Üha tõenäosemaks muutuv stsenaarium, et need 224 inimest Vene lennufirma Metrojeti lennuki pardal tappis islamistide pomm, näikse sündmusest tegevat sobiva epitaafi Vladimiri Putini sekkumisele Süürias ja – tõepoolest – ka tema 16aastasele valitsemisperioodile Venemaal, mille puhul süžee on faktidest palju olulisem olnud.
Venemaal on välispoliitika seebiooper, mida iseloomustavad tüüpkurikaelad ning ülespuhutud sentimentaalne süžee kangelaslikkusest ja tagakiusamisest. Avahooaja tegevus toimus Ukraina mudas, kus kujutati natsimeelseid ukrainlasi ja Nõukogude eelkäijate antifašistlikke võitluslippe kandvaid vapraid venelasi.
See on nüüd asendunud uue draamaga, mida etendatakse Süüria kodusõja eksootilises olustikus. Siin on vaenlased kaabaklikud islamistid – mitte ainult Venemaa, vaid kogu moodsa tsivilisatsiooni vastased. Kus Lääs on otsustusvõimetu, seal Venemaa tegutseb. Kremli propagandakanalid tähistasid õhurünnakuid Süüria ülestõusnute vastu kui märki, et riik on taas geopoliitiline jõud, kellega tuleb arvestada.
See arveteõiendus võib siiski osutuda veriseks. Venemaa on nüüd kindlalt (ja võimalik, et pöördumatult) muutunud konservatiivsete ja radikaalsete sunniidi moslemite vaenlaseks. Moskva on Moslemivennaskonna liikmeid vangistava, piinava ja hukkava Egiptuse Sisi režiimi tulihingeline toetaja. Ta kasutab õhurünnakuid ja maavägesid Assadi režiimi toetamiseks avalikult küll ISIS-e, ent tegelikult paljude teiste Süüria ülestõusurühmituste vastu.
See kujutab endast radikaalset ja ohtlikku muutust Kremli poliitikas. Nõukogude Liit järgis Lähis-Idas hirmutava mittesissemässimise poliitikat. 1985. aastal röövisid Liibanoni šiitliku Hizbollah´ liikumise võitlejad neli Nõukogude Beiruti saatkonna töötajat, tappes neist ühe. KGB vastas ühe Hizbollah’ liikme lähedase sugulase kinnivõtmisega, järgnes kastreerimine ja hiljem tema kehaosade ja surnukeha tagasisaatmine sugulasele. Kolm ellujäänut vabastati ning Lähis-Ida terroristid ei ole seejärel sihikule võtnud ühtegi Nõukogude ega Vene ametnikku.
Pärast 1991. aastat üritas Venemaa jõu siirmise asemel kindlustada mõjuvõimu. Sõbruneti Iisraeliga ja seati sisse suhted Saudi Araabiaga. Moskval olid head suhted ilmalike diktaatoritega nagu kolonel Gaddafi ja Saddam Hussein, Kreml müüs relvi šiitlikule Iraani režiimile ja etendas taustarolli Iisraeli-Palestiina rahuprotsessis.
Härra Putini vaatemänguline sekkumine Süürias pööras selle pea peale. See oli hiilgav esitlemiskunst, ent jättis Venemaa strateegiata. Vaenulikkus, mille see on tekitanud, jääb kauaks kestma, sellest tõusev tulu on lühiajaline. Assadi režiimi kontrolli taastamise tõenäosus stabiilse ja ühtse Süüria üle on minimaalne.
Lühiajaline edu ja pikaajaline läbikukkumine on härra Putini valitsemisaja iseloomulik joon.
Ta saavutab rabavaid võite oligarhide, opositsiooni, Gruusia ja Ukraina suguste naaberriikide vastu ning energialepingutes Hiina ja Saksamaaga, ent Venemaa vireleb sellest hoolimata. Riigi majandus on nüüdisajastamata ja ohtlikult sõltuv maavaradest, selle institutsioonid on nõrgad, avalikud teenused kohutavad, rahvaarv vähenemas, taristu koost lagunemas, majandus kokku tõmbumas ja korruptsioon kõikehõlmav. Mõni ime, et venelased (eriti riiki juhtivate inimeste pered) on elavalt huvitatud välismaal elamisest.
Venemaa on tsiviliseeritud maailmas nüüdseks paaria. Isegi kõige naiivsemad ja enesepettusele kalduvad välismaalased – nagu välispoliitikaeksperdid USAs ja Euroopas – tunnistavad nüüd, et Kreml on oht. Euroopa eesliiniriigid, eriti Läänemere ümbruse maad, suurendavad kaitsekulutusi. NATO on vastumeelselt otsustanud, et liikmesriikide territooriumi kaitse on taas selle peamine ülesanne. Lääs on kehtestanud sanktsioonid, mille pikaajaline mõju Vene majandusele on hävitav.
See ei näi häirivat härra Putinit. Ta peab oluliseks lühiajalisi võite, pikk perspektiiv kannab ise enda eest hoolt. Venelasi kujutatakse stereotüüpselt loomupäraste malemängijatena, ent härra Putini sport on judo ning tema kujunemisaastad möödusid KGBs, mis juhtis Nõukogude Liitu seguga valedest ja hirmust. Kõigepealt tuleb tuvastada oma vaenlase nõrkus ja siis seda halastamatult ära kasutada. Hoobelge jultunult, ja reaalsus kohandub ajapikku teie sõnadega.
Lääne vaatenurgast jälgides on võimalik ette kujutada, et Kreml seisab nüüd silmitsi venelaste protestitormiga, kes on hirmul ja vihased selle pärast, et režiimi sõjalised seiklused on muutnud nad terroristide sihtmärgiks. Selle tõenäosus on kaduvväike. Venelased teavad protestide mõttetust. Lisaks on nad terrorirünnakutega harjunud, sealhulgas nendega, mille panevad toime tšetšeenid – härra Putini esimese seebiooper-sõja ohvrid. Selles sõjas purustati eralduda sooviva vabariigi iseseisvusliikumine.
Selle asemel kujutab Kremli propagandamasin Siinai tragöödiat kinnitusena karmi liini õigsusest Süürias. Õhutõrjerakettide paigutamine Süüriasse vastase vastu, kel puuduvad lennukid, ei puutu asjasse: televisioonis on pildid palju olulisemad kui süžee.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina. Kolumni vahendab uudisteagentuur BNS. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda BNSi seisukohti.
EDWARD LUCAS