Proua Pürst on selline pisut süüdimatu mutike, kellele näiliselt midagi pahaks ei saaks panna, aga vahel õnnestub seesugusel tegelasel mõned asjad koguni hoobiga paika seada ning väärnähtustele rõhutatud tähelepanu osutada. Et inimesi on saanud tuimusest üksjagu lahti raputada, selle üle on Lainel endal kõige enam hea meel. Tema on kindel, et naljaga saab siin ilmas palju ära teha ja halbadest asjadest üle olla. Tuima hingega inimesi on tal seepärast raske mõista. Enamasti on tal õnnestunudki kõikjal enda ümber inimeste tuju heaks teha ning ta on tähele pannud, et siis edenevad kõik asjad ka paremini.
“Tee meile midagi”
Kui Laine pärast kahtkümmet aastat kultuuritöö tegemist Pajusist Põltsamaale tuli, hakkas ta siinses kultuurimajas koristajaks. Praegu teevad nad seda tööd eluaegse kultuuritöötaja Senta Bergmanniga kahasse. “Selle kõrval saab siis ka muud korda saata,” ütleb Laine ning kiidab praeguse kultuurikeskuse rahvast. “Vahva seltskond. Ja eks ühesuguse pisikese “kiiksuga” oleme kõik, muidu siin keegi ju kaua ei töötakski. Raha pärast seda tööd ei tehtaks, aga see-eest on asju, mis rahapoole kõvasti üles kaaluvad,” leiab ta.
Põltsamaale asumisest peale juhib Laine kultuurikeskuses “Jututuba”. “Pajusis tegin mammidega vestlusringi ja eks see oli teada. Nüüd käime siin juba seitse aastat koos, oma pirukakesed kaasas ja puha,” räägib Laine.
Kui juba Laine kohal, siis loodab rahvas enamasti ka nalja saada. “Tee meile midagi ka,” telliti päris alguses. “Mis mul siis üle jäigi. Midagi kaasas ei olnud, isegi kaabut mitte, oli ainult pürst nagu koristajal ikka”. Nii see proua Pürst sündiski. Mida aeg edasi, seda enam hakkas see osa Lainele endale ka istuma. Tegelikult saab pärispürsti najal üsna edukalt ka proua Pürsti jaoks materjali. Näiteks sellest, kuidas koristajasse suhtutakse.
“Ma tänan kõiki toredaid inimesi, kes terve suvehooaja mind on kutsunud oma üritustele osalema,” oli proua Pürst pidanud tarvilikuks ajalehe Vali Uudised ühes viimatises numbris ära märkida. Pole ju siinkandis naljalt olnud ühtegi suuremat rahvakogunemist, kuhu Lainet poleks rahvast naerutama kutsutud. Aga päris palju on tulnud käia ka mujal Jõgevamaal ja kaugemalgi.
Õnnestus ?ürii ära unustada
Tänavuse Maalehe 8. aprilli esikülge kattis Laine, õigemini tema tegelaskuju, pilt. Põhjus oli selles, et Väätsal peetud üle-eestilisel huumorivõistlusel “Maamees muigab” oli talle seal estraadikava “Poriküla Miili” eest antud parima üksikesineja tiitel. Praegugi on Lainel kodus kohe õige mitu seda lehenumbrit. “See oli nii kole pilt, et ostsin hirmuga rohkem lehti ära, et Põltsamaal teised seda ei näeks,” ütleb Laine.
Sellessamas lehes nimetab üks naljahindajaist Andres Ülviste põltsamaalast Laine Kondast raudseks leediks, kellel olevat üksikesinejana jätkunud energiat ja lusti lausa mitme kollektiivi jagu.
Väätsal huumorivõistlusel oli Laine käinud ka varem, aga seekord õnnestus tal esinedes ?ürii täiesti ära unustada. Näitemängus osalemisega võrreldes on Laine arvates üksitegemise kindel eelis see, et ei pea prooviaega kellegagi kokku leppima ega laval teise käest sõna ootama. Tekstid on Laine enda looming, tema isiklik arvamus ja elunägemus. Üles astub ta aga enamasti ekspromtkorras. “No põhimõte on mul ikka teada”.
Pöörast ei saa pidama
“Ega nad pöörast ikka pidama ei saa, mis teha,” leiab Laine, kui jutt läheb tema perekonna, abikaasa Ülo ning poegade Meelise, Jaanuse ja Ülari, peale. “Eks nad ole minu ringijooksmisega harjunud”. Üloga on ühist eluteed praeguseks käidud juba üle neljakümne aasta. Elu on Lainele mitmeid imelikke käike teinud. Omamoodi oli kasvõi see, kuidas nad Üloga üldse kokku sattusid. Nimelt oli see lugemishuviline noormees trehvanud olema Kalana raamatukogus, kuhu Laine tööle suunati, esimene raamatulaenutaja. Koos mängiti hiljem ka näitemängudes.
“Ju see vist ikka Pööra küla vaim on,” ütleb Laine ise selle kohta, mis teda justkui aina minema sunnib – ikka pulmakorraldajaks, jõulueideks, sünnipäevade läbiviijaks või teisteks tegelasteks hakkama. Pulmavanemana on ta käinud läbi üsna paljud paigad, nääri- ja jõuluvana on olnud peaaegu kakskümmend aastat järgemööda. Möödunud jõulude ajal oli olnud rekord – kakskümmend seitse korda. Täiskasvanutele jõuluvana teha meeldib Lainele rohkem, sest siis saab vaimul vabalt lennata lasta. “Lastega pead ennast väga kontrollima,” leiab ta.
Mis aga Pööra küla kangesse vaimu puutub, siis Laine lapsepõlv möödus metsade keskel jõe ääres kunagises Alaveski külas, mis on praegu Pööra küla maadel. “Olin sel ajal külas üks väiksemaid, ümberringi kõik suuremad lapsed, eks pidi ennast maksma panema,” arvab Laine.
Ilmselt tuli see edaspidises eluski kasuks. Äratundmine, et kõigest peab ise välja tulema ja raskustest üle olema, on Lainega alati kaasas käinud. “Laval nalja viskamine on mind kunagi isegi haigusest päästnud,” tunnistab ta.
“Hea, et lastakse ikka natuke rääkida. On endal ja teistelgi lõbusam ja mõte ei lähe rooste,” tunneb Laine heameelt sellest, et teda endistviisi kõikvõimalikesse kohtadesse esinema kutsutakse.
Vigurid on tal aga justkui veres. Huumoriga on vahel saanud mõnedki pinged maha võtta või väsimust leevendada. Elevust tekitas ta omal ajal näiteks sellega, et kogus prominentide käepigistusi. “Asja juures oli see eripära, et ühtlasi pidi olema keegi, kes seda fikseeris. Sellega sai ikka väga palju nalja”.
Unustamatud aastad koos Vello Viisimaaga
Vello Viisimaaga töötas Laine Pajusi rahvamajas koos kümme aastat. Praegugi on Luige külas Viisimaa pere suvekodu ning Vello abikaasa Teesi ja tütar Piretiga suheldakse aktiivselt edasi. “Seitse lavastust, lisaks estraadi ja agitbrigaadi kavasid jõudis Vello Pajusis ära teha,” ütleb Laine. Esialgne kartus, et kuidas sellise kuulsusega koos töötada saab, hajus õige varsti. Vello Viisimaa osutus lahedaks ja väga südamlikuks inimeseks ning toredaks töökaaslaseks. “Ta küttis meid vahel enne proovi naeruga lausa üles ja asi läks lustiga edasi,” mäletab Laine. Tol ajal käis Pajusis tihedasti tuntud kultuuriinimesi, siin vändati filme jne.
Möödunud aastal pandi Pajusi rahvamaja seinale Laine ärgitusel Vello Viisimaa auks mälestustahvel ning Laine hing on nüüd rahul, sest mitte keegi peale tema poleks seda teinud. “See on tulevikus kultuuriloo jaokski oluline, et Viisimaa siin töötas ning kümme aastat pole ju ometi lühike aeg,” leiab Laine.
Laine püüab oma huumorisoont endistviisi alles hoida. “Tahaks, et võetaks vastu seadus, et inimestel esikohal oleks headus, et kurjusele antaks vastu näppe, nii elu läheks paremini üles mäkke,” armastab ta aeg-ajalt ikka proua Pürsti suu läbi ümberolijatele kuulutada.
VAIKE KÄOSAAR
