See aasta on kuulutatud Euroopa kultuuripärandi aastaks. Ei hakka selle sisu ja eesmärke kordama, neid võib leida igast selleteemalisest kirjutisest meedias. Kuna vaimne kultuuripärand on väga lai mõiste, keskenduksin ainult ühele liigile sellest – mälestustele.
Prantslastel on kombeks öelda, et maailmas on ainult kolm asja, mille üle tasub üldse arutleda. Need on surm, armastus ja meri. Olen juurelnud selle üle ja leian, et prantslaste omailm on ikka palju ahtam kui eestlaste oma. Meil on laulupeod, rahvaluulekogud, kohapärimus, kihelkondlik elulaad ja rahvakombed. Meil on ainelise ja pärimusliku kultuuri kogumise traditsioonid, taluarhitektuur ja metsakultuur.
Kõik see moodustab meie maailma, mille üle tasub arutleda. Meie omailm on meie ühiskondliku mälu peegeldus. Freud kinnitab, et ühiskondlik mälu on suunatud progressile, individuaalne mälu aga alalhoiuinstinktile. Seepärast on ka kõikide vallutajate esmane soov ja eesmärk on purustada rahva ühiskondlik mälu.
Juured raiuti läbi
Sellega muudetakse rahvas manipuleeritavaks, prevaleerima hakkab alalhoiuinstinkt. See teostati eesti rahva seas ennenägematute repressioonidega 1940. ja 1950. aastatel. Lisandus osa haritumate ja edumeelsemate ühiskondliku mälu kandjate põgenemine läände. Teine maailmasõda pani inimesed liikuma, sidemed nende vahel katkesid. Purunesid ka kogukondade sidemed, sest juurdetulnud võõrad, tihtipeale aktiivsemad kohalikest, ei mõistnud kohalikke kombeid, traditsioone. Hakati hoopis neid põlastama. Siit oli väike samm inimestevahelise põlastamiseni. See muutuski harjumuseks.
Kuidas sai võimalikuks rahva kohamälu kadumine ühe põlvkonna jooksul? Omaaegses hirmuõhkkonnas visati ära kirjad, mis tulid tuttavatelt ja sugulastelt Siberist, samuti ookeani tagant vabast maailmast. Hävitati vanu fotosid, eriti sõjaeelseid ja -aegseid. Võim tegi selgeks, et kõik, mis pärineb kapitalistlikust „klikiajast”, veel hullem, tsaariajast, on mõttetu ja tühine praht. Nii visati ära albumeid, päevikuid, ajaloolisi dokumente, diplomeid. Eesti rahvale tehti selgeks, et see, mis puutub mittenõukogulastest sugulastesse, on kahjulik rämps. Juured lihtsalt raiuti läbi, mingit ajalugu, veel vähem Vabadussõjas kätte võidetud iseseisvat ajalugu ei tohtinud olla. See oleks tõstnud noore põlvkonna iseteadvust, iseolemissoovi, viinud üldise allumatuseni.
Uus, noor, kõige vastuvõtlikum põlvkond kasvas täielikult uute, võõraste vaadete süsteemi tingimustes. Kui paljudes peredes kasvatati 1950. ‒ 1960. aastatel lapsi tõeliselt eestimeelses vaimus? Võib-olla oli seda 10 protsenti, mitte enam. Pealekaebamiste ja hirmu külm hingus tõi esikohale individuaalse, enesesäilitusliku mälu ja surus alla rahva ühiskondliku mälu omariiklusest.
Niinimetatud sõjaaegne põlvkond lõpetas oma koolitee maakoolides ja enamasti mindi edasi õppima tehnikumidesse, tööstuskoolidesse. Noored lahkusid oma kodutaludest, kus sageli kolm põlvkonda koos elasid. Sinna tagasi nad enamasti ei tulnud, vaid suunati tööle üle vabariigi laiali ja nad hakkasid elama keskustesse rajatud kortermajades. Nende laste kodud olid juba need sageli umbrohust ümbritsetud silikaatmajad. Kokkupuuted vanavanematega piirdusid mõne päevaga aastas koolivaheaegadel. Kust pidi tulema see kohapärimus? See oli meie maaühiskonnas, mis 1950. aastatel moodustas veel 60 protsenti rahvast, enneolematu nähtus. Põlvest põlve edasiantav kohamälu kadus vähem kui ühe põlvkonna jooksul.
Jäädvustagem oma mälestusi
Meie põlise kohamälu taastamine sai võimalikuks tänu tohutule kogumile meie rahvapärimuste kõikidest liikidest. See taastamisprotsess algas 1960. aastatel eestimeelsete teadlaste eestvõttel, kes mõistsid protsessi pöördumatust. Eesti kõigi aegade viljakaim looduskaitse ja koduloo propageerija Jaan Eilart on nimetanud kodu-uurimist läbi mälestuste pidevalt ümberkujuneva ja muutuva elumiljöö mäluks.
Mälestuste kogumisel on Eestis ära tehtud suur töö. On välja antud sadu elulooraamatuid. Miski aga ei asenda inimeste isiklikke mälestusi. Dokumentide ja välisvaatluse teel pole võimalik edasi anda inimese mõtteid, tema sisemaailma.
Just sedasama kohamälu kadumise ohtu tunnetades õnnestus meil 15 aastat tagasi käivitada metsandusliku pärandkultuuri väärtustamise ja säilitamise protsess Eestis. Siis selgus, et rööbiti sellega koguneb tohutul hulgal elu- ja kohamälestusi. Nüüdseks olen suutnud koostada ja kirjastada neid mälestusi kolm köidet enam kui 120 inimese sulest.
Ideaalne oleks, et iga inimene hoolitseks selle eest, et tema ajastu ja tema mõtted saaksid jäädvustatud tulevastele põlvedele. Ei maksa arvata, et minu elu on ju nii tavaline, midagi huvitavat pole olnud. Kui näiteks räägin oma lastelastele elust maal 1940. aastatel ja hiljemgi, arvavad nad minu jutu olevat pärit mõnest neile tundmatust „Eesti rahva ennemuistsete juttude“ köitest.
Seepärast kutsun ka teid kõiki üles asutama oma perekonnaarhiivi, kus on mälestuskillud, kirjad, õnnitluskaardid, dokumendid, fotod, kooli- ja liikmetunnistustega, haiguslood, peokutsed, teatrikavad. Kogume kausta meid ja meie kodukanti puudutavad artiklid ajakirjandusest. Varustame fotod märkustega, kes on pildil ja millal foto on tehtud. Kindlasti on kõigil olnud probleeme meenutamisega, kes on 30-50 aastat tagasi tehtud piltidel ja mis puhul need on tehtud.
Eriti tahakski rõhutada vanade fotode ja fotoalbumite tähtsust ja tähendust. Kui ristki haualt kaob, jäävad järgmistele põlvkondadele fotod oma esiisadest ja -emadest, nende eluasemetest, tegemistest ja toimetamistest. Mis on olnud aegade hämarusest saadik perekonna poolt tellitud suurte portreemaalide mõte? Nende mõte on olnud suguvõsa järjepidevuse, tarkuse, sidemete hoidmine. Nii mindi julgena tulevikku. Meil on paljudel perekondadel selja taga tühjus. Paljud hauadki on teadmata ja unustusse vajunud. Ei mingeid mälestusi, ei mingit suguvõsa ajalugu. Kel pole ajalugu, ei oska ka tulevikku hinnata.
Soovitage seda kogumistööd teha ka oma lastel ja lastelastel. Nii moodustub suguvõsa arhiiv. Ja alati leidub neid, kes panevad kokku selle või teise perekonna loo. Nendest lugudest saavad eestlaste saagad. Võtkem eeskujuks islandlaste ajaloo. Neil on 1000 aasta kauguselt teada kõigi 400 maa esmaasustaja nimed, ka nende esiisade ja järeltulijate nimed, isegi nende koerte nimed. Jäädvustame oma perekonnalood islandlaste eeskujul!
LEMBITU TWERDJANSKI, põllumajandusteaduste kandidaat, kultuuriökoloogia magister
