Pühade ajal vaatame rohkem enesesse

Päike käib juba ammu kõrgemalt ja kui heitlik ilm kõrvale jätta, võib nentida, et kevad on kohal. Ees ootavad pikad pühad. Kirikukalendri tähtis aeg, ülestõusmispühad, annavad võimaluse vaadata iseendasse.
Ajal, mil sõda üht Euroopa riiki laastab, tunneb maailm enneolematut leina ja kurbust. Igapäevased pildid ja reportaažid sündmuskohalt muserdavad ja tekitavad jõuetust. Tekitavad tahet karjuda, raputada või öelda, et peatage maailm, me tahame maha minna.
Praegu vajame rahu rohkem kui kunagi varem. Ratsionaalne mõtlemine keeldub sõjakoledusi mõistmast. Tapmist, vägistamist ja varastamist ei saa ega tohi mitte kunagi mõista.
Ees ootab vaikne nädalavahetus, mis kirikumaailmas tähistab leina, ootust, ülestõusmist ja ristirahva rõõmustamist. Võib-olla tasuks sammud seada pühakotta, et leida pisutki hingepidet, mis aitaks keerulises maailmas hakkama saada. Oleme ju üle elanud kahe aasta pikkuse koroonapandeemia, mis sundis meid üksindusse nelja seina vahele. Täna tuleb rinda pista surma ja sõjaga.
Kes aga kirikusse minna ei plaani, võiks perega aja maha võtta, süüdata küünal kõigi lahkunute mälestuseks ja pisut iseendasse vaadata. Aeg on olla tänulik selle eest, mis meil on ning avaldada lootust tuleviku osas. Milline see on, ei tea täna küll keegi, kuid pisut hingelootust annab ikkagi. Ja värvilised munad ja lootus kevade saabumisse süstivad natukenegi rõõmu.
Häid eesootavaid pühi!