Türi kultuurimaja juht Andris Avamere väitis reedel Jõgeval peetud Järva- ja Jõgevamaa kultuurikonverentsil, et projektipõhisus paneb kultuuri jätkusuutlikkuse küsimärgi alla.
Küsimus, kui jätkusuutlik on projektipõhine kultuur, on tema ja paljude teiste peas püsinud juba pikka aega. Avamere rõhutas, et jutt käib rahast ja rahastusprojektidest. Kas projekt on sundus, vajadus, võimalus või hoopiski vahend, sõltub sellest, kuidas keegi olukorda endale interpreteerib.
Sundus projekte kirjutada ja niiviisi rahastust otsida on tema kinnitusel Eesti kultuuris reaalselt olemas, ilma projektideta ei saakski midagi teha. “Kultuur, millest Jõgeva konverentsil räägime, on omavalitsuse suva või kontrolli all olev. See tähendab praeguses Eestis piiratud majanduslikke võimalusi. Peetakse üleval ja köetakse maju. Kas hoones on ka kütmisele vastav sisuline väärtus, on suure küsimärgi all. Tänu nendele inimestele, kes projekte kirjutavad, nendesse majadesse ka midagi tekib,” märkis Avamere.
Küsi rohkem, nagunii antakse vähem
Tema hinnangul ongi projektide kirjutamine võimalus oma tööd hästi teha. Kui see võimalus kasutamata jätta, siis oleks kultuuritöötaja töö veel hullem. Seega on enamik kultuuritöötajaid projektikirjutajad.
Avamere rõhutas, et Eesti on suuresti muutunudki projektipõhiseks riigiks, sest ehitatakse projektipõhiselt, üritusigi korraldatakse projektipõhiselt.
“Juba mõni aeg tagasi saime aru, et projekti läbiviimisest või eesmärgist sõltuvalt tekivad läbilöömise mõõtmed. Kõigepealt on nn kõvad projektid, millega ehitatakse. Siis nn pehmed projektid, mis on sunduslikud.”
Meil on tekkinud absurdne olukord, et küsi rohkem, nagunii saad vähem. Kui väga vähe küsid, võid hoopiski ilma jääda. Miks ma pean valetama, et saavutada seda taset, mida vajan?” küsis kultuuritöötaja.
Tema hinnangul pole võimalik panustada ainult betooni, vaid tuleks mõelda sellelegi, kuidas kultuur tegelikkuses säilib.
Eesti rahva ja keele säilimine ei saa olla projektipõhine
“Kultuur pole pärilik, seda saab edasi kanda vaid inimesi kaasates ning toimetades niiviisi, et me suudame seda adekvaatselt edasi anda, et see tekitab huvi ja tehatahtmist,” tõdes Avamere. Inimest tuleb tema hinnangul kasvatada oma kultuuriruumis, teha väga palju tööd ja näha vaeva.
“Ühiskond tuleks panna kultuurist hoopis teistmoodi mõtlema, et tekiks järjepidevus ning ei peaks kaootiliselt mõtlema, mida järgmisena teen. Peaks olema rohkem stabiilsust, siis on aega rääkida, õpetada, aidata. See peab minema põlvkondade kaupa edasi.”
Vabatahtlikkust ei saa lõpmatuseni kasutada
Tema hinnangul pole raamatukogudel ja muuseumidel vaja projekte kirjutada. Vabatahtlikkust aga ei saa lõpmatuseni kasutada ei projektikirjutamises ega ka kultuuritöös. Vabatahtlikkuse panus ja tulemus peab olema mõõdetav. “Enamik projektide tulemusi ongi tänapäeval mõõdetavad ainult kuludokumentide alusel.”
Marju Lauristin on öelnud, et jätkusuutlik on vaid õppiv ühiskond. Andris Avamere hinnangul on kultuuri toimimise protsessidesse tänapäeval väga vähe kaasatud inimesi, kes on õppimisvõimelised ehk siis noori ja lapsi.
“Tänu vabatahtlikule ja projektipõhisele tööle ei suuda me sellest enam aru saada. Noorteni jõudmine on väga keeruline. Võime väita, et meie kultuurimajades käib küll ringides veel noori, kuid see hulk on kaduvväike. Meil pole justkui aega ega tahtmist noortega tegeleda. Projektid meie kultuuri jätkusuutlikult edasi ei vii ja see kajastub just noorte kultuuris.”
Tema hinnangul peavad projektid muutuma vahenditeks, mitte sundimiseks ja vajaduseks.
“Projekt saab olla küll hea oma mõtete teokstegemiseks, kuid ei tohi muutuda põhiliseks vahendiks, et kultuuriga tegelda. Omavalitsused ei pea kultuuri rahastama ja raputavad selle oma kaelast vabatahtlikule ja projektipõhisele tööle. Kui vabatahtlikud ei tee enam, siis tekibki vahe, eriti maapiirkonnas. Seal annab tunda, kui sädeinimene lahkub,”
i
HELVE LAASIK
