Vastu esimest septembrit käis Vooremaa külas Puurmani kooli direktoril Margus Kasel, kellel on au kasutada ilmselt kõige ilusamat koolidirektori kabinetti Jõgevamaal. Rääkisime elust, haridusest, muusikast ning Puurmani koolist.
Kus Te pärit olete, kus koolis käinud?
Olen Paides üles kasvanud ja keskkooli lõpetanud. Siis õppisin muusikaakadeemias Tallinnas. Hiljem lõpetasin Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) kõrgema usuteadusliku seminari. Praegu on pooleli doktorantuur Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Aga see ootab veel natuke. Doktoritööks teemaks valisin Uue Testamendi temaatika. Püha õhtusöömaaja lepingu tähenduse. Kuidas on seda mõistetud antiikajast saadik. Armulaud või püha söömaaeg on nii keskne sündmus või sakrament ja ma püüdsin sellele küsimusele oma kirikliku teoloogia perspektiivist vaadata, kuidas see mõte on Uue Testamendi raamatutes arenenud. Ja miks see on nii tähtis. See on küsimus, mis jääb õiguslikku sfääri. Leping, mis näitab ära, kuhu inimene lepingu järgi kuulub, kelle oma ta on ja mis on tema kohustused selle lepingu järgi. Usk on kohati väga ratsionaalne.
Kas Teie vanemad olid põlised paidelased?
Mul ema on üles kasvanud Jõgeva maakonnas Ruskavere kandis. Nüüd olen kokku puutunud tema tuttavate ja koolikaaslastega, nii et mingisugused seosed siinkandis on. Mäletan, et ema sõnul tundus Jõgeva talle veidi nagu tühi ja igav, võrreldes Tartuga, mis oli ikka ülikoolilinn.
Tänaseks leiab tema ka, et Jõgeva on sellest ajast palju arenenud. Kuigi see on huvitav, sest rahvastikuarv on ju vähikäiku teinud.
Isa on hoopis mujalt, nad otsustasid oma perekonna Paidesse rajada.
Mu ema ülikooli lõpetamisel jäi cum laudest puudu ainult partei ajaloo eksami neli. Ei saanud panna väga head selles aines inimesele, kes oli kirikliku mõtteviisiga, hoolimata sellest, et asjad oli tal selged. Ta suunati Paidesse õpetajaks, suunamise aja töötas koolis ära ja siis paluti tal ilusti lahkuda, et ta noori valele teele ei juhataks. Käisin samas Paide 1. keskkoolis. Tagantjärele olen pannud tähele nii mõndagi huvitavat, mida lapsena ei osanud märgata.
Tajusin õpetajate mingil viisil erilist suhtumist, aga see oli pigem positiivne. Ega mind sunnitud ka väga astuma ei oktoobrilapseks, pioneeriks ega komnooreks.
Möödunud aastal toimus kooli vilistlaste kokkutulek ja seekord oli kirikus jumalateenistus. Siis ma mõtlesin küll, et minu kool oli mulle just selle võlgu.
Ega Teil koolis raske käia ei olnud?
„Ei-ei! Mulle koolis meeldis, õppisin seal nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik – muusikat oli vaja teha. Õppisin Paide lastemuusikakoolis klarnetit. Tänu sellele olid igasugused bändid, orkestrid, esinemised ja kontsertreisid huvitavam pool asjast. Eks see oli ka põhjus, mis mind muusikaakadeemiasse viis.“
Mida õppisite?
Koolimuusikat. Olen sel alal ka töötanud paar aastat. Aegviidu koolis, see oli põhikool. Kõik need Mikud-Mannid ja saunatagused, mida pidin õpetama, ei pakkunud enam pinget. Läksingi usuteadust õppima.
Mu isa oli koguduse vaimulik ja vanaisa samuti. Nii et minus on kokku saanud nii õpetajast ema ja vaimulikust isa hoiakud. Eks see käib nii nagu Piibelehel ja Vestmannil, kord üks peal, kord teine. Küllap tuleb taas Vestmanni kord …
Pärast vaimulikku seminari töötasin mõned aastad Sillaotsa koolis Tartumaal. Õpetasin ajalugu. Seminaris oli usuteadus n-ö põhjaliku ajalookallakuga ja seotud kirikuajalooga, mis omakorda ei ole suures plaanis muud, kui Euroopa poliitiline ajalugu.
Sel perioodil kahtlesin tõsiselt, kas mitte minna õpingukaaslase eeskujul ajalooõpetajaks õppima.
Kuidas Jõgevale jõudsite?
Tulime perega Jõgevale elama, tulin Jõgeva baptistikoguduse vaimulikuks. Õpetama hakkasin siis ka muusikakoolis. Tegin seda viis-kuus aastat, koormus jäi kogu aeg väiksemaks ja nii ta lõpuks läks. Õpetasin saksofoni, muusikalugu ja üldklaverit. Saksofoni ja klarnetit olin ka muusikaakadeemias juurde õppinud. See tuli kuidagi loomulikult. Ega siin vist keegi ei osanud saksofoni õpetada.
Olete olnud ka erakõrgkooli rektor.
Mind kutsuti EEKBL kõrgema usuteaduse seminari rektoriks. See oli viieaastane ametiaeg ja väga põnev periood.
Kõrgem usuteaduse seminar on tegelikult väike, ühe konfessiooni kool. Meil on küll õppinud ka teistest konfessioonidest isikuid, minu ametiajal tegime lepingu Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liiduga, õpetame nende liikmeid ka. Ja ka muudest konfessioonidest õpilasi.
Kool on küll imetilluke, aga on erakõrgkoolina oma olemasolu siiski õigustanud. Omanik on EEKBL, mis tahab seda hoida ja hoolitseb finantspoole eest.
Haridusminister Aaviksoo, arvas kunagi, et kõrgharidusmaastiku tuleb usinasti korrastada. Läbisime mitu hindamist, kus saime osaliselt tunnustatud. Täielikult kinni panna ei olnud põhjust, meil polnud probleeme ostetud diplomite ega fiktiivse õppega, nagu mõnel teisel koolil. Nüüdse ministri ajal on hariduspoliitika muutunud ja kool sai tähtajatu tunnustuse.
Ei tea, kas oleksin julgenud sinna minna, kui oleksin teadnud, mis ees ootab. Alustasin aastal 2009, mil oli majanduskriis ja kooli eelarve sügavalt miinuses. Ei saagi aru, kas oli see julgus või teadmatus. See organisatsioon tuli uppumisest välja aidata ja see läks väga hästi.
Eestis saavad kristlased sõltumata konfessioonidest vist omavahel hästi läbi?
Jah. Ega kõik koguduse liikmed teiste konfessioonide koguduste omadega läbi ei käi või pole tohutut ühtset perekonnatunnet, aga koostöö on. Jõgeva linnas ikka teatakse, kes naaberkoguduses käivad. Vahel käiakse teiste koguduste piiblitundides. Linna sünnipäevade puhul oleme teinud ühiseid jumalateenistusi – Luteri, adventistide ja meie kogudus.
Kui rektori ametiaeg läbi sai, tulite Puurmani kooli juhtima?
Rektoriameti järel otsisin uusi võimalusi ja ega ma ei näinud ennast väljaspool haridust. Samal aastal, kui mul leping lõppes, tulin Puurmani kooli juhiks.
Rääkige Puurmani koolist.
Enne seminari rektori ametit olin olnud hästi lühikest aega Jõgevamaa maavalitsuse haridusametnik. Ametnikuna olin siin enne restaureerimist käinud ja seda kooli näinud. Kui direktoriks tulin, oli see imeliselt korda tehtud.
Kooli identiteet on väga suures osas seotud kooli töötamisega mõisas alates 1923. aastast, kui piirkonna koolid siia kokku toodi. Ja mõis on kogu aeg olnud olulisel kohal. Kuperjanovi siinviibimist teati ka nõukogude ajal. Olen lugenud endiste koolidirektorite peetud koolikroonikat. On tunda, et seda kooli kontrolliti nõukaajal väga tõsiselt ja intensiivselt, et võimalik rahvuslus välja juurida. Mõis on seda kooli liitnud ja kujundanud ning on selle aleviku süda. Suuremad ettevõtted, kes siin tegutsesid, on oma toimimise lõpetanud. Isegi vallavalitsus on ära kolinud.
Elu toobki kokku mõis, ehk kool, rahvamaja ja lasteaed. Mõis on nagu süda, kord kuus teevad rahvamaja inimesed siin ikka mõne kontserdi.
Meie kool oli mõisakoolide liikumise asutajaliige. Tollane direktor Toomas Annuk oli selle ühingu esimeses juhatuses. Ühenduses on ligi 50 kooli, arv on aja jooksul natuke muutunud.
Riik ikka mingeid rahasid suunas ühendusele ning unustatud mõisate päevad said sellest liikumisest alguse.
Leian, et mõisas kooli pidamine on omavalitsusel ikkagi hea võimalus hoida maja elus. Nagunii peab koolihoonet üleval pidama ja muidu oleks mõis veel lisaks kaelas.
Seda maja siin ei olnud vaja küll uuesti üle ehitada, aga kõvasti taastada. Õnneks olid mõned kohad hoones nõukogude ajal laudisega kaetud ja seal all suhteliselt heas korras säilinud seinatahveldused. Osa glamuurist oli ka nõukogude ajal nähtaval.
Vilistlased on meie kooli üle ikka väga uhked ja kõige enam võib-olla minu ealised vilistlased, nii 40ndates.
Puurmani vallavalitsus armastas oma kooli, panustas siia raha ja toetas igatpidi. Viielised lapsed said siin jõulutoetusi, seda kooli hoiti ja armastati.
Väga suur osa omavalitsuse ülesannetest on just hariduse korraldamisega seotud ja kui see jääb tegemata, on kahju suur. Kui organisatsiooni (kooli) armastatakse, siis ta areneb.
Kuidas Puurmani koolil praegu läheb?
Praegu on tulevik helge ja ilus. Kuniks on lapsi siin piirkonnas, on kool ka. Ma ei näe, et kool kuhugi ära kaoks. Praegu on välja käidud, et haridusreform piirduks Puurmanis lasteaia liitmisega kooli külge. See on nii kõigis valla pakutud praegustes mudelites. See tundub ka väga loogiline. Puurmani on ka asustusüksusena nii eraldiseisev. Meile tuleb õpilasi ka Laevast.Puurmani kooli lõpetajad lähevad gümnaasiumi ikkagi Jõgevale ja Tartusse.
Miks pigem Jõgeva kui Põltsamaa?
Jõgeva linn tegi omal ajal õige otsuse ja paigutas finantsid betooni. On korras ja uhke gümnaasiumihoone – täiesti teine kvaliteet. Lapsed käivad olümpiaadidel Jõgeval, näevad seda kooli ja see meeldib neile. Ta kutsub nii sisu kui ka vormi poolest. Jõgevamaa gümnaasiumi hoone Jõgeval ei ole selline hall keskmine. Samuti on Jõgeval moodne põhikool.
Kas õpetate Puurmani koolis ka ise?
Ma annan siin asendustunde kui vaja. Kõiki õpilasi tunnen nägu- ja nimepidi. Esimese klassi selgeks saamine võtab natuke aega, sest nendega on mul kõige vähem kokkupuutumist. Siin koore ka ei juhata, parimal juhul mängin aktusel klaverit.
Kui Puurmani kooli vilistlased oma kooli kaitseks välja astusid, nägin teid küll vallavolikogule esinemas, aga ma ei mäleta Teid rahvakoosolekult Puurmanis?
Selle koosoleku ajal olin planeeritud puhkusel ja Eestist kaugel – Surnumere ääres, kuidagi ei jõudnud tagasi. Arvan küll, et oleksin olnud kohal, see puudutas ju kooli, kus ma töötan. Muidugi tulid vilistlased direktori juurde küsima, et mis seis on. Ja sama loomulikult vastasin ma neile küsimustele. Vallavanemale ja kõigile rääkisin, mida minu arust on vaja teha.
Vilistlased tulid sellele, et pidurit tõmmata, ikka ise. Ega ma poleks omavalitsuse töövõtjana saanud ju ülestõusu hakata juhtima. Usun, et lahendus oli loogiline, vald võttis oma otsuse tagasi.
Iseenesest on koolipidajal õigus teha reforme ja kui raha läheb kõik majade ülalpidamiseks aga nende majade jaoks pole lapsi, on mure õigustatud.
Majandustöötajad viidigi nüüd kõik valla hallatava asutuse alla. Aga meil oli niigi koosseis minimaalne.
Mis ajast Te Jõgeval omavalitsusasjades olete kaasa rääkinud?
See algas vaikselt aastal 2005. Alustasin Jõgeva linna hariduskomisjoni liikmena, sinna kuulus ka mittevolikoguliikmeid. Lõpuks meelitas Viktor Svjatõšev valimistele ja nii see ongi nüüd läinud.
Kuulute Reformierakonda?
Isa ütles jah, et ärgu ma sellest kõvasti rääkigu … et pärast olengi see kole inimene, kes meil kõik ära rikub.
Ma arvan, meil on sellele tiitlile kõva konkurents.
Täpselt nii. Leidsin kuidagi, et mõtlemisviisid ja elust arusaamine Reformierakonna Jõgeva liikmetega haakusid hästi. Üks asi on erakonna nimi, aga olulisem oli, mis inimesed olid selle nime taga ja koostöösobivus oli määrav.
Kas kirikuõpetaja koht on poliitikas või mitte? Või võiks kirikuõpetaja peale selle, et ta on oma koguduse hingekarjane, olla ka avaliku elu tegelane?
See on äratundmise küsimus igale konkreetsele kirikuõpetajale. Kirikuõpetajate hulgas on vallavanemaid ja volikogude esimehi ka praegu. Ja ka ajaloos, see ei ole midagi uut.
Eks ta muidugi on keeruline. Aga kui oled vastutaval ametikohal, siis need ametikohad kõik täidavad seadust ja ma ei näe, et selles tekiks vastuolu, et sa kristlase või vaimulikuna oled sellisel ametikohal. Sa täidad ju seadust ja see on ju õige tegelikult.
Teine küsimus on see, et kui langetatud otsust lastakse paista ebaõiges valguses kas meedias või sotsiaalmeedias ja siis võib vaimulik küll sattuda ebamugavasse olukorda.
Kas suurem vastuseis võiks tekkida pigem koguduses või väljaspool?
Väljaspool vast nüüd enam ei ole vastuseisu või on see pigem just nagu poliitiliste vaadete pinnalt. Võib-olla koguduses mõnele pole meeldinud ka, aga mis parata. Eks nad on sellega leppinud.
Ajakirjandusega on mul väga head kogemused. Varem, kui pikemat aega olin volikogu esimees, siis Vooremaas kirjutas volikogu asjadest Mati Alev, kes oli väga täpne ja korrektne oma kajastustes. Pigem on keerulisem sotsiaalmeediaga.
Viimane ametiaeg Jõgeva vallavolikogu esimehena jäi suhteliselt lühikeseks?
Eks iga poliitilise rühmituse eesmärk ole võimule jõuda ja seda ei saa pahaks panna kui lähtume eeldusest, et võimule jõudmise eesmärgi taga on soov viia oma kavad ellu. Küsimus on selles, mis on see kava. Kas see on kava koduvalla arendamiseks või isiklik agenda. Kui viimane, siis see ei ole päriselt aktsepteeritav. Ma pole näinud „sooja koha hoidjaid“ poliitikas. Ega keegi ju heast peast kavatse minna avaliku elu tegelaseks „sooja kohta hoidma“? Ta saab ju igalt poolt tavaliselt nahutada, inimesel peab ikka ennekõike olema tahe midagi ühiskonna heaks ära teha. Võib-olla ma olen ka sinisilmne.
Aga kirikuõpetaja koolis? Palju seda, et oma teises elus olete kirikuõpetaja, koolis tunda on?
Algul vist peljati natuke ja mingid kõhklused olid. Aga olen selles majas lähtunud oma ametiülesannetest. Milliseid väärtusi ma endaga kaasa toon, see peaks küll üldinimlik olema.
Vaimulik ja koolidirektor ühes isikus polegi nii haruldane kooslus, neid on Eestis veel. Ma ei tea, kas see nüüd sobivus on. Muudelt erialadelt koolidirektoreid on ju ka.
Palvusi me ei pea. Ei pidanud ka Jõgeva linnavolikogus, kui selle esimees olin.
Aga võiks?
Tegelikult on vaja kõigil inimestel leida need võimalused kuidas oma hingehädadega toime tulla. Kui toime ei tule, siis järgnevad võib-olla küll mitte katastroofid või kataklüsmid, aga väiksemas mõõtmes olukorrad, mida tegelikult ei taheta. Kirik on üks selline koht, ja tegelikult ainuke, kus inimene saab lunastuse kogemuse. Psühholoogi juures ei ole võimalust kogeda andeks saamist või lunastust. Kardan küll, et kirikuvõõrad inimesed on mõneti vaeslapse osas, eriti just oma hingeküsimustes. Pingelisemates oludes tegutsevatel inimestel, ettevõtjad ja poliitikud näiteks, oleks küll vaja pihiisa või jumalasõna, mis nende hinge aitaks korrastada. Vabaneda mingitest koormatest, mis tegelikult on meil kõigil.
Usuõpetus koolis – peaks olema, võiks olla või pigem mitte?
Mina arvan küll, et ikkagi peaks olema. See õpetab oma vaimseid juuri tundma. Me oleme ühiskonnana ikkagi ära lõigatud neist ning seetõttu suhteliselt heitlikud, mis on muidugi nõukaaja pärand. Võiksime nüüd, täiskasvanud riigina, ausalt oma minevikku tagasi vaadata. Usuõpetus aitaks selles kindlasti kaasa. Usu- ja usundiõpetusega kaasneb üldse avaram pilk maailmale.
Ka eesti fraseoloogias on küllalt palju väljendeid pärit Piiblist, nende päritolu võiks ikka teada.
Kui paljudes koolides on niisugune?
Abikaasa andis usundiõpetust Jõgevamaa gümnaasiumis, aga ei jõudnud ikkagi n-ö kahte isandat teenida. Noored olid küll väga huvitatud usundiõpetusest. Seega praegu vist ainult Põltsamaa ühisgümnaasiumis, kus õpetajaks Markus Haamer.
Aga Eestis peaks olema ligi 40 kooli, kus on usu- või usundiõpetus. Isegi usundiõpetuse olümpiaad on olemas.
Milline on Teie pere?
Perekonnas on naine ja kaks last. Abikaasa on koduõde ja paljud hindavad teda väga, ta tunneb oma tööst suurt rõõmu. Tütar läheb Jõgevamaa gümnaasiumisse ja tegeleb võrkpalliga. Tiiu Õunap on ta välja koolitanud. Poeg õpib Jõgeva täiskasvanute gümnaasiumis.
Teid on sageli näha kikilipsuga, millest selline valik?
Eks minus ole ikka annus edevust ka, aplaus meeldib mulle väga, ei saa salata. Eriti koorikontsertidel. Loob helgema meeleolu. Me ei pea olema kogu aeg hallid ja tänapäeva inimesed lausa vajavad rõõmsat tooni ümberringi ja see seda võimaldab.
Seisate dirigendina Jõgeva kammerkoori ees, mis koorimuusikas see kõige-kõige?
Mulle meeldib klassikaline Lääne-Euroopa koorimuusika. Bachist Mozartini ja nii edasi. Mozarti ja Haydni missad. XX sajandist Penderecki, ekspressionistid ka. Autorid, kes oskavad muusikas kirjeldada suuri tundeid, sageli vanade ladinakeelsete kirikutekstide peale kirjutatud muusikas. See läheb mulle korda, nende tähendusväli on väga avar. Eks me oleme kooriga laulnud ka Pärdi muusikat. Pigem vokaalsuurvormid.
Aga ooperid?
Üks parimaid viimase paari-kümne aasta ooperielamusi oli mõned aastad tagasi Minskis, Minski rahvusteater esitas Giuseppe Verdi „Nabuccot“. See oli väga võimas. See muusika on ka nii hingeminev ja see temaatika muidugi.
Siin ongi jälle hea võimalus tuua seos usundiõpetusega. Me võime ju muusika tunnis rääkida Verdi „Nabuccost“. Mida tema meloodiad võisid tähendada rahvale, kui rahvuslikud need olid, aga kui jääb religioosne mõõde sealt puudu, siis me ei tea ju, mis tunded sellega veel kaasnevad. Kasvõi see kõige kuulsam orjade koor ja miks itaallased seda laulsid. Neist teadmistest on puudu nii muusika kui kunstiajalugu õppides.
Laulate meeskvartetis Beati ja juhendate seda?
Vanad sõbrad Paide aegadelt tahtsid hirmsasti laulda, ja olid nõus tulema mulle koju proove tegema. Ja nii nad käivad. Peamiselt käime kirikutes laulmas. Oleme laulnud ka paljudel muudel puhkudel, laulatustel ja isegi pinkide avamistel. Repertuaar on meil päris lai, meie hääled sobivad ka, see on nagu palsam hingele.
Mis hoiab Puurmani kooli praegu?
Kooli puhul ma pean ütlema, et kooli tugevus on ikka õpetajad. Suures osas on tuumik siin väga püsiv olnud. Meil on väga head õpetajad, hea meeskonnatunne ja õhkkond koolis. See on meie tugevus.
Ikka on tulnud ka noori õpetajaid, kes toovad midagi uut kaasa. Ja kui ei tule ka noor õpetaja vaid uus õpetaja teisest koolist, siis ikka tuleb mingi uus aspekt ja avaruse tunne juurde.
Meil on mitu õpetajat, kes töötavad mitmes koolis. Õpetajale endale on see küll keeruline ja koormav, aga kollektiiviideede värskuse kohapealt väga kasulik.
Margus Kask
Sündinud 15. aprillil 1972 Paides
Haridus
2007 – 2010 Tartu Ülikool – haridusteaduse magister;
1997 – 2001 Kõrgem Usuteaduslik Seminar – teoloogia eriala;
1990 – 1995 Eesti Muusikaakadeemia – koolimuusika eriala;
1979 – 1990 Paide I Keskkool.
Töö
2015 – käesoleva ajani Puurmani Mõisakool – direktor
2009 – 2014 Kõrgem Usuteaduslik Seminar – rektor;
2008 – 2009 Jõgeva Maavalitsus – haridus- ja
kultuuriosakonna peaspetsialist;
2003 – 2008 Jõgeva Muusikakool – õpetaja;
2001 – 2003 Sillaotsa Põhikool – õpetaja;
1995 – 1997 Aegviidu Põhikool – õpetaja;
1993 – 1995 Türi Muusikakool – õpetaja.
2017 – Jõgeva vallavolikogu liige
2013 – 2017 Jõgeva linnavolikogu VIII koosseisu liige
2005 – 2017 Jõgeva linnavolikogu haridus- ja
kultuurikomisjoni liige
2004 – 2008 Jõgeva Muusikakooli hoolekogu liige
2003 – Jõgeva Baptistikoguduse vaimulik vabatahtlikkuse alusel
2000 – 2001 KUS Üliõpilaskonna edustuse esimees
2006 Jõgeva linna aasta õpetaja
ANDRA KIRNA
