Eestil on probleem – meie riigi ja rahva kestmine. Eesti elanikkond väheneb kiiresti. Eriti kiiresti väheneb töötajaskond ja samal ajal kasvab eakate arv. Probleem süveneb iga aastaga. Olukord ei ole aastatega paranenud, vaid halvenenud.
Majandusliku jätkusuutlikkuse seisukohalt on kõige suurem probleem tööealiste inimeste arvu vähenemine. 2017. aastaga võrreldes jääb aastaks 2040 tööealisi 68 000 võrra (8 protsenti) vähemaks ja ülalpeetavate arv kasvab samal ajal 53 000 võrra (11 protsenti). Eurostati andmetel jääb Eestis aastal 2018 juba 14 000 inimest tööjõuturult puudu. Tegemist on protsessidega, millele oleme aastaid valitsuse tähelepanu juhtinud ja mis seni ei ole lahendust leidnud.
Ettevõtjad on esimesed, kes n-ö paugu saavad, aga tegu pole pelgalt vaid ettevõtjate probleemiga. Inimeste vaikne vähenemine on ohuks kogu rahvuse kestmisel. Eesti peab tegema strateegilise valiku, kas olla protektsionistlik väikeriik, mis vaikselt ajalukku hääbub, või olla avatud ja tark riik, mis juhib muutusi ja oskab oma rahvast kaitsta. Me ei tohiks end pimedalt siia maanurka peita, vaid peaksime tarmukalt ja läbimõeldult hoopis uksi avama. Mitte kõigile, vaid neile, kes meid mõistavad ja meie väärtusi jagavad.
Eestil on ainukese Euroopa riigina tööjõu riiki lubamiseks üldine piirangukvoot 0,1protsenti rahvastikust kalendriaastas. See 1300 luba on tänaseks (oli juba aprilliks!) täis, rohkem ei saa. Et pudelikaelal punn eest saaks, peaks võtma maha takistused kvalifitseeritud tööjõu riiki lubamiselt, olgu selleks siis üks või mitu erinevat võimalikku skeemi või varianti. Rõhutan, et tööandjad räägivad siin kvalifitseeritud tööjõupuudusest, mitte odavast massilisest tööjõu riiki toomisest, millega osad poliitikud rahvast hirmutada armastavad.
Tööandjad ei soovi kontrollimatut immigratsiooni kolmandatest riikidest, vaid lühiajalist töölubade leevendamist, mis ajutiselt probleemi leevendaks. Keskmist palka ja enamat saavat tööjõudu peetakse spetsialisti tasemeks, neid me ootame. Räägitud on punktisüsteemist ja kohustulikust keeleõppest. Mis iganes need kitsendused ka poleks – Eesti vajab nüüd ja kohe just välisspetsialiste, kelle tulek Eestisse annab võimalusi luua töökohti ka kohalikele. Ilma nendeta hakkab meie majanduskasv pidurduma ja me kaotame oma konkurentsivõime. Eesti peaks tõrjumise asemel muutuma ihaldatud töökohaks ja tegema ise palju selleks, et oma väärtust maailmas tutvustada.
Me oleme oma kestlikkuse ja tööjõuprobleemidega kui köielkõndijad. Tuleb leida tasakaal, et Eesti ei jääks oma arengutes seisma. Et ta püsiks konkurentsis teiste maailma riikidega. Samas on meie keel ja kultuur sedavõrd unikaalsed, et me ei saa rakendada tööjõuprobleemi lahendamisel teiste riikide praktikaid ning minna täieliku kontrollimatuse teed. Seda pole ükski tööandja soovinud. Meie unikaalsus kohustab meid kõikide kodumaiste probleemide kõrval looma oma teed, mis säilitab meie rahvusriigi, kuid päästab samas süvenevast rahvastiku vähenemisest.
TOOMAS TAMSAR, Tööandjate Keskliidu juhataja
