Äsja tegi suure ja võimsa riigi juht väikeriigile välkvisiidi, külakostiks head sõnad ja kinnitus, et meid ei jäeta siin Maarjamaal üksi, kui meie agressiivne naaber, kel oma valdustest ja varadest iial küllalt pole, oma ähvardusi täide viima asub.
Kõige suurem õnn oleks muidugi see, kui meil USA ega ühegi teise riigi sõjalist tuge iial vaja ei läheks, aga…
Meie hulgas on veel neid, kes nii mitu sõda ja võimuvahetust näinud, et arvepidamine sassi läheb. Tõesti, liiga sageli on meid siin jagatud ja uude „usku” pöörata üritatud. Ei jaksa enam.
Eks ole märgilise tähendusega seegi tänavusuvine lugu, kui pikne ühel koduõuel suure kärgatuse saatel kase pilbasteks lõi, peremehe esmane reaktsioon oli aga rõõm, et polnud tegemist pommiplahvatusega. Sest kui elad silmakirjalikust idanaabrist nii-öelda kiviviske kaugusel, ei või iial teada …
Aga uskugem ja lootkem, et meile jääb alles võimalus riigina edeneda, tehkem julgeid tulevikuplaane ja unistagem suurelt, nagu soovitas Barack Obama Noarootsi koolipoisile, kelle unistus temaga silmast silma kohtuda kolmapäeval täitus.
6. september 2014
