Puurmani käsitööseltsi Kati liikmetel on traditsiooniks saanud kõik oma sügistalvised tööd kevadel rahvale uudistamiseks välja panna. Nii tehti ka tänavu.
Vahetult enne ülestõusmispühi sai Puurmani vallamaja saalis näha käsitöötegijate läinud hooaja “saaki” – vastvalminud etnograafilisi vaipu. Neid oli üle viiekümne, nii et terve vallamaja saal sai kenasti täis.
Vaiba kudumine võtab aega
Käsitööseltsi Kati eestvedaja Hilja Hõim tunnistas näituse avamisel, et see projekt sai teoks PRIA abil ja tema käis selleks isegi koolitustel. Puurmanisse tuli juhendajaks Veinika Västrik Tartu Kõrgemast Kunstikoolist. Etnograafiliste vaipade kudumiseks läks sügisel. Käsitööseltsil on olemas kuued kangasteljed, ruumi jagus. Materjal toodi taas Türilt, kuid naised nuputasid ka ise midagi juurde. Vaiba kudumine võttis aega.
Veinika Västrik on ka varem Puurmani käsitööhuvilisi naisi juhendanud. “Meie olime huvitatud ikka raskematest tehnikatest ja tahtsime aina keerulisemaid vaipu teha, sellepärast kutsusime Veinika uuesti,” rääkis Hilja Hõim.
Tema sõnul oli seekord kangast raskem üles panna kui kaltsuvaipa tehes. “Kui kaltsuvaibal oli kuni 200 lõime, siis etnograafilistel vaipadel pea tuhat lõime. Kudumine küll raskem ei olnud, kuid nõudis väga tõsist tähelepanu.”
Mõned käsitööseltsi naised lausa kartsid, et etnograafilise vaiba tegemine on ikka väga raske. “Mõnda sai kohe sunnitud, aga hakkama said kõik, midagi hullu ei juhtunud. Mõni tegi veel ka teise vaiba samas stiilis. Kui ikka väga tahta, saab hakkama küll,” kinnitas käsitööseltsi eestvedaja.
Kudujad käisid kohal pea iga päev. Kui kursus läbi sai ja vaibad valmis, andis juhendaja 14 kursuslasele tunnistuse. “Väga tublid naised, kõik said hakkama,” ütles ta.
Hilja Hõim tänas kõiki vaibakudujaid, sest nad olid tublid ja ületasid oma hirmud. Erilise tänu pälvis juhendaja Veinika Västrik selle eest, et ta viitsis õppuritega vaeva näha.
Veinika Västrik ütles, et Puurmani käsitööseltsi on alati tore ja mõnus tulla, sest naised on väga sõbralikud ja õpihimulised. “Mulle meeldib siin ja raske on teie hulgast lahkuda. Olen siit saanud suure annuse teotahet kaasa,” tunnistas ta. Õppejõu kinnitusel oli algul tõepoolest kõhklusi ja kahtlusi, et äkki ei saada nii keeruliste mustritega hakkama. Aga Hilja Hõim on hea juhendaja, tema juba oskab teisi utsitada ning annab head eeskuju oma töökusega,” lisas Västrik. Tema sõnul lööb Hilja alati takistuse ilmnemisel käed külge ning lahendab olukorra. Kõige raskem on Västriku kinnitusel lõimeripstehnika, nende vaipadega on tulnud väga palju eeltööd teha ja kuduminegi oli aeglasem kui teistes tehnikates. Need vaibad on tõesti tuhande lõimega ning lõngad kõik kodus värvitud ja keritud. Naised laiendasid oma silmaringi ja nüüd oskavad nad taolisi vaipu ka märgata.”
Lõimeripstehnikas vaipu tehti Eestimaal pea sada aastat tagasi. “Ega neid väga palju enam järel olegi,” tunnistas Västrik. “Saali tulles sain suure üllatuse osaliseks – minu meelest on Puurmanis käima pandud väike vaibamanufaktuur. Siin on palju vaipu, kõik eriilmelised. Tulemus on igatahes suurepärane. Ja kui teie tegevus rahulikult jätkub, siis on see koolitus ja projekt ennast igati õigustanud – ühes Eestimaa paigas on kosmiliste põrandavaipade valmistamise oskus jälle au sisse tulnud! Tavalisi triibulisi vaipu on ju kõik kohad täis, kuid veidi erksamaid näeb juba küllalt harva.”
Vaibakudumise asemel väiksem näputöö
Puurmani kooli endine käsitöö- ja joonistamisõpetaja Leida Lään vaibakudumises kaasa ei löönud. Talle on südamelähedased ühevärvilised vaibad ning neid on ta kudunud juba omajagu. “Mul pole neid kuhugi panna, sellepärast otsustasingi samal ajal teha hoopis midagi muud.”
Näitusel olid väljas heegeldatud kraed ja kätised, vilditud baretid, pärlid ja seinakaunistused, tikitud mobiiltelefonikotid ja kaunistatud munaümbrised. Leida Lääne valmistatud esemedki on näitusel ja väga paljud käivad autori käest küsimas, kas neid on müüa ka. Leida teatas, et mõnedel asjadel ongi hinnalipikud juures, need on kõik müüa.
Hilja Hõim tänas Leida Läänt südamest kaunite esemete eest ning tõdes, et näitusel on niiviisi palju rohkem värve.
Leida Lään rääkis, et kõige raskem on leida materjali.
Vallavanem Rauno Kuusil on hea meel, et käsitööseltsi naistel tegutsemistahet ja -lusti jätkub. Igakevadine käsitöönäitus vallamaja saalis on tema sõnul juba traditsiooniks saanud. “Olete kogu aeg midagi uut juurde õppinud ning arenete ja omandate uusi oskusi,” lisas ta. Puurmanist on “käsitööpisik” juba Sadukülla jõudnud ning sealgi tahetakse aina rohkem teha. “Loodan, et teie käsitööpisik kandub edasi ka lastesse ja lastelastesse, et nemad ka midagi taolist tegema hakkaksid,” avaldas soovi vallavanem. Ta lubas käsitöötegijatele järgmisteks projektideks omaosaluse tasumiseks toetust. Hiljem küsis vallavanem, millal näitust maha hakatakse võtma, ning lubas siis vaipu ostma tulla.
Puurmanisse käsitööpood?
Puurmani naistel on valminud juba aukartust äratavad kogused käsitööesemeid, mida võiks müüa kohalikus käsitööpoes. “See aga tähendaks, et keegi peab seal kogu aeg olema, sest pood peab külastajatele lahti olema. Kes seda poodi pidama hakkab?” küsis Hilja Hõim.
Kui suvel tulevad mõisapäevad või kui lossis on avatud uste päevad, saab endises tõllakuuris avatud käsitöömajja käsitööklassi avada ka väikese müügikoha. “Viime sinna siis vaipu ning muudki,” lubas Hõim.
Tema sõnul tahaksid naised järgmisel aastal kindlasti ka siidimaali õppida. Kuigi kunagi on juba siidimaali tehtud, on juurde tulnud uusi liikmeid, kes sooviksid ka sellega tegelda.
Millises suunas edasi liigutakse, pole Hõimu sõnul veel selge. Praegu kaalutakse erinevaid variante. Ühepäevaseid koolitusi saab Põltsamaa käsitööseltsis, kindlasti otsitakse veel juhendajaid ka Tartust. Ega väga kaugelt ka saa otsida, sõit läheb kulukaks.
Alanud nädalal sõidavad Puurmani käsitööseltsi Kati naised Veinika Västriku töökodadesse elektroonilisi kangastelgi vaatama.
i
HELVE LAASIK
