30. juunist 2. juulini toimus Tartus Peetri kiriku vastas asuvas baltisakslaste Ressource’i Seltsi aias I üldlaulupidu, kus esines 4 orkestrit, 56 puhkpillimängijat, 822 lauljat – kokku 878 esinejat. Pealtvaatajaid oli ligi 15 000.
150 aastat tagasi toimunud sündmuse idee tekkimisest ja teoks saamisest Arlet Palmiste kirjutatud ja lavastatud näidendit „Priiusepäeva laulupidu. Maarahvast eestlasteks“ mängis Kuremaa Mõisateater möödunud nädalal kolmel päeval kunagises Kuremaa mõisa küünis ja ühel päeval Kääpa rahvamajas.
Ajaloolised sündmused ja isikud tuttavad
Näidendis kajastuvad 19. sajandi kuuekümnendate aastate ühiskondlikud, poliitilised ja kultuurilised olud Eesti ajaloos. Keskseks mõtteks on seni maarahvaks kutsutud inimeste eneseavastamine ja avalikkusele kuulutamine eestlastena, rahvusliku uhkuse ja eneseteadvuse tõus.
Loominguliselt mitmekülgsele Arlet Palmistele on ajalooliste sündmuste ja isikute kajastamine näidendites tuttav töö. Näidendis „Loojangupuna“ on tegelaseks vabadussõja väejuht Johan Pitka, „Mees raamatust“ kirjanik Raimond Kagver, „Liiv teel“ kirjanik Juhan Liiv ja kirikutegelane Johan Kõpp.
„Priiusepäeva laulupeos“ on tegelasteks pastor Adalbert Hugo Willigerode (1818–1893), mõisnik ja Liivimaa tsiviilkuberner August von Oettingen (1923–1908), rahvusliku ärkamisaja üks eestvedajaid Johann Voldemar Jannsen (1819–1890) ja tema tütar Lydia Koidula (1843–1846).
Küllap on publikule meestegelastest kõige tuttavam Johann Voldemar Jannsen, kelle maailmavaate ja isiksuse toob hästi välja harrastusnäitleja Kalle Jürgens. Edukalt on tabatud ka välist sarnastust.
Jannsenit on võrreldud ka Vargamäe Andresega, kes ise on lõppematu energiaga ja ootab seda ka teistelt.
Näidendis näeme, kuidas arvestades rahvuslikke meeleolusid Vanemuise seltsis, saab Jannsenist eestimeelse laulupeo pooldaja, muidugi toonase ajastu võimalikes tingimustes, kui tuli arvestada nii saksa mõisnike kui ka Vene keisrivõimuga. I üldlaulupidu oligi ju korraldatud Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise viiekümnenda aastapäeva juubeli ja tänupeona. Johann Voldemar Jannsen oli peo üldjuhiks.
Baltisaksa aadli ülemvõimu ideoloogiat esindab näidendis Liivimaa kuberner August von Oettingen. Tema ja ta mõttekaaslaste meelest peaks laulupidu olema mõisnikemeelne ja ennekõike saksakeelne (algselt sellise peo mõte oligi). Eestlastes näeb ta maarahvast, kes suuteline põllutöö tegemiseks, silmaringilt ja kultuuriliselt aga piiratud. Näiteks suudab laulda vaid ühehäälselt kirikus ja kõrtsis.
Rein Karu mängitud Oettingenis on tunda nii põlgust eestlaste vastu kui ka kohati hüsteerilist hirmu, selle pärsat, mis võib juhtuda, kui rahvas mõisnikel üle pea kasvab.
Ja eks hirm oli ka põhjendatud. Viiskümmend aastat pärast I Eesti üldlaulupidu purustasid Eesti väed vabadussõja Võnnu lahingus Saksa Rauddeviisi.
Laulupeo repertuaari valimine
Pastor Adalbert Hugo Willigerode huvitava ja vastuolulise karrakteri mängimise on võtnud autor ning lavastaja Arlet Palmiste enda peale. Willigerode püüdlus on hoida eestlasi jumalakartuses ja võimutruuduses, kuid ühiskonna olusid hästi tajuva inimesena tuleb ta kaasa Vanemuise seltsist võrsunud laulupeo mõttega.
Näidendi Willigerode on ka diplomaat, kes püüab lepitada Jannsenit ja Oettingeni, pakub suhtlemise mugavamaks muutmiseks kirikuveini, arutab keerulisemaid küsimusi käärkambris.
Veel ütleb näidendi Willigerode: „Mina vaatan inimeste peale võrdselt. Nagu metsas on jänesed ja hundid, aga on ka kitsed ja oravad.“ Kõlab selles jutus tänapäeva mõistes tolerantsus või pigem diplomaatiline soov erinevate pooltega toime tulla, jäägu see teatrikülastaja otsustada.
Ajalooõpetaja ja harrastusnäitleja Kalle Jürgens avaldas näitemängu järgses vestluses arvamust, et Maarja koguduse õpetajana pidi Willigerode mõtlema sellele, kuidas vältida eestlaste asutumist
õigeusku, mis toona oli väga levinud.
Palmiste on näidendisse toonud ka I üldlaulupeo repertuaari valimise ja koostamise teema. Iseenesestmõistetavalt pidid ajastut arvestades olema kavas Vene keisririigi hümn ja vaimulikud laulud. Koht oli ka isamaalauludel.
Näidendis kirjutab Lydia Koidula (mängib Enely Lepasepp) kirjutab luuletused „Sind surmani“ ja „Mu isamaa on minu arm“. Need viisistab Aleksander Saebelmann-Kunileid. Mõlemad laulud võetakse laulupeokavva.
Jakobson ja Kunileid on näidendi nähtamatuteks tegelasteks, sellisteks, kes lavale ei jõua, kuid tegevust mõjutavad.
See pole laulmine, vaid ülestõus
Laule esitavad „Priiusepäeva laulupeos” segakoor Serviti Mustvee vallast Kääpalt ja Äksi segakoor, mida juhatas Ülle Sakarias. Näidendis astus dirigendipulti ka Arlet Palmiste Willigerode rollis.
Laulukooride daamid tulid edukalt toime ka ülesandega kehastuda meesteks, sest 1869. aastal esinesid laulupeol vaid meeskoorid.
Ühtlasi mängisid koorilauljad ka mõisnike võimu taunivat maarahvast, kes hakanud end eestlastena tundma ja endas vaimujõudu tajuma.
Näidend algabki tekstiga, mida lausub üks koorilauljaid. „Nii see enam kesta ei või. Saksad siin ja saksad seal. Teorent on tänu keisri headusele lõpetatud. Raharendi on saksad aga nii kõrgele tõstnud, et seda isegi hea aasta korral välja ei kannata.“
Nimelisi tegelaskujusid talurahva hulgast, Annit ja Antsu, mängivad Laile Sukk ja Raivo Põldaru.
Ants laulab kooris ja on rahvuslikult või isegi rahvusradikaalselt meelestatud talupoeg. Ta räägib Kalevi kojutulekust. Näidendi lõpus lausub aga: „See pole lihtsalt laulmine, see on ülestõus. See on kogu rahva ülestõus sakste vastu.“ Raivo Põldarul tuleb oma roll igati edukalt välja.
Laile Sukk mängib meisterlikult Annit – võimukat ja teatud mõttes piiratud mõtlemisega perenaist, kes on alguses vastu Antsu lauluharastusele ja laulupeol osalemisele. Kuuldes, et Tartus on laulmas suur meestevägi, muudab ta siiski oma arvamust, on uhke laulumeeste ja ka Antsu üle.
Näidendi kunstniku töö teinud Ivo Kiis on kujundanud lavale Maarja koguduse kiriku, Vanemuise seltsi nõupidamistoa, Anni ja Antsu talumajapidamise, kõrtsi jne. Muusikaliselt kujundas näidendi Ilmar Kald ansamblist Untsakad.
JAAN LUKAS
