Keegi meist kolmest ei mõelnud pärast poole kilomeetri pikkust paadisõitu otsa ümber keerata ja tagasi sõita. Aga paat oli Põltsamaa jõkke kukkunud puutüvel kinni mis kinni ja ei liikunud sentimeetritki. Ronisime kahekesi välja ja üritasime tunduvalt kergemaks muutunud veesõidukit liikuma saada. See õnnestus.
Ronisime paati tagasi ja sõit võis jätkuda. Paadunud kanuumatkaja Anatoli ütles otse välja, et ükski teistsugune sõiduriist taolist mahvi välja ei kannataks, nii võib ümber käia vaid metallikiiluga paadiga. Kanuud tulnuks meil alatihti mööda jõekallast edasi tirida ja teekond osutunuks seetõttu ajaliselt tunduvalt pikemaks.
Madal vesi ja puuderägastik
Tõeliselt karge sügishommik koos aeg-ajalt puude vahelt näkku paistva mõnusalt soojendava päikesega tõi tõdemuse, et ilmaga on meil seekord vedanud. Vedas muide ka mullu, kui esimest korda sellisel retkel käisime. Siis tõi meid veeradadele uudis, et RMK oli veidi rohkem kui poole aastaga metsadest koristanud viis rongivagunitäit prügi. Tõsi, enamik sellest tuli ikka suurte linnade ümbrusest, mitte soodest-rabadest ja jõgedelt-järvedelt.
Aga prügi tuleb matkaradade äärest süstemaatiliselt ära korjata ja kolmel meile lähemal kaitsealal teeb seda loodusvaht Viljar Purgel. Otsustasimegi septembri lõpus kõik oma silmaga uuesti üle vaadata. Leppisime siis kokku, et võtame vaatluse alla kanuumatkajate hulgas populaarsed marsruudid Põltsamaa jõel ning Sinijärvel ja Endla järvel. Mida rohkem sügise poole, seda rohkem kanuudega seltskondi jõele läheb, sest südasuvel on seal mõlamine parmu- ja sääsehordide tõttu raskendatud. Ja tänavu oli neid eespoolnimetatud söödikuid ikka rohkem kui ohtrasti. Küllap on ka majanduslik madalaseis sundinud paljusid kodumaale jääma ning välisreisi asemel võetakse hoopis Eestimaa kaunid paigad vaatluse alla. Paljusid tõmbavad kohad, kus saab ka mõla pihku võtta.
Mis puudutab jõkke kukkunud puid, siis nende eest on enamasti „hoolitsenud” usinad koprad. Koostöös tugevate tormituultega võivad need tegelased jõe kiiresti läbimatuks muuta. Ka seekordsel paadimatkal tuli veel mitmes kohas vaeva näha, et paati üle puutüvede saada.
Tänavune erakordselt kuum ja kuiv suvi on veetaseme üpris madalaks jätnud ja ka augustikuised paduvihmad ning pea pool septembrit usinalt valla olnud taevaluugid pole millegipärast jões veetaset kuigi palju kergitanud. Viljar mäletab küll veel madalamat veetaset Põltsamaa jões, aga meid lohutab see vähe.
Rummipudel pluss plasttaara
Aga pärast Endla looduskaitseala piiri läks jõgi aina laiemaks ja laiemaks ja vettekukkunud puidki jäi vähemaks. Enne Tammemäe lõkkeplatsi nägime endiselt väga palju kobraste tegevuse jälgi, kuid ka kalameeste omi. Sest kellele muule saabki kuuluda keset jõge hulpiv tühi rummipudel. See oli õnneks erand ja rohkem me vees klaaspudeleid ei näinud. Ainult ühe plastpudeli leidsime ka Sinijärvest.
Olgugi, et osa kanuumatkajaid lausa jumaldab Põltsamaa jõe ekstreemseid olusid, arutlesime päris tõsiselt selle üle, et kui talvel tuleb külma, mis kaanetab jõed ja järved ning pole poolemeetrist lumekihti, võiks püüda ikkagi jõe kaldaid puhastada. Kui viltu vajunud puud vette plartsatavad, takistab see jõel liikumist tõsiselt.
Tammemäe künkal asuv plats oli korras ja puhas, prügi oli seal vaid kahe lõkkeasemele visatud vana konservikarbi jagu. Need toppisime kotti ja läksime edasi.
Kui me mullu leidsime Sinijärve äärest kaks suurt prügikotti prahiga, mis õnneks olid kõik kokku korjatud, siis seekord võttis meid vastu peaaegu ideaalselt korras puhkepaik. Just nagu oleks keegi hommikul lahkunud ja kõik enda järelt kenasti koristanud. See tegi meele väga rõõmsaks.
Sinijärve äärde pääseb ka autoga, seetõttu ongi selles puhkekohas teinekord rohkem prügi.
Endla järvel trehvasime vaid ühte kalameest, sest linaskit püütakse juulis ja augustis, haugi eelkõige oktoobri lõpus ja novembris.
Haneparve all
Küll aga sattusime suure haneparve lähedusse. Küllap meie tulek häiris neid, sest linnud kolisid kaugemale, teise järvesoppi. Ühel hetkel oli neid terve taevas täis.
Viljari sõnul satub siin sügiseti ja kevadeti peatuvate linnuparvede arvelt järve ikka väga palju linnusõnnikut. Sellepärast ei maksagi tema arvates ka imestada, kui järv kinni kipub kasvama. Kevadeti ja sügiseti on siin umbkaudu 10 000 lindu, nad on siin pea paar nädalat paigas. Madalal järvel peatuvad läbirändel olevad linnud alati, midagi pole parata. Nii satubki järve palju väetist ja taimestik kasvab hästi.
Kohalikud Endla järve luiged ei lasknud end hanedest segada, vaid toimetasid oma toimetusi rahulikult edasi. Ka nemad söövad enne pikka teekonda lõunasse usinalt ja nad on harjunud, et aeg-ajalt on järvel mõni paat.
Rannailmadega kanuusse ei istu
Põltsamaa jõe äärsetes laavudes on tänavu aga käinud tunduvalt vähem külalisi kui mullu. Seda teavad selles kandis mõlajad kõik. Küllap viisid tänavused kaunid rannailmad inimesed veekogude äärde päikesevanne võtma ja suplema, mitte jõe peale sääski ja parme söötma.
Kui maist septembrini veel külalisi jätkub, siis oktoobris on neid juba üsna vähe. Seega polnud meil laavudestki õieti midagi koristada, sest prügi lihtsalt ei olnud.
Emajõe ääres on enamasti nii, et kevadel, kui lumi sulab ja suurvesi igalt poolt prügi välja toob, võib ümbrus kohati lausa õudne tunduda. Praht läheb allavoolu ja kevadel pole veel kõrget pilliroogu ega rohtugi, mis seda kinni hoiaks. Sügisepoole pole siin kusagil õieti midagi silma riivavat märgata. Märkasime vaid üksikuid kilekotte jões ujumas ja korjasime need loomulikult välja.
Kui me kõik kaitsealadel liikudes mahapillutud prügi ära korjata püüame, siis jääbki meist maha puhas loodus. Ning jääb alles ka lootus, et järgmine kord ongi siin puhas.
i
HELVE LAASIK
