasvatusinstituudi magistriõpe
*2001- 2002 töötas asendustalunikuna Soomes
*2005. aasta märtsist juulini oli Jõgeva Talupidajate Liidu juhatuse esimees
*2005-2006 Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu lihaveiste spetsialist
*2006. aasta aprillist Estonian ACB Vianco OÜ lihaveiste konsulent-logistik.
iii
JAAN LUKAS
