Puid on Palamuse lähedalt pärit ning praegu Palamuse Gümnaasiumis, Põltsamaa Kunstikoolis ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õpetav Kaire Nurk maalinud juba päris mitu aastat: selle näituse vanim puupilt, “Tammele. Hommage maastikule” pärineb näiteks aastast 1997. Hilisemate aastate maalidel võib näha õitsvat ebasümmeetrilist puud, õitsvat ebasümmeetrilist punast puud, ümmargust sinist puud ja jämeda tüvega punast puud, aga ka nelja puupilti, mis on koondatud ühise nimega sarja “Sain maalida vaid vasaku käega”. Viimati nimetatud pildid on kunstnik loonud tõepoolest vasaku käega, st pintslit üldse mitte kasutades: puud moodustuvad nimelt värvilistest käelabajälgedest.
Käejälgedest moodustuvad puud annavad alust mitmesugusteks mõtteseosteks, mis on üldjuhul kantud soojadest ja ülesehitavatest meeleoludest. Ainult et… allakirjutanu teada sai kunstnik toona vaid vasaku käega maalida parema käega juhtunud õnnetuse tõttu. Kannatused on kunstnik, tundub, välja elanud sarja kahes väiksemas, punasega valgele maalitud töös.
Ärklisaali terve ühe seina katavad väikesed, A4 formaadis joonistuspaberile maalitud õitsvad puud, mida on ühtekokku 84. Nii, nagu käejälje-puudki, pole ka teised Kaire maalitud puud realistlikud Eestimaa kuused-kased-tammed, vaid pigem meeleolupuud, mida mõtet “lahti muukima” hakata värvi- ja vormivõtit appi võttes.
Ja veel: enam kui kusagil mujal tuleb allakirjutanule just Kaire puupilte vaadates meelde Ants Paju poolt korduvalt tsiteeritud Uku Masingu lause “Inimesem kui inimene on puu.”
Kaire näituse kõige suurem puu laiutab kolmemõõtmelisena keset saali: see on erkrohelise akrüülvärviga üle värvitud penoplastplaatidest installatsioon “Soovide puu”, mis pühendatud Yves Kleinile.
Yves Klein ning tema sõbrad Claude Pascal ja Arman Fernandez jaotasid nimelt kunagi maailma megalomaansest vallutuslustist omavahel ära: Claude kui algaja luuletaja võttis enda valdusse kõik sõnad, Arman võttis endale kõik maa rikkused ehk kõik esemed, Yves aga valis eeterliku ruumi ümber Maa ehk tühjuse, mis vaba kõigest materiaalsest. Yves Kleinist sai kunstnik, kes töötas värvidest kõige ebamateriaalsema, kosmilisema ja müstilisema ? sinisega. Pariisis korraldas ta näiteks 1960. aastal tühja ruumi näituse: galeriis polnud ühtegi eset ega taiest, ent siniseks värvitud akende tõttu oli ruum täidetud sinise valgusega. Armanist sai samuti kunstnik, ent tema “firmastiiliks” said akumulatsioonid ehk valmis esemetest koosnevad taiesed.
See kunstiajaloo legendiks muutunud maailmavallutus inspireeris Kaire Nurka looma soovide puud: installatsiooni, mida iga näitusekülastaja saab täiendada sedelikesega, millel on kirjas, missuguse asja või nähtuse maailmast kui tervikust ta endale tahaks võtta. Sarnane soovide puu oli ka Kaire möödunudaastasel näitusel Kuressaares ning tulevikus tahaks kunstnik samal meetodil “kaardistada” kogu Eesti kunstipubliku soovid.
Kaire Nurga näitusel on siiski ka “puuvabu” töid. Allakirjutanut paelus neist kõige enam “Märklaud”. Ehtsad, mitte maalitud laskeaugud ning sini-must-valge tonaalsus mõjuvad nii (enese)irooniliselt kui ka õõvastavalt. Malev Toome kaasabil digiprinditehnikas “Ülikool”, millel Tartu Ülikooli peahoone ees sööb rahulikult rohtu arvukas lambakari, tekitab samuti vastandlikke tundeid. Eriti selles, kes kunagi kuue samba vahel tarkust kogunud.
Kaire Nurga isiknäitust saab Palamusel näha 6. juunini.
RIINA MÄGI
