Mida teete, kui teie aia taha või kortermaja ette on keegi tekitanud prügihunniku? Loomulikult ärritute, võib-olla isegi helistate politseisse, sest teie õigusi on rikutud. Igaühel meist on õigus puhtale elu- ja looduskeskkonnale ning usun, et vaid vähesed ei hoolitse oma kodu puhtuse ja heakorra eest. Ometi kipuvad osad meie naabritest oma heaolu nimel teiste elukeskkonda reostama. Õigem on isegi öelda, nii reostatakse teiste inimeste elu.
Iga mahavisatud paber on piltlikult öeldes Eesti kõige olulisema seaduse rikkumine – meie põhiseadus rõhutab, et igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mida ta on keskkonnale tekitanud. Tõepoolest, loodus on meie ühine vara, mida peame hoidma, mitte eikellegimaa, millega võib teha, mida hing ihkab. Ebaseaduslikud mini-prügilad looduses ja ühisesse eluruumi hoolimatult suhtumine osutavad, et kõigil pole veel tekkinud ühise kogukonna tunnetust, peremehetunnet kodumaal. Samas on Eestis tekkinud vabatahtlike initsiatiiv, mis osutab, et meil eksisteerib kodanikuühiskond ning juurdumas kodanike vastutustunne ja solidaarsus, mis näitab demokraatia elujõulisust.
“Teeme ära” liikumise eesmärk on väärtuslik – kogu Eestis kogunevad 3. mail tuhanded vabatahtlikud, et küürida talvega kogunenud ignorantsust ja hoolimatust. Selle ettevõtmise väärtus ei seisne vaid kokkukogutud prügis ja puhtamas looduses, vaid eeskujus – hoolides puhtast elukeskkonnast, hoolid Eestist ja eestimaalastest.
Puhas keskkond pole lihtsalt loodussõbralikkuse väljendus, vaid puudutab otseselt meie kõigi igapäevast elu – see tähendab turvalist eluruumi meie kõigi jaoks. Loodus on kõigi meie ühine vara ja vastutus ning riigil on kohustus rikkumiste puhul sekkuda. Prügikratte peab ohjama Keskkonnainspektsioon, aga ka politsei ja kohalikud omavalitsused, kes on teinud küll tublit tööd, kuid “Teeme ära” aktivistide kaardistatud prügi hulk näitab, et sellest ei piisa.
Peab arvestama, et politsei võimalused on siiski piiratud ning mõistlik on leida lisaressursse korra ja turvalisuse tagamisel, seda ka heakorra- ja keskkonnanõuete täitmise järelvalves. Praegu on abipolitseinikud tubliks lisajõuks, kuid tark on vaadata veelgi laiemalt. Uus korrakaitseseadus, mille Riigikogu loodetavasti õige pea vastu võtab, võiks siin pakkuda täiendavaid võimalusi. Näiteks halduslepingute sõlmimine kodanikuühendustega korrakaitseülesannete täitmise tagamiseks, mis oleks lisaressursiks ka keskkonnaalaste rikkumiste järelvalves. Nii saaksid keskkonnakaitsest või oma kodukandi heakorrast huvitatud kodanikud suurendada veelgi oma panust puhta ja turvalise elukeskkonna loomisel, mis kokkuvõttes aitaks meil paremini täita Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud põhimõtet suhtuda meie loodusse säästlikult.
JÜRI PIHL, siseminister
