“Küll meie naised oskavad ikka ilusat käsitööd teha!” õhkasid kaks vanaprouat Puurmani vallamaja saali uksel, kui olid kohaliku käsitööseltsi Kati järjekordse väljanäituse üle vaadanud.
Möödunud nädala algul oli vallamaja saalis käsitööseltsi naiste looming rahvale näitamiseks välja pandud. Ja huvilisi jätkus, saal ei jäänud selle aja jooksul, mil meie seal uudistasime, kordagi tühjaks.
Mõte tuli Põltsamaa laadal
Sõba tegemise mõte tuli naistel möödunud suvel juuni lõpus Põltsamaal peetud rahvusvahelisel käsitöölaadal. Põltsamaa käsitööseltsil olid seal õpitoad. “Meie käisime naistega siis vaatamas, et mida nad õpetavad,” rääkis Puurmani käsitööseltsi Kati eestvedaja Hilja Hõim. Anne Ütt näitas seal kõlavöö tegemist. “Vaatasime, et ega see nii väga raske olegi. Anne Ütt pakkus ka välja, et kõlavööd saab kasutada sõbade ääres. Tal olid ka näidised kaasas,“ rääkis Hilja Hõim. Tema sõnul olid naised varem tikkimist juba proovinud. “Uurisin siis Anne käest, mismoodi oleks võimalik meile kursus teha. Tema oli nõus tulema meid juhendama. Küsisin oma naiste käest, kas on huvilisi. Muidugi oli ja nii ma projekti tegingi,” lisas Hilja Hõim.
Tema hinnangul tuli uurida ka transpordivõimalusi, sest bussid käivad nii nagu nad käivad. Anne Ütt muretses ise materjalid ja näitas, kuidas tehakse sõba ääres olevat eritikandit. Samuti õpetas Anne kõlapaelu valmistama. Alles seejärel alustati sõbaga.
Anne Ütt ütles, et tema tuleb meelsasti juhendama, kui kutsutakse. “Põltsamaa käsitööselts on aidanud näiteks Adaveres kangasteljed korda teha. Üks Puurmani käsitööseltsi naine käis meil Põltsamaal villakursusel. Tabivere naised on käinud kirivööd õppimas. Paneme alati reklaami ka Koostöökoja kodulehele, siis saavad huvilised tulla,” lisas ta.
Anne Ütt tõdes, et Puurmani naised said hästi hakkama. Sõba tegemiseks ei pea tema hinnangul alati ise riiet kuduma, saab ka tavalist villast riiet kasutada.
Kõige raskem oli käsitööseltsi naiste hinnangul sõba serva tegemine. Kui see selgeks saab, siis polevat hullu. Anne Ütt on just selle ala meister. Eriti hästi oskab ta vöösid teha.
Sõba tegemine võttis palju aega, tööd tehti pea kogu talve. Alustati servast, siis tehti kõla valmis ja tikiti. Kasutati täisvillast kangast.
Kõige keerulisemaks osutus losutikand
Käsitööseltsi liige Sirle Koorts ütles, et midagi ei tule iseenesest ja lihtsalt. “Me näeme ikka palju vaeva,” märkis ta. Hilja Hõim ütles, et enamik naisi tunnistas sõba ääres oleva losutikandi kõige raskemaks. “Mõni naine tunnistas, et tema ei saanudki seda päris selgeks,” lisas ta. Tikandit tehes peab jälgima, et kõik tuleks ühetasane.
Tikanditega nähti samuti korralikult vaeva, valiti mulgi ja ka kihnu mustreid, mis on päris rasked. Kõlavöö puhul tuleb jällegi olla väga tähelepanelik lõnga ülespanekul, et kõik läheks nii nagu vaja. Peab väga täpselt jälgima järjekorda ning numbrid peavad peal olema. Osades kohtades tuleb lõngasid pöörata ühtpidi, teistes kohtades aga vaheldumisi ja siis kipub asi segamini minema. “Anne Ütt tõi meile palju mustreid. Tahame neid proovida,” rääkis Hilja Hõim.
Lõnga ülespanekul ja hiljem keerutamisel kasutavad naised karabiine, mida käidi Tartust kalastustarvete poest toomas. “Tartu poes sai nalja ka: mulle pakuti ikka erinevaid karabiine ja küsiti, kui suurt raskust ma sinna otsa tahan panna. Ma ütlesin, et meil on vaja hoopis käsitöö tegemiseks,” rääkis Hõim. Kui poes saadi aru, et neid vidinaid on rahvariiete tegemiseks vaja, siis leiti kohe ka õiged. “Ta pani need kahest tükist kokku, esmalt leidis karabiini ja siis ka pöörise,” lisas naine.
Karabiinid koos pööristega on vajalikud selleks, et vööd tehes ei peaks lõnga koguaeg lahti võtma, sest pöörise abil saab sõrmega lihtsalt keeru välja lüüa ja edasi teha. Samuti tuleb jälgida lõnga tugevust.
Puurmani kooli endine käsitöö- ja joonistamisõpetaja Leida Lään tunnistas käsitöö tegemise huvitavaks ajaviitmise vormiks. “Kui mul mõnd tööd pooleli pole, siis ma tunnen, et midagi on puudu,” lisas ta. Ka televiisorit vaadates meeldib talle ikka käsitööd teha.
Käsitööseltsi eestvedaja Hilja Hõim kirjutab projekte ja otsib sobiva materjali. “Tänu temale on meie selts aastaid koos püsinud,” tunnistas Leida Lään.
Anne Ütt rõhutas koostöö tegemise vajadust. “Maakonnas peab koostööd tegema,” ütles ta. Puurmani käsitööseltsi naiste jaoks jätkus tal ainult kiidusõnu. Ka suutsid naised teda alati üllatada, sest olid vahepeal edasi jõudnud ning aidanud neidki, kes kiiresti vajalikke nippe selgeks ei saanud. Ütt on nõus Puurmani naisi veel juhendama, kui nad soovivad.
Sügisel hakatakse etnograafilisi vaipu tegema
Nüüd on sõbad valmis, järgmine projekt aga näeb ette etnograafiliste vaipade tegemist. “Jõgeva koostöökoja tragid naised käisid meile peale, et me prooviksime. See projekt toimub PRIA abil ja selleks käisin isegi koolitustel,” tunnistas Hilja Hõim. Tema sõnul tuleb Puurmanisse juhendajaks Veinika Västrik Tartu Kõrgemast Kunstikoolist. “Ta on meiega juba töötanud,” lisas naine.
Etnograafiliste vaipade tegemiseks läheb sügisel. Käsitööseltsil on olemas viied kangasteljed, ruumi jagub ja nii saab naiste soov teoks. Materjal tuuakse taas Türilt, kuid naised nuputavad ka ise midagi välja. Vaiba kudumine võtab aega.
Kui soovijaid tuleb juurde, siis ka nende peale on mõeldud. “Paneme kuulutuse välja, võib-olla tuleb huvilisi juurde,“ nentis Hilja Hõim. Uute inimeste vastu pole naistel midagi. Raske on nendel, kes tööl käivad, sest õppused toimuvad päeval. “Meie juhendaja jälle ei saa muul ajal tulla. Kaugelt käijatel on probleeme, sest millegagi ei saa koju,” tunnistas eestvedaja. Tema sõnul käib osa naisi kohal ka autoga, mõne toob kohale abikaasa, teise lapsed.
i
HELVE LAASIK
