Jõgeva linnaraamatukogu loomingulisel õhtul viisid punane vihmavari, vapper koer ja Kosmosemutt külalised maailmarännakule ning lennutasid lõpuks kosmosessegi.
Jõgeva linnaraamatukogus peeti loomingulist päeva. Oma fotonäituse avas kirjanik, luuletaja, Luua metsanduskooli õpetaja ning loodusfotograaf Veiko Belials. Näitus on kui maailmarännak Endla rabast Pariisi, Stockholmi, Soome, Saaremaale, Hiiumaale ning Hollandisse. Veiko Belials peab ennast pigem pühapäevafotograafiks. “See oleneb seltskonnast – kui olen inimestega, kes igapäevaselt fotograafiaga ei tegele, siis ütlen, et olen loodusfotograaf. Kui satun piltnike sekka, siis olen ikka pühapäevafotograaf,” muigas mees.
Belialsi sõnul koguneb tal aastas üks-kaks mustvalget fotot.Näituselt leiab viimase kümnendi jäädvustused.
Pärast Belialsi fotorännakut rääkis teadlane ning raamatu “Kosmosemutt” üks autoritest Ene Ergma oma elust, teadusest ja kosmosest. Poliitikast lubas ta siis sõna võtta, kui on teema “läbi seedinud”.
Vaatenurk loeb
Kui lund ei ole, siis tuleb seda teha. Nii tekkibki Veiko Belialisi Endla raba härmakirstallide fotol tunne, et mustast sünkjast taevast langeb valget lund. Tegelikult on fotograaf pildistanud ülevalt alla musta laukajääd, millele on kasvanud jääkristallid – selle nurga alt mõjub see lumise maastikuna. Mehe hinnangul on mustvalge foto aus ja puhas ning värv ei tõmba tähelepanu ära. Samas nõuab õige foto saamine läbimõtlemist – juba pildistamisel on näha, kas see hakkab mustvalgelt tööle.
Pariisis ei saa üle ega ümber Eiffeli tornist. Selle asemel, et teha tavaline tornipilt, leidis Belials pargist puude vahelt tornikujulise avause ning jäädvustas hetke läbi lehtede. Kui turistid pildistava suursuguseid Pariisi katedraale, siis Belialsi pilku püüdis hoopis pisike mustvalge koer punase kalerihmaga. Koer istus vapralt suurte sammaste all nina uhkel püsti. “Mulle seostus koer sissekäikude juures istuvate ja lamavate lõvikujudega. Tundus, et väike koer kujutas ette, et on suur lõvi,” rääkis mees ja lisas, et kui kirikukellad lööma hakkasid, siis läks looma nina kohe eriti püsti ning oli tunne nagu oleks koer ja jumal kahekesi. Koera punast kaelarihma nähes teadis fotograaf, et see jääb pildi ainsaks värvilaiguks.
Veerand tundi koera pildistades äratas fotograaf turistide tähelepanu, kes uudishimulikul tema selja taha koondusid. Kuid ta oma pildi kätte sai, asusid kõik uudistajad koera pildistama.
Vihmavari päästab päeva
Saaremaal ja Hiiumaal rännates püüdis fotograaf pildile Maa neli elementi – õhu, tule vee ja maa. Selle olemuse seob kokku Sõrve majaks: tuli, mis on maa peal ja näitab teed neile, kes on merel.
Ernest Hemingway vanamehe ja mere sai Belials pildile pea kümme aastat tagasi Hanikatsi laiule minnes. Suurem paat ei saanud randuda ning jäi ankrusse. Väike aerupaat viis reisijad laiule. “Läksin esimese paaditäiega, et vastu loojuvat päikest aerutajat pildistada. See oli ainult üks hetk, kui paat oli õigel kaugusel, kivi õiges kohas ja aerud veest väljas,” jutustas fotograaf. Pärast keeras ta pildile vaskse filtri peale ning tegi servad uduseks, et anda edasi vanaaegse foto romantikat.
Läbi Euroopa rännates leiab näituselt järgmise värvilaigu Eestist, vihmasest suvepealinnast Pärnust. Bettialverlik punane vihmavari nõjatub halli äiksetormis märgunud laudisega maja seinale. Pärnus olid gildipäevad, tuli äike. Kaupmehed katsid müügiletid ning külastajad pugesid poodidesse varju. “Pärast vihmasadu oli üks müüjatest toetanud vihmavarju vastu majaseina, müügilauad jäid aga kaadrist välja – see oli õige hetk,” õhkas fotograaf. Veiko Belialis fotonäitus pakub raamatukogu külastajatele avastamisrõõmu 20. aprillini.
Vinge mutt
Loominguline õhtu raamatukogus jätkus Ene Ergma seltsis. Muheda huumoriga astrofüüsiku sõnul on kosmosemutt tema kirjeldamiseks õige sõna. “Mutt pole hirmus nimi, eriti veel siis, kui ta on vinge,” teatas ta. Ergma tutvustas kuulajatele oma raamatut “Kosmosemutt”, rääkis oma õpingutest, teadusest, elust ja sportimisest. Ergma on killukirjutaja, ses mõttes, et talle meeldib oma elust põnevaid katkendeid kirja panna. Samas on tükid teadlase elust täis ladusalt mõnusat nalja ja sekka pisut irooniatki.
Miks on Kuu Maa poole alati sama küljega? Ergma tunnistas, et ta pole seda küsimust pikemalt uurida, aga nii naljaga pooleks: ilmselt on see ilusam külg. Kuust teadis astrofüüsik pajatada teisigi naljakaid lugusid. Tema kunagine juhendaja teadis nii mõndagi Kuu tagaküljel toimuvast. Kord tegi ta sel teemal ettekande ning tõlkis terminid sõna-sõnalt. Moon backside ehk Kuu tagumikust rääkimine tekitas auditooriumis naerupahvakuid, õigem oleks olnud kasutada terminit far side of the Moon. Ergma sõnul pole kuu tagaküljel midagi hirmsat.
Kardeti küll, et venelased võivad seal tuumapomme katsetada. Külma sõja ajal puhkes USA ja Nõukogude Liidu vahel kosmosevõidujooks. Mõlemad riigid hakkasid huvituma Kuu uurimisest. Esimene edukas programm oli nõukogude Luna, millel õnnestus saada esimesed pildid Kuu tagaküljest. Nii venelaste kui ameeriklaste avastused tekitasid ärevust. Samas viisid suure avastuseni. Ameeriklaste Kuu tehiskaaslased, kes uurisid võimalikke kosmoses tehtavaid tuumakatsetusi, jõudsid gammakiirguse sähvatuse avastamiseni. “Külm sõda oli mõneti kasulik – astronoomid poleks muidu uurimistöödeks raha saanud,” märkis Ergma.
Võimatu võimalikkus
Ergma ei välista elu võimalikkust väljaspool Maad. Eluks vajalik hapnik ja vesi on näiteks Veenusel, ent planeet on mürgine ja temperatuur üle 400 kraadi. Marsil on elu võimalik maa all, sest planeedil pole atmosfääri. Tulnukate ja lendavate taldrikute kohta kinnitus puudub. Samas ripub õhus küsimus, kas unistus maavälise elu avastamisest võiks ikka reaalsuseks saada. “Maa on supertsivilisatsiooni jaoks liiga väike, meie seitse miljardit ei kanna seda välja. Taldrikud võiks lennata köögis, nii saame vähemalt aru, miks nad lendavad,” muigas Ergma.
Kui mõelda kosmosesse signaalide saatmisele, siis võis mõni supertsivilisatsioon meiega näiteks 1900. aastal ühendust võtta, aga keegi ei vastanud – seega elu Maal justkui poleks. Nii võivad Maalt saadetud signaalidki vastuseta jääda, kuid see ei välista elu. Maavälise elu võimalikkuse võttis Ergma kokku näitega loengust. “Õpetaja libistas silmadega üle 250 tudengi. Leidis võidurõõmsalt ühe tõmmu noormehe ja ütles, et tõenäosus on sama suur nagu selle noormehe nimi on Ivan. Poiss tõusis püsti ja ütles, et tema ongi Ivan.”
Looduse jumalikkus
Tume energia ja aine, mustad augud, lõpp ja lõppmatus muudavad elu põnevaks. “Mina ütlen alati, et kaks korda kaks on neli. Neli korda kaks on kaheksa ja kaheksa kummuli on lõpmatus ja lõpmatus on armastus,” muheleb Ergma.
Jumala loomingu üle ta ei argumenteeri. Talle piisab looduse jumalikkusest. “Me pole üliasjad, meile aitab suurest universumist, et mõista, kui võimas on loodus. Kui lihtsalt ta teeb seda, mida inimesed ei suuda – milline tohutu füüsikalaboratoorium, hing jääb kinni,” sõnas Ergma ja rõhutas, et uurides ei tohi ülbeks minna. Loominguline päev raamatukogus toimus Eesti kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupi toetusel.
MARGE TASUR
