Suvi on festivalide ja põnevate ürituste tippaeg. Muusikat nautima tulnud inimesed saavad end lõdvaks lasta ning mõnusalt aega veeta. Tihtipeale unustatakse lisaks argimuredele ka viisakus ning ostetud söögi- ja joogipakendid leiavad tee maha.
Kui igal kevadel asutakse taas ühtse kogukonnana „Teeme ära!” kampaania raames teeääri koristama ja mahajäetud prügi likvideerima, siis kõik see on tühine töö, kui pelgalt üks väliüritus suudab endast looduskatastroofilaadse jälje maha jätta.
Peojärgne katastroof
Üks ilmekaim näide oli möödunud nädalal Tallinnas toimunud Guns N’ Rosesi kontsert, kus järgmisel hommikul laiutas platsil plastprügimägi. Olgugi et paljud inimesed on tarbimises järjest teadlikumad ning jätavad plastiktooted ostmata ja maha viskamata, leidub endiselt neid, kes jätavad endast maha lisaks pudelitele ka joogikõrsi, toidupakendeid ja muud prahti.
Otepääl toimunud iga-aastane Pühajärve jaanipidu nägi pärast kaht päeva välja sarnane: lisaks pudelitele ja puruks tallatud plastiknõudele leidis festivalialalt ka muud prügi. Olgugi et ürituse infos oli kirjas, et prügi maha viskamine on rangelt keelatud, jäi see hüüdjaks hääleks kõrbes. Nii rändasid peohoos maha minu ees tantsinud inimeste tühjaks joodud pudelid, millele omakorda peale astuti, kuni sellest enam midagi alles ei jäänud.
Suve vaieldamatult suurim üritus ‒ Pärnus toimuv Weekend festival ‒ on igal aastal pärast tervet nädalavahetust kestnud lakkamatut pidu just kui sõjatander, kus troonivad tühjad pudelid, joogitopsid, suitsukonid ja muu. Osa prügist rändab vette, mille tagajärjel kannatab vee-elustik ning pikapeale inimene.
Vajalik suurem selgitustöö
Suvised üritused on küll mõeldud muusika nautimiseks ja mõnusalt aja viitmiseks, kuid sellegipoolest ei tasu unustada häid kombeid ja ökoloogilist jalajälge, mis iga festivaliga mitmekordseks kasvab. Kui Intsikurmu festivalil on kasutusele võetud näiteks söödavad taldrikud ja nädalaga lagunevad kahvlid-noad, siis mitte igal üritusel ei kasutata alternatiivseid lahendusi. On üritusi, kus on võimalik sümboolse summa eest soetada polüpropüleenist kokteili- ja õlletopse, lisaks veini- ja šampanjapokaale, rääkimata kohvitopsidest. Pärast üritust tagastab külastaja topsi ning saab pandiraha tagasi. Kuid selline süsteem pole jõudnud kõigi festivalide korraldajateni, pigem kasutavad seda endiselt väiksemate sündmuste korraldajad, kelle külastajad on tihtilugu tarbimise ja loodushoiu suhtes teadlikumad.
Korraldajale on suurürituste läbiviimine tõsine proovikivi, sest lisaks planeerimisele ja alternatiivsete lahenduste otsimisele tuleb leida moodus, kuidas uute ideedega külastajateni jõuda. Tegelikult on jalajälje vähendamine ju pealtnäha lihtne: rohkem prügikaste, tasuta joogivesi, mis suvel kulub alati ära ja vähendab omakorda plastpudelite hulka, ning prügisorteerimine aitaksid vähendada hilisemat peavalu ja oleks kasulik ka prügifirmale. Kuid sellest raskem on jõuda peomeeleolus külastajani, keda korraldaja keelud-käsud ei huvita. Siin on ilmselt tarvilik pikem juurutamine ja selgitustöö, mis pikas perspektiivis võiks kuhjaga ära tasuda.
Külastajana ei tasuks peomeeleolus unustada, et pärast pidu järgneb argipäev. Nii nagu tahame, et meie ümbrus oleks puhas, võiks vastavalt ka käituda, jättes plastiknõud ja -pudelid võimalusel kasutamata või vähemalt kasutatult prügikasti visata. Loodushoid ja säästlik eluviis pole mitte lillelaste naivistlik mõtteviis, vaid karm reaalsus. Seda mõistes ja järgides jääksid iga-aastased koristustalgud pidamata ning peojärgsel päeval ei peaks pudelites ja prügis kahlama.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
